Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques страница 11

Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques

Скачать книгу

rõvedus. Jumal küll: puudub veel, et Saksa Föderatiivne Vabariik peaks vene mehepoegade ees vabandama hakkama ja võtaks kirillitsa kasutusele… Noh, kui juba Vene maffia Berliinis niimoodi võimutseb, nagu ta seda teeb, siis pole arvatavasti sinna ka enam kuigi palju aega jäänud…”

      Ja selline häiritud mõttekaleidoskoop pöörles ta peas veel mitu minutit, kuni ta kogu oma tavaari rahulikuks jäänud Viktori tuppa vedas. Imelik, et ta polnud enne mitte kunagi mõelnud – ja ei olekski saanud seda teha – sellele võimalikule ja mitte ainult võimalikule, vaid tegelikule seosele: “noored türklased”, kelle Lufthansa MagicWingsi administratiivnõukogusse oli sokutanud, uhkeldasid sellega, et nad said endale parimad kokkulepped ja parimad vahetused kogu Euroopas, olgu Bratislavas või Vilniuses, Dubrovnikus või Krakówis. Odavlennufirma, mis müüs pileteid bitok’i hinnaga, võis raha teha ainult marginaalsete teaduslikult välja arvestatud väljaminekute korral. Kulude kokkuhoid oli kinnisidee – käesurumine pilootidega oli ainus kaotatud lahing – ja erandid ei tulnud neil mõttessegi. Germaanlastele võõras hingeseisund.

      See, et Magic oli Edeni leidnud, oli eriline vedamine: sümpaatse hotelliketi omanik John Liebermann nõustus Saksa lennumeeskonna majutuse hinna langetama 40 eurolt 27,66 eurole päevas. See oli neile hea võimalus reklaamida oma vast renoveeritud sauna ja müüa gaseeritud vett 10 zlotiga. Kahtlemata oli Eden “turu-uuringu” käigus külastatud Krakówi kahetärnihotellide seas kõige soodsama hinna ja kvaliteedi suhtega: hinna sisse kuulus isegi juhtmeta internet kõigis tubades, wifi, nagu öeldakse.

      Elus on hetki, kus kõik tundub tähistamisväärsena, ja Franz Beckenbauerilt tulnud külalised lennutasid end sel ööl Rynek GłÓwnyle, Poola kunagise pealinna lahmakale väljakule. Sõstrasiirupiga segatult ei anna viin ennast nii väga tundagi[35] – ainult maksale, ja seda ka alles järgmisel päeval või siis 30 aasta pärast.

      Eva üritas Carlosile külge lüüa, ripsutas silmi ja tegi “autolater

      Tõlkes oleks see ’marukoer’. naid”, nagu oleks hüüdnud “Ma olen saadaval!”, aga noormeest huvitas praegu ainult tema enda eluplaan. Ta oli tiivad saanud. Ta lendas. Ta tahtis seda tähistada, aga nagu teame, mõjub ülemäärane kogus viina võimekust pärssivalt. Mis ei tähenda, et kui ta oleks slaavitarist kolleegi vihjeid õigesti tõlgendanud, poleks ta otseteed minna andnud kuni viimaste, päris kõige viimaste tagajärgedeni välja.

      Viktor aga ümises omaette ammusi 80ndateTšehhoslovakkia hitte, mis polnud tegelikult muud kui tollaste lääne hittide kahtlaselt tõlgitud kommunistlikud versioonid.

      Isegi Petra, kes oli tõsine kristlane ja vaieldamatult nelikust kõige kainem, lasi end üldisest deliiriumist kaasa kiskuda, ta teadis, et sõprust tasub alati ja igas olukorras kõrgelt hinnata, ta ei tahtnud olla pipar.

      Sellega nad siis parasjagu tegelesidki, lauldes iseendale saateks ka viisijuppe, nagu multikast “Mesilane Maia” või kuulus “Money, money, money must be funny”,[36] kui Carlosit tabas korraga ere ilmutushetk. Ehk on see natuke liiga palju öeldud, aga nägemus oli see küll ja see viis kogu seltskonna taksoga Rewolucjesse. Inspireeriv nimi, kuigi klubi ise asus ühes Ulica Florianska kahtlases keldris.

      [Edaspidi hakkavad sündmused toimuma märksa tempokamalt.]

      Carlos ei jõua veel õlleklaasile suudki anda, kui komistab juba kellegi Roberti, laitmatult triigitud särgi ja kergelt koketse olekuga tüübi otsa, kes lõpetab Krakówis arhitektuurieriala ja on Dublinis ateljeed jaganud kahe portugallasega – uskumatu, aga neil on isegi midagi ühist, kas või selles osas, et ka Carlos oli läbinud mitu viimase aasta ainet, ja veel üks kokkusattumus, pagan võtaks, Robert räägib talle Siza Vieirast, jaa, Robert räägib talle suurest meistrist Alvaro Siza Vieirast, keda Carlos suurepäraselt teab – oleks ta arhitektuuri edasi õppinud, oleks ta oma diplomitöö Siza Vieirale pühendanud, kuidas see võimalik on? “Jumal küll, Alvaro Siza?”, aga vastust ei tule enam, selle asemel hoiab ta kõvasti käes ainult väikest sedelit:

      Klub Cién, Christmas party from Architecture. Adress: Kraków, ul. Sw. Jana 15, date 07.12.03. My phone: +48506141469.

      Ülesanne, millega muidu üks-kaks hakkama oleks saadud, oli nüüd tarbitud alkoholi mõjul parajalt keeruline väljakutse. Kus kuradis see Cien on? Ja nii tiirutasid nad neljakesi taksos istudes veel tubli pool tundi ringi, tulvil pimedat usku, millest sel pühal Poolamaal ilmaski puudu ei tule. Lumisel Rynek GłÓwnyl tehti veel ligi viis metsapeatust, kuni tunneli lõpus hakkas paistma ere kiirgus, kirikukell lõi kaksteist ja süttis jumalik silmipimestav valgus, et neile pimeduses teed näidata.

      [Nad järgnesid sellele.]

      Neis oli palju usku. Ja nii leidis see nelik üles veel ühe urka, nad sukeldusid sellesse kartmatult ja Carlos kohtus uuesti Robertiga, kes talle oma head sõbrannat tutvustas, ja nõnda ilmubki esimest korda sellesse imetlusväärselt pikka jutustusse Magda.

      Magdalena oli – on – lummav. Armastus esimesest silmapilgust?

      Vähe tõenäoline. Neid kommunistliku taustaga ida tüdrukuid, kel pole peas muud kui plaan läände putkata ja mingil imeväel endale kiirkorras Euroopa Liidu pass hankida, oli Carlos alati umbusaldanud. Selge, et tegu oli mineviku idiosünkraasiatega, mis nii selgelt avaldusid tema isas, kes mitte ainult ei toetanud Sa Carneirot, vaid oli lausa primitiivne antikommunist. Ja ometi, nüüd, 14 aastat pärast seda, kui langes Berliini müür, mille juures ta Berliini sattudes alati ära käis, oli Carlos avastanud, et asjad ei olegi tänapäeval kuigi palju teisiti. Needsamad blondiinid või õigemini, nendesamade blondiinide tütred igatsesid endiselt läände lennata, “Go West”,[37] võib-olla isegi koos koos temaga. Kes teab, ehk kunagi tõesti.

      Need mõtted ajasid ta sügelema, kuid peagi sai selgeks, et see Magdalena on hoopis vähem blondiin, kui talle oli algul paistnud. “Brünett?” Täpselt, brünett oli õige sõna: Magdalena oli silmatorkav brünett. Temast kiirgus kummalist kõrkust. Ta tundus aus, sel õhtul olid tal jalas moekad värviliste mummudega kummikud, püksisääred sisse topitud, kõrge kaelusega pluus rõhutas ta lopsakaid kehavorme, mis polnud aga ka liiga lopsakad. Number suurem oleks olnud selle härrasmehe imetajalike fantaasiate jaoks täiuslik. Kuid neiu hoolitsetud käed ja läbipaistva lakiga kaetud kiskjalikud küüned, nagu sarmi reeglid seda nõuavad, kallutasid kaalukausi positiivsuse suunas.

      Kõige sügavamat muljet avaldas Carlosile aga esimesest hetkest Magdalena rafineeritus ja ennastkehtestav olek. Tema kosmopoliitsus, võib ka nii öelda. Kuigi alles 23-aastane, olgugi et tema vanust oli palju raskem aimata ja ta ihu paistis märksa värskem kui Carlosi oma, olid tema arusaamad elust ja maailmast juba korralikult paigas. Igaühele oleks avaldanud muljet, kuidas ta Amsterdami arhitektoonika läbipaistvuse, Berliini vaaraoliku funktsionaalsuse, Pariisi sisekujunduskoolkonna või Philippe Starcki esteetilise iroonia teemadel arutles, rääkimata Calatravadest, Gehriedest ja Fostersitest. Viis ja pool kuud tagasi oli ta Erasmuse stipendiumiga Barcelonas olnud – milline kokkusattumus, Ibeerias –, nii et enam ei olnud tal pikemast vestlusest pääsu:

      “Magda, que bebes?”[38] päris Carlos oma parimas portuspaania keeles. Tuli tegutseda, öise toitumisviisiga parimaid raipeid otsivaid koiotte on alati läheduses varitsemas, sellised asjad sõltuvad ajastusest, keegi ei taha seda kõva häälega välja öelda, aga siin on tegu sekundi pealt paigas astroloogiliste seisudega. Eesnime kasutamine andis peaaegu alati häid tulemusi, see kinnitas tema huvi suhtlemise vastu ja aitas samal ajal ka erutust varjata. Ta oli sel õhtul veel süütu, polnud kellegagi veel tantsinudki…

      “Õlut marjasiirupiga,” vastas

Скачать книгу


<p>35</p>

Peame loomulikult silmas vägevat Wściekły Piesi, millele lisatakse ka isegi tabasco’t.

<p>36</p>

See 1975. aastast pärinev laul on üks Rootsi bändi Abba, Charles A. Lindberghi esivanemate maa suuremaid hitte. Laulu teema inspireeris kommunismijärgsel ajal (ja ka varem) paljusid blonde slaavitare.

<p>37</p>

70ndate originaalhitt Põhja-Ameerika bändilt Village People, kellelt on ka sellised lood nagu “YMCA” või “In the Navy”. “Go West” sai poolteist aastakümmet hiljem surematuks tänu Briti Pet Shop Boysile. Loo tekst kajastab tõetruult kõikjaleulatuvat lääne idüllilist külgetõmbejõudu, mis ei puuduta ainult Kesk-Euroopa blondiine. Seda fraasi tasub meeles pidada, kohtame teda selles raamatus edaspidi veel.

<p>38</p>

Port. ja hisp. segak. ’Mida sa jood?’ (Tlk.)