on rase. Mónica on rase. Mónica on rase…”
“Jaaa…” kinnitas Heidimarie jälgi mööda abikaasale järgnedes, tema langetatud pilk oli naelutatud nende suurele Arraiolosi elutoavaibale. “Jaa… Jaa…” Tol kevadisel hilislõunal oli São Pedro do Estorili kohal Venezuela hõngu.
“Ei!” röögatas Francisco, silme ees vihast must. “See ei ole võimalik!” Ta ei suutnud seda mõtet alla neelata, ja veel vähem suutis ta seda võtta sündinud faktina.
Loomulikult ei jäänud Franciscol muud üle kui olukorraga harjuda, “ja ta ongi rase”. Imetlusväärne, kuidas inimene igas olukorras alati teatava tasakaalu ja meelerahu leiab, ja oma osa oli muidugi ka pulmade ettevalmistamisel, mis sundis Franciscot sellesse romantilisse reaalsusesse sukelduma, ta esitas kodustele koguni road map’i,[20] milles oli kõigi suguvõsaliikmete roll pulmapeol paika pandud ja seda kuni kolmanda astme sugulasteni välja. Programmile oli lisatud rangeimast rangem ajakava, kõige vähemastki kõrvalekaldumisest oli kohustus härra suursaadikule viivitamatult ette kanda – protsessuaalsed detailid olid talle äärmiselt olulised, ta oli alati olnud protokolliinimene, formaalsustest ja etiketist lugu pidanud. Teda rahustas ka teadmine, et kuigi Mónica polnud abielus, ta mitte ainult ei tahtnud seda last, vaid armastas ka lapse isa. Niisiis, lapse isa: Carlos Bernardo, peigmehe rollis kaasaegse sotsioloogia seisukohalt äärmiselt huvitav juhtum, eriti just selle tõttu, et juhtum leidis aset Kaug-Läänes.
Nii lõppes kassi-hiire mäng kahe abiellumiseas noore vahel, see keerdsõlm oli seotud ligi viis aastat tagasi, vahepeal üheksa korda lahti vajunud ja sama palju kordi tagasi kokku seotud. Keemia, füüsiline tõmme, otsustusvõimetus – nimetage seda, kuidas soovite – ja ka natuke armastust, millele liiga paljud reetmised oma märgi jätsid. Aga kahtlemata oli see armastus.
Nende esimene kohtumine oli unustamatu: Mónica Matz von Spiegelfeld Cunha Telles oli äsja saabunud tagasi ühel Brasília laiadest avenüüdest asuvast, džungliks kujundatud kahepereelamust, kus nende perekond oli elanud neli lõputult pikka aastat; tennised noormehe jalas polnud küll firmakaup, kuid sellest hoolimata troonis Carlos Bernardo Lissaboni Saksa Gümnaasiumis poppide poiste pingerea tipus. Hetkel, kui noorte pilgud poliitilise filosoofia auditooriumi uksel kohtusid, haaras tunnetetorm nad endasse ja 72 tunni pärast olid nad juba valmis paarike, olgugi et klassikaaslastele tunnistasid nad seda alles kolmeteistkümnenda klassi lõpus. Neil oli käsil viimane aasta enne ülikooli – poiss pidi astuma riiklikku ja tüdruk muidugi erakooli.
Tunded olid vastastikused ja siirad, kuigi olukord oli nähtavalt teatud määral Mónica kahjuks tasakaalust väljas. Seepärast oli Carlos valmis kas või põlvili vanduma, et Mónica rasedaksjäämine oli naise kavalus hetkel, kui tundis jalgealust ebakindlaks muutumas, tema külge klammerduda. Tema, heasüdamlik Carlos, olevat järjekordne ohver naiste kurikuulsas varuplaanis – olgu siis tegu poosetavate beetadega või muud tüüpi beibedega, vahet pole –, mille nad lasevad käiku siis, kui neis hormoonid ärkavad ja meeleheite välja kutsuvad.
Sintra lähistel Quinta da Penha Longas toimunud pühale pulmapeole ilmus 352 auväärsest kohalekutsutust 317 ning sellest sai Cunha Tellesitele, savoir-faire’i heerolditele, pikalt treenitud avalike suhete järjekordne harjutus. Francisco Cunha Telles, kel olid seljataga teenistusaastad tähtsaimates kantseleides ja kes igatses kõrgetasemelisi vis-à-vis’ kohtumisi ja mitmepoolseid läbirääkimisi, tõestas maailmale, et ta pole kuhugi kadunud ning et temaga tuleb arvestada. Tema pulmapeol peetud kõne vääriks kohta antoloogias. See oli tulvil rafineerituimat irooniat: kümmekonnast lõigust koosnevas kõnes suutis ta ära öelda kõik mis vaja, lausumata lauset või mainimata fakti, mis oleks kellelegi kohalviibinuist piinlikkust tekitanud.
Vähem õnnestunud, ja see adjektiiv on kokkuleppeline, oli Manfred Matz von Spiegelfeldi, pruudi onu sõnavõtt, kes otsustas kätte maksta pruudi emapoolse suguvõsa tagasihoidlike elutingimuste eest Šveitsis, olgugi et kõnet oli toimetanud Heidimarie isiklikult. Asjaolu, et Mónical oli pätsike ahjus, ei omanud pulmade ajal enam vähimatki tähtsust, kõhupunu paisumine võis ju olla vabalt ka õllejoomisest – või kas polnud ta Deutsche Schule Lissabonis käinud? Kokkuvõttes kujunes pulmapidu edukaks, nagu oligi olnud arvata, sest suursaadik ja tema proua ei osanudki midagi kehvasti teha. Millele iganes Francisco käed külge pani, lõi särama. Ega see põhjuseta olnud, et teda tunti hüüdnime all Francis Tells ehk tõlgituna “Francisco ütleb” – võõrkeelel põhinev nali suursaadiku ees- ja perekonnanimega.
80. aastate lõpus oli Francisco maine välisministeeriumis sedavõrd taevastesse kõrgustesse tõusnud, et tehti lausa uurimus selgitamaks, kas temast võiks professor Anibal Cavaco Silva teisel ametiajal Euroopa asjade riigisekretär saada. Kabinetiga seotud meedia kinnitas, et järgmises valitsuses oleks koht tema. Francisco lükkas ettepaneku tagasi, viidates perekondlikele põhjustele, tegelikult oli aga otsuse taga kompromiteeriv asjaolu: Kopenhaageni teenistuse ajal oli ta kostnud välisministeeriumi peasekretäri, läbikukkunud suursaadiku Vasco Ataide de Menezesi, oma Necessidadesi guru ja ristiisa teise astme nõo eest. Kurjad keeled räägivad, et just selle tandemi kaudu saavutas Francisco ka enda nimetamise ÜRO peakorterisse Genfis, oma naise Heidimarie kodumaal Šveitsis. Õnneks selle kohta kohta vettpidavad tõendid puudusid, siiski ei vabanenud Francisco enam kunagi oma teisest halvustavast hüüdnimest Cunhatel, mis liideti kokku sõnadest “cunha”[21] ja “telefon”.
Aga need olid jutud. Minevikujutud. Kindel oli, et see mees teadis kõike, õigemini, et ta teadis kõigest, ja seda viimast rõhutas ta ilma igasuguse võltstagasihoidlikkuseta ka ise. Teda peeti diplomaatia Midaseks, võimatute missioonide meheks, ja sellepärast oligi ta tütrel ülimalt hea meel, tabades tõsiselt jutuajamiselt – tema arvestuste järgi oli see teine selletaoline – oma auväärse isikliku esivanema ja oma järeltulija vastutustundetu papa, kes oli sigitanud selle hinge, keda ta oma üsas kandis ja keda nüüd, kümnenda rasedusnädala algul, võis juriidiliselt iseseisvaks isiksuseks pidada ning kellele sai ehk juba isikutunnistustki taotleda. Nii mõtlesid Cunha Tellesid: nende vaimus kandis vilja Baieri katoliiklike koolide laitmatu kasvatus. Perekondlik vestlus kestis terve õhtu, seekord lubati endale lauda jääda tavalisest kauemaks, ja paika pandi pulmapeo detailne kava.
“Härra suursaadik,” alustas Carlos, “ma mõistan, et on tekkinud üsna delikaatne olukord. Uskuge, see on esimene kord, kui minuga midagi sellist juhtub…”
“Armas noormees, see, et midagi pole varem kunagi juhtunud, ei tähenda veel, et seda ei võiks edaspidi juhtuda,” vastas Francisco, sõnaosav nagu alati, ümmargused väljendid, millest kantslerite elutu kõnepruuk kubiseb, varrukas valmis.
“Piinlik lugu…”
“Täpselt,” kinnitas diplomaat. “Vaadake, hispaanlased ütlevadki selle kohta “embarazo”.”[22]
Carlos Bernardo manas näole sunnitud, õieti küll pigem kohmetu naeratuse. Ta ei saanud päris hästi aru, kas Francisco Cunha Telles oli talle just taganemisvõimaluse andnud või oli tegemist samasuguse peene irooniaga, mida Francisco ja Heidi harrastasid oma ametlikel vastuvõttudel siis, kui mõni soovimatu sissetungija liiga agaralt nende pakutud hõrgutavaid kroketeid hävitas. Kaotada polnud midagi, Carlosi peas pöörles pidetu kaleidoskoopiline mõttekeeris, ta oli ülepeakaela sellesse uppunud, kui Francisco talle köieotsa viskas. Ta tahtis poisi – sellisena nägi ta Carlosit – käike näha. Sõimu ja solvangutega ei saavutanud siin midagi, aatomipomm diplomaatilisse arsenali ei kuulu, sündinud fakti poliitikat võis kroonida vaid südamlik entente, modus vivendi, mis ainsana päästaks väärikalt kõigi asjassepuutuvate isikute hea nime.
“Ei tasu meelt ka heita, armas noormees. Ma lihtsalt tuletan teile teie
Väljend, mida sageli kasutatakse diplomaatilistes ringkondades ja mis tähendab läbirääkimiste tegevuskava.
Port. k. ’eestkoste, soovitus, ebaeetiline soosing’. (Toim.)
Hisp. k. ’piinlikkus’, aga ka ’rasedus’. (Tlk.)
