zdrowie! See on meie terviseks!” lausus Magda asjalikult klaasi tõstes.
Loomulikult oli Carlos sellisest isepäisest käitumisest võlutud. Tema senine uskumus, et saksa ja poola tüdrukud on muidu peaaegu kõiges ühesugused, välja arvatud see väike erinevus, et viimastele tuleb joogid välja teha, oli korraga põrmuks varisenud. Ilmnes, et asi polnudki päris nii. Suurepärane: me kõik teame, et poola tüdrukuid Portugali läänelikul rannikul eriti arvukalt ei leidu, ta mäletas, et oli oma Saksa Gümnaasiumi karsketel pidudel paari-kolme kohanud, aga need olid siiski üldiselt erandlikud juhused.
Nad jõudsid rääkida peaaegu kõigest. Paremkonservatiivide edust Poolas, inimeste argpükslikust vastuseisust Poola ühinemisele Euroopa Liiduga, sarnasustest poola ja portugali keele foneetika vahel, absoluutsest blufist, mida Ibiza endast kujutab, paavst Johannes Paulus II üha halvenevast tervisest:
“Mulle meenub, et ema rääkis mulle, et ma sündisin paar kuud pärast atentaadikatset…”
“13. mail 1981, Fátima Jumalaema päeval,” täpsustas Magda. Ta teadis Pühast Isast kõike, ta oli paavsti elulugu uurinud arhivaari või muuseumikuraatori andumuse ja innuga.
“Kuidas sa nii täpselt kuupäeva tead?” Carlos oli rabatud ja see hämmastus ei olnud teeseldud.
“Ja järgmisel aastal püüdis üks Hispaania preester Fátimas talle kallale tungida …”
“Uskumatu! Kuidas sa seda kõike mäletad?” käis Carlos peale.
“Selleks peaksid sa poolakas olema, et aru saada,” vastas Magdalena, seekord natuke agressiivsemalt. Sümpaatselt ja korrektselt, seda alati. Kuid ärgu keegi julgegu Jan Pawel II-t puutuda. “Sa peaksid nägema, kuidas ta Poolas käies lapsi hoiab! Lihtsalt imetlusväärne! Ta on orb, ta on Teise maailmasõja üle elanud, koonduslaagris olnud, ta on oikumeeniline paavst, kes avas katoliku kiriku teistele religioonidele, ta armastab teatrit ja luulet…”
Magda oleks võinud tunde, päevi ja kuid, aastaid võib-olla siiski mitte, seda teemat asjatundlikult arendada, rääkida sellest täiuslikust, täiuseni jõudnud hingest, suurimast moraalsest ja usulisest autoriteedist, kelle suu on eales maapinda puudutanud. Ta oli Karol Wojtyłast vaimustuses, isegi oma armsast kadunud vanaisast ei rääkinud ta sellise tundeküllusega.
“Olgu, ühes asjas on sul õigus: poolakat ei saa minust kunagi…” nõustus Carlos ning asus vasturünnakule, “aga ega sa ometi ei taha öelda, et sa nõustud Vatikani seisukohtadega preservatiivi osas? Pole vaja olla just teab kui taibukas, et mõista, et see paavst vastutab otseselt miljonite inimeste surma eest Aafrikas. Sa oled ju ikka aidsist kuulnud, eks? Ma vähemalt loodan…”
See oleks võinud olla hale ummikseis, matt juba matši alguses. Loomulikult toetas Magdalena preservatiivi kasutamist, jube küll öelda, aga kuidas oleks ta saanud oma lõpukursusel arhitektuuritudengi elu elada, Erasmuse stipendiumiga Barcelonas käia ja kõike muud, kui apteekides, supermarketites ja automaatides poleks kondoome müügil? Aga me ei olnud veel nii kaugel, kuigi portugallase jaoks oli see muidugi meeldiv eelinformatsioon…
“Kas sulle on kunagi öeldud, et sul on samasugune valge aura nagu Jan Pawel II-l?”
“Vabandust?” oli Carlos rabatud ja muutus veel kaamemaks kui tema väidetav aura…
“Et sul on samasugune valge aura nagu Jan Pawel II-l,” kordas Magdalena. Ta uskus endal olevat parapsühholoogilisi võimeid. Astroloogiast ja tarokaartidest rohkemat? Ta oskavat unenägusidki seletada.
“Drugui?” päris Carlos. “ianepavéle?” Kui ta juba selle keele foneetikast aru ei saanud, kuidas oleks ta pidanud mõistma, kuhu see otsekohene poola tüdruk oma jutuga tahab jõuda.
“Drugi tähendab poola keeles “teine”, aga g järele u-d ei kirjutata,” selgitas Magda.
Portugali ja poola keele hääldus- ja kirjutusreegleid seletades avaldus nüüd ka tüdruku sügav portugali keele vaimustus, kuigi ta ei tahtnud oma kaarte ka veel täielikult avada. Ta hoidis neid enda endale – teate küll: mäng ja põnevus.
“Ma jumaldan Varssavit, sa peaksid Teaduse ja Kultuuri Paleesse minema, seal on Poola parima elektroonilise muusika diskoteek. Varssavi on uus Berliin! Muinasjutuline! Pulbitsev! Sealt leiab mida iganes!”
Magdalena vahetas jututeemasid mängleva kergusega, sujuvalt jõudis ta Wojtyłast ja Carlos Bernardo väidetavast valgest aurast Jossif Stalini 1955. aastal kingitud palee juurde. Isakesest oli punasteni pikk samm. Isegi mitu pikka sammu. Fantastika, neuronid teevad tõepoolest imesid: Magda jutt tundus nii spontaanne, ta vestles nii sundimatult, nii enesekindlalt ja tulihingeliselt, et Püha Isa oli juba ammu unustatud, kuhugi baarivestluse sõnavahtu kadunud. Carlos mõtiskles oma väidetava aura üle veel minuti või paar, aga rohkem äratas tema tähelepanu Magda hispaania keel, mis oli järjest soravam ning lõpuks juba lausa täiuslik, peaaegu sama ladus kui tema enda saksa keel.
“Sellest kõigest näed, et Varssavi on arhitektide paradiis,” jätkas Magda, “sa pead seal üle vaatama ühe trendika linnajao, mida kutsutakse Prahaks. Seal on üks täiesti vapustav kohvik ja kino, kus käivad ka kõik Varssavi intellektuaalid.”
Kurnav. “Uue Berliini”mainimine tundus talle peaaegu ebaaus: “Kust ta teab, et Berliin on mu lemmiklinn?” Seni kuni maailm muutub, jääb mõistus alati õige võimsamaks armurohuks, muidugi juhul, kui sellega on komplektis paar kenasid jalgu ja prinke rindu. Oktavi võrra kõrgemalt alustades käis noormees välja oma järgmise manöövri, talle endale hingelähedase teema, lootes sellega ära teenida tüdruku üldise heakskiidu. Arutuse alla võeti anglofoonidest metslaste hordid, kellega postmodernne ajajärk juba niigi palju kannatanud Krakówit viimasel ajal on nuhelnud. “Aga ära lase ennast igasugustes raamatutes kirjutatust petta. Küll sa näed, et selles linnas on midagi väga erilist,” rõhutas Magda. “Giididel on keelatud sel teemal rääkida – see on muidugi tobe –, aga fakt on see, et India traditsioonide järgi on Kraków üks seitsmest maapealsest tšakrast… Kui sa lähed Waweli lossi, siis tunned ise seda vägevat magnetvälja, pane silmad kinni ja sa saad aru. Sellesse linna on kogunenud palju energiat, natuke imelik on nii öelda, aga see on lausa üleloomulik, vahel koguneb seda isegi liiga palju!”
Peaaegu märkamatult – jummel küll – oli möödunud kaks tundi. Kaks tundi ja kakskümmend minutit.
Üleliigse viisakusžestina tuli Viktor head aega ütlema. Petra ei suutnud enam oma valutavaid jalgu kannatada ja kaebas esimeste veenilaiendite üle, ta tahtis hotelli minna. Ja Eva…
“Kus Eva on?” uuris keegi seltskonnast. Teda oli nähtud mingi aadamapojaga lahkumas. Tagasi Edenisse jõudis ta alles järgmise päeva hommikul, omadega läbi ja sajatades kedagi Erasmust Milanost, keda Itaalia Vabariik identifitseeris Itaalia kodaniku Massimo Bagni Morettina ja keda Eva iseenda huvides enam kunagi näha ei tahtnud.
Põnevusvärinad põues, jätkas Carlos hoovõttu. Ta kavatses tantsurajal puhta töö teha – sinilinnud olid seal ju lendutõusmiseks valmis ja ootel. See oli talle kui kohustus isamaa ees, ja taustaks mängis Abba. Dancing queen’i rolli vastu polnud tal midagi.
Ja siis äkki:
“Kell on juba viis läbi, õigemini peaaegu kuus. Ma võtan takso ja lähen koju,” teatas Magdalena, kurk kähe. Hääl vedas teda alt, see oli ööga ära kasutatud. “Homme, või tegelikult täna pean ma kõik jõulukingid ära ostma. Kui sa tahad, tule ja maga minuga. Või teeme haagi sisse ja viskan su hotelli ära.”
Ainult rikutud mõtlemisega lugejad ei usu, et sel esimesel koidikul
