Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Mees, kes tahtis olla Lindbergh - João Lopes Marques страница 2
“See Dieter… See Dieter on lihtsalt uskumatu… Oleks me veel mõne dringi teinud, oleks ta meid kõiki seal joodeldama pannud,” täheldas rahulolevalt Carlos, kes Lissaboni Saksa Gümnaasiumist alates oli pidanud austerlasi operetisakslasteks, tüüpideks, keda ülemäära häiris asjaolu, et nad pole sündinud õigel pool Alpe. 1938. aasta Anschluss[5] ja mõned ta klassikaaslased Deutsche Schule Lissabonist olid selle arvamuse kinnistumisele tõhusalt kaasa aidanud.
Vestlus veeres mõnusasti edasi, ja isehakanud lingvistid pidid ühisele järeldusele jõudes möönma, et vähemalt täna pole neil lootust leida sobivat vastet sõnale grölen[6] – loe: [gröölen] –, ja nii ei jäänudki muud üle kui oodata aega, mil kaks või rohkemgi meest võimalikult suurte õllekannude taga jälle kohtuvad ja seda küsimust tõsiselt arutavad. Arutavad üha kõvema häälega, räägivad jalgpallist ja ilusatest tüdrukutest ja ka vähem ilusatest tüdrukutest, unustamata nende täditütreidki, räägivad liiga kurguhäälselt ja liiga valjusti, selleks et ülejäänud kliendid neid märkamata saaksid jätta. See vähetõenäoline paar kujutles ennast juba “Heliseva muusika” tüüpi filmi või lavastusse, mis sobinuks ideaalselt MagicWingsi jõulupidudele, või siis vastu võtmas lõuahaake, kui nad keelduvad kandmast pardal Lederhosen’eid3[7], mis käivad muidugi nagu kord ja kohus koos jänesenahast Ausseer’i4[8] ja täpselt meeter viieteistkümnese mütsisabaga… See oli nõue, millest loobumist nii lennukompanii õhu- kui maapealsed töötajad streikidel alati taotlesid ja millest sai ka firma kokkuvarisemise üks peamisi põhjuseid…
“Sa ajad juba segast,” katkestas tšehh. “Aga vaatame, kas sa viis sellist suudad järjest nii ära juua, et sa vahepeal peldikus ei käi,” esitas Holejsovsky kaaslasele väljakutse. Ta vihjas, et on selles Praha pivnice’tes harrastatavas mees-mehe-vastu jõuproovis kõva tegija, ega lasknud käest võimalust oma Böömi, päris-Böömimaa päritolu demonstreerida: “Iga enesest lugupidav meesterahvas peab täis põiega hakkama saama – see õpetab meid hädaolukordades toime tulema ja küll sa näed, sa hoiad veearvete pealt tänu sellele veel päris kenakese summa kokku.”
Seejärel sööstsid nad metsikusse võistlusse, kus eelisseisundis oli Carlos, keda portugallaseks ja Iiri viski fänniks olemisele vaatamata soosisid füüsilised eeldused. Lõpptulemuseks oli Tšehhi patrioodile hävitav kolm-seitse. Carlosi kasuks oli töötanud ka Viktori maania käsi pesta (ja kuivatada: “Ära tule ütlema, et sina pärast sittumist oma tagumikku ei pühi…”).
Kell oli 24, õieti peaaegu 25 minutit kaheksa läbi, kui noormehed arve küsisid. Nad polnud õhtustki söönud: kehvadest kanavõileibadest ja närbunud salatist, mis nägid välja, nagu oleks nad külmkappi unustatud millalgi külma sõja alguspäevil, oli tundunud targem loobuda. Mehed pressisid ennast – ja seda sõna otseses mõttes – taksosse ja sõitsid kiiresti Café Pssst!’i, mille kohta oli Viktor ühest neist paljudest meie postmodernistlikku ajajärku vürtsitavatest Põhja-Ameerika meesteajakirjadest lugenud vaimustatud kommentaare. Jah, õlledest hoolimata nende testosteroonitase aina tõusis.
Tõusis, nagu see alati tõuseb. Alati. Mõni tund hiljem oli stsenaarium juba hoopis teistsugune.
Viktor ei tundnud küll kolleegi veel kuigi hästi, aga loomapsühholoogiast jagas ta piisavalt taipamaks, et see liigikaaslane on omadega läbi. Aeg polnudki veel teab mis hiline, aga terve mõistus soovitas neil loobuda kavandatud külaskäigust Artemisse, Euroopa uusimasse seksikatedraali, kohalikku Moulin Rouge’i, mis oli saanud siin palverännakupaigaks kõigile neile herilastele, kes otsisid kohta, kus aega viitmata oma mürki süstida.
Ebakindlal sammul, kuid siiski viisakaks jäädes lahkusid nad üksteise toel kohvik-bordellist. Väljas tegi peenike vihm pildi veelgi trööstitumaks, sulatades selle vähesegi sügisese lume, mis Brandenburgische Strasset enne oli kirjanud. Valgest oli asi kaugel, see siin oli pigem mingi räpane lörts, sulanud rahe, mis kõlbas ainult kõige vastupidavamategi saabaste läbileotamiseks. Ja mis veel hullem: silmapiiril ei paistnud ühteainsatki türklast ega ka marokolast taksoga – olgugi et sel pole kirjeldatavate sündmuste seisukohast mingit tähtsust –, millega nad võinuks hotelli saada. [Ja edasi, bitte.]
“Kuhu nüüd kõik need kaabakad kadunud on?”
Joove ähvardas muutuda jõhkruseks, eks see ole peaaegu alati nii. Aga kellele ei meeldi, hoidku eemale. Kuigi Carlos oli tavaliselt heasüdamlik inimene, oli temas ka omajagu võimuiha, mida sai ehk seletada tema üksiklapse-taustaga, olgugi et ta vanemad tavatsesid seda tüüpi iseloomujooned pigem pärilikkuse arvele panna. Taksod olid õhku haihtunud ja aega löödi surnuks tobedate lõõgastavate anekdootidega:
“Viktor, kas sa seda kärnkonna-nalja tead?” küsis Carlos. Vähene teineteise tundmine andis talle vaba voli: “Türklane istub arsti ooteruumis, hõkk, roheline kärnkonn pea peal. Kutsub siis arst nad sisse ja küsib türgi tölli käest: “Mille üle te kaebate?”
Kärnkonn reageerib esimesena ja vastab: “Teate, doktor, ma arvan, et mul on hemorroidid…””
Räme naerupröögatus ja sellega kaasnenud piirituselõhna pahvak panid Viktori ehmatusest eemale tõmbuma. Ta andis endast parima ja üritas olukorda kontrolli all hoida. Aga asjatult. Metslane oli Carlosist võitu saanud:
“Ja kas sa tead, mis vahe on türgi tüdruku ja CD vahel? Polegi vahet! Kui juba kaane lahti teed, siis pead ta ka võtma… Haa-haa-haa…”
Oli näha, et see härrasmees ei oska juua. Pärast kolmandat Jamesonit, mis küll halja veega segatud, oli kõik hukas, ja see oli rohkemat kui tavaline uimasus. Kujutlegem viskile veel tubli viis liitrit Baieri õlut otsa – see ei saanudki ju teistmoodi lõppeda.
Carlos oli kasutamiskõlbmatu: tema kõlblikkus oli saanud otsa juba mitu tundi tagasi. Vaene mees, ta poleks äärepealt oma loo lõpunigi vastu pidanud.
Viktor oli mures – ja oli ka põhjust.[9] Carlos tõi kuuldavale veel paar lühikest anekdooti, ent siis võttis kahvaturoheline – kahepaiksete jumest veel palju kahvatum roheline – tema pehmes kehas iga minuti ja sekundiga aina enam võimust. Kliiniline selgitus tuli alles pärast kolme-nelja korralikku ehmatust mitu tundi hiljem vaid mõni aeg tagasi Stuttgarterplatzil avatud Charlottenburgi kiirabijaamas:
“Südamepööritushoog,” selgitas doktor Wolfgang kõige loomulikuma hääletooni ja kogu kõigutamatu rahuga, mis tal kitlipõuest võtta oli. Et Viktor saaks diagnoosi sõbrale hiljem edasi öelda, ja sõna-sõnalt, palun, sest Hippokratesest peale tahab meditsiin olla täppisteadus: “Teate, selliseid asju juhtub paremateski perekondades, herr Holejsovsky.”
Lähiminevikku polnud Carlosile siiski meenutama hakata vaja, sest ärgates oli Carlosi pohmell tunduvalt kergekujulisem, kui oli lubanud karta tema õhtune kahvatus, ning ta vandus koguni, et mäletab arsti karmil ja tõsisel toonil teatatud diagnoosi. Jah, ta oli selles kindel:
“Südamepööritushoog!” Tema seelikuküti-eluke oleks võinud äärepealt otsa saada, ta oli ise esimene seda tunnistama,
5
Vihje sellele, et Austria lasi end Natsi-Saksamaal annekteerida.
6
Sks. k. ’röökima, lõugama’. (Toim.)
7
Austria ja Lõuna-Saksamaa rahvuslikud nahkpüksid, ühtesama paari pärandatakse põlvest põlve.
8
Karvamüts, mida kantakse palju Austrias Salzkammerguti piirkonnas (ja mitte ainult seal).
9
Ehk avaldatakse kunagi ka selle raamatu saamislugu. Selles selgub, kui otsustava tähtsusega oli Viktori operatiivne tegutsemine: mõne tunni vältel sealsamas Berliinis oleks võinud saada üsna tõenäoliseks, et seda jutustust poleks kunagi kirjutatud, avaldamisest rääkimata.