oli vaja mõelda. See materjal, millel kallal me töötame, ei anna end kätte. Pidevalt on selline tunne nagu hulbiks soos. Vahepeal justkui tuleb mingi põhi alla, aga järgmisel hetkel vajun jälle kaelani sisse. Oleks vaja mingit väikest konksu, millest kinni haarata. Aga praegu pole ma seda veel leidnud.”
„Milleks teil see lavastaja siis on? Et kõhutuult lasta või?”
„Tal on asjast oma nägemus, aga ma ei saa sellele veel päriselt pihta. Eks ta ootab, et ma vaikselt küpseks, viitab üht-teist, kuidas võiks teha, aga…”
„Kuule, te istute seal mäe otsas juba poolteist kuud,” katkestab Ott naise jutu. „Mida te siis publikule näidata kavatsete? Seitsmevaatuselist hiina ooperit või?”
„Kas sinul on selline tunne, et lavastus sünnib nagu sitalkäik? Või mis? Kui sa nii andekas oled, eks tule ja mängi ise.”
„Õnneks pole minu kehas need rakud veel arenema hakanud, mis sunniks mind nende asjadega tegelema, milleks mul annet pole.”
„Kas sa tahad öelda, et minu keha ainult nendest koosnebki?”
„Seda ütlesid praegu sina, mitte mina. Kuigi üldiselt tundub ju loogiline, et kui üks asi kogu aeg nii raskelt tuleb, siis võib-olla inimene ei oskagi seda eriti. Või mis?”
„Kuule, jää vait!” käratab kannatuse kaotanud Nora. „Äkki sa tuled ja küsid mõnelt mu kolleegilt, kuidas neil rollid sünnivad. Kas nagu titetegu või miski keerulisem?”
„Aga pole ju kindel, et nemadki oma tööd valdavad.”
Piir on käes ja Nora nimetissõrm valmistub kõnevoolu katkestama, kuid Ott jõuab temast ette. Ta suudab alati tabada hetke, mil öeldu tõotab keeristormiks paisuda. Siis korjab ta kiiruga viimased hea tahte riismed kokku ja muudab kähku tooni.
„Ootand-oota, ma tahtsin sinuga hoopis teisest asjast rääkida.”
„Millest siis?”
„Sa võiksid mind natuke aidata.”
Kõigi reeglite kohaselt ei peaks solvangutele järgnema omakasupüüdlikud palved või ettepanekud. Aga on’s elu reegleid teadnud? Ott aga tunneb Nora vajadust teiste aitamise läbi endalegi paremat enesetunnet leida. Mõõnaseisundis kasutab ta sageli palsamina teistele appi ruttamist ja vastutulekut, sest keha paneb tänutundest kohe mõnuhormoonide tehase tööle. Tegelikult ta isegi pelgab inimesi pahandada ja väldib tülliminekuid. Paaril korral on Nora ka Oti kuuldes juurelnud, mis veidraid pingeid see teiste aitamise ja meeldimise tung temas leevendab?
Aga praegu vaikib naine jonnakalt. Ise seejuures arutledes, kas pole mitte õnn, et leidub Oti-suguseid, kelle abil näeb ära, et raamatutarkus mahub lahedasti elama ka tillukesse hinge. Kuigi tegelikult teeb see teadmine nukraks. Aga Nora pole veel päriselt lootust kaotanud. Ehk ta siiski eksib? Ei tahaks ju alla anda, sest kõigele vaatamata seob neid mingi veider lähedus ja kehade keemiline klapp.
„Sa võiksid avalduse täita ja Eestimaa Rahvameelsete hulka astuda,” jätkab Ott. „Meil oleks vaja kiiresti tuhat liiget kokku saada. Muidu ei jõua parteid moodustada ja kevadistel valimistel osaleda. Siis oota jälle neli aastat. Pealegi astutakse meile liikmeks tervete peredena – mehed, naised, lapsed, onud-tädid.”
„Aga meie pole ju sinuga abielus ega kanna ühte nime. Isegi ei ela koos. Me lihtsalt magame koos. Kas sellest on partei jaoks küllalt?”
„See just ongi hea, ei hakka liigselt silma.”
„Jah, tundub küll, et teie juhttuumik hoiab oma nimesid kiivalt endale.”
„No kuu-uule! Sinu jaoks pole see ju mingi teema,” viskab Ott irooniliselt. „Oma kuulsat nime soostuksid sa vahetama ehk ainult siis, kui saaksid midagi sama kuulsat vastu. Näiteks Charlie Chaplini või Benny Hilli. Või ma eksin, Nora Elling?”
Nora vaikib, tal pole tahtmist vaidlustesse laskuda. Neid suudab Ott alati nii osavalt suunata, et lõpuks tundub ta endale kui mürgihammastega madu, kelle ainsaks sihiks on püünel särada, nii et suuremat pilti ta eriti ei adu.
„No kuu-uule,” venitab Ott meelitavalt. „Sul poleks ju kahju killukest oma üüratust kuulsusest minu ürituse heaks ohverdada?”
Jälle Oti naljad. Ah, olgu peale, mis seal ikka, leiab Nora. Ta otsustab mehe palvele vastu tulla. Poleks ju ilus teise hoolega plaanitud eesmärkidele lihtsalt vilistada. Eriti veel siis, kui kõik teise inimese tulevikulootused olid ühel kaardil – juba mõne aja eest loobus Ott mugavast kohast riigipangas ning elatas end koolitustest ja loengutest, suunates nüüd kogu auru poliitilisele ümbersünnile.
Nii ongi Nora pool tundi hiljem tulevase partei pisikeses kesklinnastaabis. Ta paneb allkirja, kuhu vaja, ja märkab rahulolu seal, kus vaja. Veel pool tundi hiljem seisab ta juba pöial püsti maantee ääres, et kihutada esimese lahke autoga suveteatri mängupaika, sest buss sõitis napilt nina alt minema. Neetud, ei vea tal täna!
Üks kollane Honda aeglustab käiku, jääb paarkümmend meetrit Norast eemal seisma ja tekitab pidurdades teepervel kruusapilve. Tolmu suhtes tundlik naine aevastab mitu korda. Turtsumisest märgade silmadega poetab ta end vabale esiistmele, et kuulata järgnevad kolmveerand tundi ülevaadet riigis toimuvast: tee-ehitus lonkab kahte jalga, rahaahned maanoored istuvad varsti kõik Lõuna-Ameerika vanglates, lambaliha pole poest saada ja pakendatud saunaviht sobiks hästi põhjanaabrite turule. Ühesõnaga – väikelinna kiilakas linnapea. Kui Nora tema seltskonnast lõpuks vabaneb (härra pöörab edasi mere poole), käib tal pea ringi. Hädasti oleks vaja jahutust, et kogu see veider päev endast maha raputada. Sealsamas metsatuka taga on mitu sopilist järve, kus vesi kindlasti juba ujumiskõlblik. Kellale pilku heites Nora siiski loobub sellest plaanist. Pealegi vingerdab puude vahelt välja üks kirsikarva Ford, mis keerab nina just õigesse suunda. Nora vehib käega. Punane masin justkui kahtleb, kas peatuda, või teha nägu, et ei näe teepervel vehkivat kuju, aga aeglustab siiski käiku.
Esiistmele ronides tunneb Nora end kui pealetükkiv sissetungija. Ta kinnitab püüdlikult turvavöö ja haarab väikse seljakoti sülle. Võõra inimesega kitsukest kuuti jagades on hea, kui saab käed millegi tuttava ümber põimida. Tundub, et juht pole ülemäära jutukas. Ta uurib ebaledes, kuhu hääletaja sõita soovib, ja jätkab vaikides teekonda. Hetk hiljem keerab ka raadiot valjemaks, et kumbki poleks sunnitud teise hingamise iseärasustesse süüvima. Aknast mööda tuhisevat maastikku jälgiv Nora vajub mõttesse ja kulmude vahele tekib sügav kurd.
„Kas teil juhtus midagi? Tundute nii tõsine, isegi murelik,” küsib juht mõne aja pärast ja äratab Nora ajutisest tardumusest.
„Pole hullu midagi,” vastab naine vabandavalt. „Mõtlesin lihtsalt tööle.”
„Kes siis suvel tööst mõtleb? Nii ilusa ilmaga veel,” lausub rooli keerav mees.
„Seda küll,” noogutab Nora. „Üks asi on lihtsalt pooleli. Teeme suvelavastuse proove, varsti peaks esietendus tulema. Seepärast ongi töised mõtted peas.”
„Te olete siis näitleja?” imestab võõras.
Nora noogutab rutakalt. Seejärel naeratab ja vaatab esimest korda rooli taga istuva mehe poole: punakad juuksed ja päikesega õide puhkenud tedretähnid. Paistab, et kaalu pärast see mees väga ei muretse, ilmselt sööb, mida juhtub, lastes kehal laisalt õilmitseda. Roostekarva udemed katavad käsi ja jalgu. Jah, tõepoolest jalgu… Nora võpatab.
„Aga teie, te olete ju…” otsib ehmunud naine kogeledes sõnu.
