magus ladina veri – ja ta tahtis kõigepealt kindlaks teha, mille peal Carlos tegelikult väljas on. Ta suudles noormeest, silmad kinni, ja siis sai see “maga minuga” sõnasõnalise tähenduse: plaan piirdus käsikäes hüppega – mõne hellitava puudutuse saatel – Morpheuse kuningriiki. Magda oli poolatar, olgu siinkohal rõhutatud, kuna asjatundmatud inimesed kipuvad neid vallatute vene tüdrukutega segi ajama.
Lisaks kõigele piinas Magdalena hinge pooleldi lõpetamata lugu Valencias kellegi Rafaeliga, kes kui jonnakas kummitus ei tahtnud tema orbiidilt enam kaduda ja oli tal kolm nädalat tagasi Krakówis külas käinud. Mõlemale, nii Magdale kui sellele Rafale, jäi segaseks, kuidas neil see asjade seis siis kokkuvõttes oli jäänud, ja sellest tulenev kahevahelolek põhjustas neiule ränka südamevalu. Miski ei kao, kõik on muutumises; lennusaatja rahuldus kosutava unega, tal oli ju ikkagi privileeg magada, pea poolatari ihaldatud rinnal. Hea seegi. Kõigil sellist eesõigust polnud.
Võib olla küll raske uskuda, aga Carlosil oli täiesti meelest läinud, et ta on abielus. Seda tuletasid talle meelde ainult see paganama tekstisõnum, mille peale ta ärkas, ja siis see maagiline unenägu. Mónica, muidugi Mónica – tal iiveldas, kurtis, et beebi on kõhus rahutu, peksab teda jalgadega ja rusikatega.
[“Igav naine.”]
Viktor sai esimesena teada. Vähehaaval oli temast Carlosi must kast saamas. Mida kõike ühe painduva pöidlaga võib korda saata! Topeltpiiksuga kaasnes teade:
Dzien dobry, viktor-poiss! Muidugi toimus midagi! Kutsus mind pärast kuueni lobisemist enda juurde magama. praegu teel hotelli. Tal on kenad tissid. Kuiv trenn oli, ei seksinud. Ta kardab mehi, aga mina tema asemel kardaks ka. vähemalt selliseid tüüpe nagu mina. Emban. pS: Mis kell väljalend on?
Viktori vastus tuli 20 sekundi pärast, kui mitte kiiremini: Karm! Ja enesetunne?
Carlos:
Vormis! vana Carlos on tagasi. Arvasid, et rahunen maha, kui naise võtan? pean ta veel nii kaugele saama, et ta mu oma tuti juurde laseks, eks siis vaatame. Segadusfaas on läbi. Tšikkidega käibki nii. Üks pluss üks on kaks ja kui ma õieti aru saan, siis on see rohkem kui üks. Kehtib ka naiste puhul, ehehehee.
Viktor:
pole paha, elajas selline! Sind vist ei peata miski. Kaks tiiba sul juba on, tööriistad ka…: – )) Emban sind ka ja varsti näeme! ära hiline, muidu tuleb jama.
Viktor Holejsovsky SMS oli naljakas. Pealegi puudutas see Carlosi erogeenset tsooni – tema armastust võrrandite vastu, millest tulenesid ka kõik skeemid, mida ta tavaliselt kasutas. Ta luges sõnumit neli, kümme, viisteist korda, ja leidis sealt ilma vaevata kena valemi, mis edaspidi konkureeris ta silmis hüpotenuusi ruuduga, mis võrdub, nagu me teame, kaatetite ruutude summaga: “Peenis-pluss-kaks-tiiba-võrdubsüda.” Krellpunane pastakas rändas tagasi taskusse, see polnud seal küll teab kui mugav, aga selle abil saab ta ehk Euroopaga oma alkeemilist avastust jagada.
IV
SEAL ÜLEVAL
Mónica kõht näis tahtvat kohe-kohe plahvatada. Muutust oli näha iga nädala möödudes, iga paari päevaga, see oli päris pirakas piiga, arvatavasti isasse, ja mitte enam lihtsalt mingi vormitu tomp – viimane ultraheli näitas, et tegu on füüsiliselt hästi arenenud pikakoivalise tüdrukuga. Õnneks ei pidanud tema ema erinevalt enamikust teistest naistest raha pärast muretsema ja nii otsustas ta oma stažuuri Lissaboni ühes parimas advokaadibüroos vanemate tingimusteta toetusel katkestada. Küll mõne kuu pärast saab ta tagasi minna, või siis mitte, kõik oli Francisco telefonikõne kaugusel, Cunhateli hüüdnimel oli ju ometi mingi põhjus.
Mónica veetis oma päevad punasel sohval naisteajakirju lapates, nende kenas äsja valminud majas, luksuslikus T6-s Ameerika Ühendriikide avenüü ja Admiral Gago Coutinho tänava nurgal. See oli olnud Carlosi nõudmine, täpselt nii, Carlos oli teatanud, et ennem surm kui midagi muud peale kahe võimaliku asukoha: kuskil Berliini avenüü kandis lennuväljast mõne meetri kaugusel või siis Gago Coutinho tänaval, mis jäi küll Portela kontrolltornist pisut liiga kaugele, aga kandis see-eest kangelase nime.
[Enam ei lugenud palved ega keelitused abikaasalt, kes oli nädalaid olnud armunud 18-hektarilisse maalappi Salvaterra de Magoses, ja mitte ainult hobuste pärast: Mónica tahtis, et nende laps kasvaks loomade läheduses, looduse rüpes.]
Carlosi põikpäisust õigustas force majeure, imperatiivid, mida kõik, ja põhjusega, tõlgendasid üksiklapse järjekordse kapriisina. Lissaboni liiklus oli muutunud põrgulikuks ja lennule hilinemine oleks talle maksnud vallandamise – Saksamaal nalja ei tehta. Ainult nii sai ta korralikult lennukite õhkutõusmisi ja maandumisi jälgida ja selle põhjal täiendada oma spotting’u-blogi, mis oli Portugali kübernautide seas juba päris tunnustatud infoallikaks saanud. Ta ei võinud ju oma seitsmetuhandelist lugejaskonda alt vedada.
Küllap oli osalt põhjuseks eriline ootusärevus, mida esimese lapselapse sünni eel kogetakse, aga Francisco ja Heidimarie Cunha Telles olid kalli tütre tervise pärast tõsiselt mures. Kogu see rabelemine, mis kaasnes noorte ebatüüpilise abielu ja rekordkiirusel kolimisega, ei olnud sugugi tervislik, eriti veel õnnistatud olukorras naisele. Sellele arvamusele oli kliinilise kinnituse andnud ka doktor Mónica günekoloog Orlando Villas-Boas, kes oli ette lugenud kõik võimalikud ohud, mis võivad naist esimesel rasedusel tema äärmise emotsionaalse ebastabiilsuse korral ähvardada.
Kõik arvasid küll, et eks doktor liialdas natuke, ja nad ei eksinud, aga sellises pühas olukorras pole kanasupid ja – puljongid kunagi kurja teinud. Tahtmata tulevast ema liialt ärritada, oli arst pidanud rakendama diskreetseid abinõusid, et lõpuks lapse isa, keda oli alati raske tabada ja kes võimalikult palju eemale hoidis, pihtide vahele saada. Üksainus kord oli Carlos Mónicaga koos üle kahe nädala toimuval arstlikul konsultatsioonil käinud, sealsamas Rahvaste Pargis CUF Descobertasi haiglas. Carlos ei olnud arsti sõnu ega tema survet unustanud, tal oli fotograafiline mälu. Teda käsivarrest haarates oli doktor Villas-Boas palunud – nõudnud – kahte minutit tema aega, millest sai lõpuks muidugi kümme. Tuli ju võimalust kasutada: lapse isa oli, halleluuja, suvatsenud lõpuks kohale ilmuda. Arst vaatas Carlosile silma, ta oli kindlasti üle viiekümne, ja üritas oma sõnumile äärmiselt pühalikku tooni anda:
“Carlos, ma usun, et te olete kuulnud ütlust, et tangot tantsitakse kahekesi, eks ole?”
“Jah, doktor, olen küll. See on vana Argentiina vanasõna…” vastas lennusaatja, arsti jultumusest kohmetunud. Mis jutuajamine see selline on? Mingi jutlus tuleb siit või? Jälle mingi jutlus?
“Eksite, kallis noormees,” jätkas Orlando Villas-Boas, “see on universaalne vanasõna. On asju, mida ei saa teha üksinda. Te ju saate aru, kuhu ma tahan jõuda, eks ole?”
“Mm… Ma usun, et jah,” pobises noormees, kellele see vestlus juba äärmiselt halva maigu jättis. See jutuajamine oli täiesti sobimatu, täiesti kohatu – mis paganama moraalilugemine see veel on? Või on see VillasBoas üks nendest arstidest, kes ennast Jumala seisusesse tõstavad?
“Ma ei hoia teid enam kauem kinni, Carlos, Mónica ootab väljas. Aga pidage meeles, et inimene ei ole, kuigi me võime seda ju üritada, hermafrodiit, nagu on tigu,” ironiseeris arst ja ulatas Carlosile südamlikuks hüvastijätuks käe. “Ma loodan teid varsti jälle näha… Ja mingu teil uues ametis hästi, edu seal üleval!”
Seda tüüpi jutlustest polnud siin kasu. Carlos Bernando motivatsioonipuuduse taga oli midagi hoopis muud ja doktor Villas-Boas ajas asjad ainult hullemaks: nimelt ei olnud Carlos päris veendunud, et see laps ikka tema oma oli. Haiglane mõte, võib selle peale öelda. Nad olid Mónicaga nautinud armurõõme küll paar
