hakkad keerama või?” vastas Viktor, pea alati emotsioonide koha pealt kõige kainem. Tagaistmel vahetasid nende sümpaatne kolleeg Eva Slovakkiast ja seltskonna ainus sakslane Petra vandeseltslasliku naeratuse, mis varsti ka Viktori suule kandus. Paari nädala tiheda suhtluse peale olid nad selle vapra noormehe psüühikat juba tasapisi mõistma hakanud. Nad olid temast paar sammu ees.
Carlos sai endale toa number 323, kahju, et see polnud 707 – ükskõik milline seitsmega algav ja lõppev arv oleks sobinud. Tuba asus kolmandal korrusel, see oli rohelistes toonides ja stiilne, esimesena köitis pilku ilus taevasinise musliinpäevatekiga voodi. Toas oli väike tualettlaud peegli ja sahtlitega, millesse oli ootama sätitud väike õmbluskarp ning kõiki võimalikke sorte reisijuhte ja kaarte Krakówi ja selle ümbruskonna kohta. Õhtul võis neist kasugi olla, ainuüksi sisukorrast leidis Carlos vähemalt sada restorani, baari, puhkesaali ja diskoteeki. Heureka! Televiisor polnud ka just kõige pisem ja näitas 54 kanalit, muuhulgas BBC-d, CNN-i, TV5-t, TVE-d, RAI-d ja koguni RTP Internacionali (kuigi antenn oli vanast harjumusest alati ZDF-i peale seatud).
Ka minibaari sisu polnud paha: “Gordoni džinn – hea märk!” Carlos teadis, et MagicWings poleks teda eluilmas kuskile Poola urkasse saatnud. Saksalikus kokkuhoidlikkuses on piisav annus tervet mõistust. Küllap oli ka see üks varjatud põhjustest, miks MagicWings juba tükk aega tagasi Saksamaale, adopteeritud kodumaale, oli kolinud. Ta riputas oma neitsilikkuse kaotanud Lagerfeldi vormi hoolikalt riidepuule – punane lips kollase särgi peal jäägu siiski erisündmustepuhuseks vaatemänguks, aga lõppude lõpuks oli seekord ikkagi tema päris esimene lend – ning suundus siis teenitult duši alla. Värskendatuna tagasi tuppa astudes jäid talle silma sinakad kardinad. Siiani polnud tal aega olnud neid hoolikamalt vaadata, aga need kardinad olid ilusad, sobisid hästi kokku voodiga. Siis märkas ta, et käes on juba öö, kahju, olgugi et kahe suure kangatüki taga avanesid kindlasti ilusad linnavaated. Ta tõmbas kardinad eest:
“Surnu…” ta ei suutnud seda väljagi öelda. Võib-olla ta ei näinud hästi ja sellepärast… Aga… Temaga polnud kunagi midagi sellist juhtunud, mitte et ta oleks surnute vaime või kättemaksuhimulisi zombisid kartnud. Küsimus oli surnute austamises. Vihast puhisedes kiirustas ta telefoni juurde ja valis 221:
“Ära ütle, et sinu aknast paistab ka surnuaed…”
“Surnuaed? Mis surnuaed?” päris üllatunud Viktor, kes oli Edeni üheses toas teises tiivas, vaatega peasissekäigule Ulica Ciemnal.
“Just sellest ma räägingi. Tõmbasin just kardinad eest ära, ja kui ma ei eksi, paistab mu toa aknast surnuaed?” Carlos tahtis kinnitust. “Ma vihkan sellist tsirkust! Kellega neil siin enda arust tegemist on?”
“Rahune maha, mis sul viga on? Küll sa näed, sa võib-olla isegi puhkad pare…”
Ühendus katkestati järsult ja Viktor kuulis Carlosit uuesti alles mõni minut hiljem vastuvõtus. Ta kuulis oma toast ärritunud hääli ja kiirustas esimesele korrusele asja uurima. Sõber oli vihast keemas ja räuskas hapra blondi näritud küüntega tüdruku peale, kes ette ja taha muudkui vabandas, et ta saksa keelt ei oska.
“Olgu, see ei ole mulle raske, ma seletan teile siis inglise keeles,” teatas Carlos surmtõsiselt, üritades matkida BBC seriaalide stiilis hääldust, mis tal küll kunagi välja ei tulnud. “Ma ei kavatse magada selles toas, room three-two-three. Kas te nüüd saite aru? Mina pean siit ilmast lahkunud inimestest liiga palju lugu, et nende haua kohal akent paotadagi, veel vähem päris lahti teha. Nüüd ma saan aru jah, miks selle hotelli nimi on Eden…”
“Ma mõistan teid, mister Silva,” kinnitas portjee, sest kliendil on alati õigus, kuigi mõnel rohkem kui teistel. Mitu pikka sekundit valitses väikeses ootesaalis hauavaikus, surnuaiarahu, mida häiris ainult arvutiklahvide klõbin. Carlos küünitas üle letiääre, lootes olukorrale sel moel kiiremat lahendust, ta polnud veel märganudki, et tema selja taga oli Viktor, kes kogu stseeni teatava naudinguga oli jälginud.
“Kahjuks oleme täna fully booked. Meil on pakkuda ainult selliseid tube, mille aknad on ka surnuaia poole. Sorry, mister Silva.” “herr Silva,” parandas lennusaatja. “Ulatage mulle telefon, bitte. Pean tegema väikse kõne Saksamaale.”
“Null tuleb ette valida,” märkis neiu salvavalt. Tema liigutused olid sihilikult aeglased, tal oli solvangutest kõrini.
“ …[33] Rahu, Carlos!” See oli Viktor. Ta oli otsustanud sekkuda, sest tähtsusetu pisiasi oli saavutanud naeruväärsed mõõtmed, sääsest oli tehtud elevant.
“Sa tead ju, et sellisel kellaajal pole Berliini kontoris enam kedagi. Pealegi, ma lugesin brošüüre, ja see on Kazimierzi juudi kalmistu, ajalooline mälestusmärk, mitte mõni suvaline surnuaed. Kas sa teadsid, et “Schindleri nimekiri” filmiti siin?”
Carlos pööritas silmi, pani telefonitoru tagasi ja manas näole kõige jubedama irve, mida Edenis mäletatakse:
“Ah nii! Sa siis ütled, et see pole mitte lihtsalt surnuaed, vaid et tegemist on juudi surnuaiaga! Surnuaiaga…”
Ta võttis uuesti toru ja sai uskumatul kombel kellegi Friedrichstrasse personaliosakonnast kätte. Saksamaal nalja ei tehta.
„Bitte? Siin Carlos Silva, MagicWingsi komandör nr 179, hetkel ametiasjus Krakówis. Vabandust, et ma nii hilisel kellaajal helistan, aga see on südametunnistuse küsimus. Kardan, et meie peakontoris on juhtunud eksitus, ja ma soovin sellest ette kanda: lennu MW-549 meeskond on majutatud Krakówi juudi surnuaiale. Kas teie arvates on see normaalne?”
Ta sooritas oma etteaste sellise professionaalse hooga, et iga olukorrast vähem teadev pealtnägija võinuks arvata, et tegu on tähtsa teatega, et see on lausa otsustava tähtsusega kogu Inimkonna tulevikule – ja saate isegi aru, et suur algustäht on siin täiesti õigustatud.
“Kinnitan, hea kolleeg: süsteemis on tõepoolest näha, et teie meeskonna liikmed majutatakse Hotel Edenisse Krakówis Kazimierzi regioonis,” vastati liini teisest otsast. “Kas te soovite probleemist teatada?”
Hääl, see tobe hääl, vaikis. “See on tüüp on ju puhta haige,” sajatas Carlos klahvi vajutades. Ta keeldus seda sürrealistlikku dialoogi jätkamast, keegi ei vaadanud seda filmi õige pilguga: “Ärge tulge mulle ütlema, et peaaegu kuuskümmend aastat pärast sõja lõppu peame me ikka veel holokausti pärast vabandust paluma?”
Jah, see ajas tal alati harja punaseks. “Kas ma olen selleks siin, et surnuid teenida?” Ta oli hakanud põlgama seda arusaama, seda häbematut eelarvamust, millega paljud rahvad suhtuvad ikka veel sakslastesse, praeguse põlvkonna sakslastesse, kellel – nagu tal endal – ei saanud holokaustiga, mille Hollywoodi juudid on nii üles puhunud, mingit pistmist olla; oli karm ja toores tõsiasi, et nemad peavad ikka veel Teise maailmasõja võlgu maksma.
Lääne moraali ja poliitilise korrektsuse piire määrasid tänapäeval sionistid, jaa, just nende pärast ei saanud ta ühte oma lemmikanekdootidest avalikult rääkida, ilma et teda poleks ägedalt sarjama hakatud, aga selles raamatus on tal võimalus kätte maksta:
“Kas te teate, milline on tõeliselt julge juut? See, kes tellib gaasi- vett.” Nad püüdsid mitu põlvkonda sakslasi ideoloogilisteks eunuhhideks muuta, just täpselt, aga temaga see läbi ei lähe. Tal ajas südame pahaks see holokausti ärakasutamine, see emotsionaalne väljapressimine, mis oleks pidanud juba ammu lõppema.
Selle kohta oli piisavalt näiteid, aga nüüd meenus talle üks teine ärritav lugu:
“Ja kes on see nutikas
Räme tšehhikeelne vandesõna, mida võiks tõlkida kui ’lits’. Kasutatakse sageli ka tähenduses ’persse’, ’pagan võtaks’ või ’kurat’. Poolakeelsel sõnal
