minusse puutub, siis vajus mu süda ausalt öelda saapasäärde, kui nägin, kuidas see vana saatan tantsides aina lähemale nihkus. Heitsin pilgu selja taha pika laipade rivi poole ja värin jooksis üle mu keha.
Gaguul kepsutas ikka lähemale ja lähemale, otsekui lihaks saanud koma või elustunud kõver malakas. Ta õudsetes silmades põles ja välkus kõige kuratlikum kiirgus.
Ikka lähemale tuli ta, veelgi lähemale, ja kõik, kes sellel tohutul rahvakogunemisel viibisid, jälgisid teda suurima ärevusega. Lõpuks seisatas ta ja andis märku, et haistab saaki.
“Kes peab see olema?” küsis Sir Henry endamisi.
Hetke pärast oli kõik selge, sest nõiamoor tormas meie juurde ning puudutas Umbopat alias 36 Ignosit õlast.
“Ma haistan teda!” kriiskas ta. “Tapke ta, tapke ta, ta on täis kurjust! Tapke ta, tapke see võõras, enne kui temast voolab verejõgi. Hukka ta, oh kuningas!”
Tekkis lühike vaikushetk, mida tõttasin kiiresti kasutama.
“Oh kuningas,” hüüdsin ma, tõustes oma istmelt, “see mees on sinu külaliste teener, ta on nende koer. Kes iganes valab meie koera verd, valab meie verd. Külalislahkuse püha seaduse nimel nõuan ma temale kaitset.”
“Nõiaotsijate ema, Gaguul, nuhkis ta välja ja ta peab surema, valged mehed,” kõlas sünge vastus.
“Ei, ta ei sure,” vastasin ma. “Aga kes iganes katsub teda puudutada, sureb tema asemel.”
“Võtke ta kinni!” möirgas Tvala timukatele, kes seisid ümberringi, silmini punased oma ohvrite verest.
Nad hakkasid meie poole liikuma, kuid lõid siis kõhklema. Ignosi aga haaras oda tugevasti pihku, olles nähtavasti otsustanud, et ei anna oma elu odavalt.
“Tagasi, te koerad!” hüüdsin ma. “Tagasi, kui te tahate näha homset päeva! Puudutage ainsatki juuksekarva tema peas, ja teie kuningas sureb.” Ning ma tõstsin revolvri Tvala poole. Ka Sir Henry ja Good tõmbasid püstolid: Sir Henry võttis kirbule timukate juhi, kes astus ettepoole, et surmaotsust täide viia, ja Good sihtis Gaguuli pihta.
Tvala võpatas märgatavalt, kui mu relva raud ta rinnaga ühele joonele tõusis.
“Noh,” sõnasin, “kuidas soovid, Tvala?”
Ta hakkas rääkima:
“Pange oma nõiatorud ära,” sõnas ta. “Te palusite mind külalislahkuse nimel ja seepärast, aga mitte hirmu pärast, annan talle armu. Minge rahus.”
“Olgu nii,” ütlesin ükskõikselt, “me oleme tapatalgutest tüdinud ja tahame magada. Kas tants on lõppenud?”
“Ta on lõppenud,” vastas Tvala tusaselt. “Visatagu need surnud koerad” – ta osutas laipade ridadele – “hüäänide ja raisakullide kätte.” Ning ta tõstis oma oda.
Viivitamatult hakkasid rügemendid täielikus vaikuses kraali väravast välja marssima. Kohale jäi ainult väike töökomando, kes pidi õnnetute ohvrite laibad ära koristama.
Siis tõusime ka meie, ja teinud kuningale lahkumiskummarduse, mille ta vaevu suvatses vastu võtta, läksime oma hüttidesse.
“Noh, mina igatahes tunnen tõsist vajadust oksendada,” sõnas Sir Henry, kui me istet võtsime ja läitsime lambi, nagu neid kukuaanade juures tarvitatakse: tahiks kasutatakse neis teatud liiki palmi lehekiude, õliks aga on sulatatud jõehoburasv.
“Kui ma algul pisut kõhklesingi, kas aidata Umbopat selle põrguliku lurjuse vastu mässu tõsta või mitte,” lausus Good, “siis nüüd on mu kahtlused küll haihtunud. Mul käis tapatalgute pealtvaatamine tõesti üle jõu. Katsusin vahetevahel silmi kinni hoida, aga avasin nad alati valel ajal. Ei tea, kus Infaduus peaks olema? Umbopa, mu sõber, sa pead meile tänulik olema, sinu nahasse oleks äärepealt õhuauk torgatud.”
“Ma olengi tänulik, Bougvan,” kõlas Umbopa vastus, kui ma olin Goodi sõnad tõlkinud, “ja ma ei unusta seda. Infaduus aga peaks õige pea siia jõudma. Tuleb oodata.”
Läitsime piibud ja jäime ootama.
XI PEATÜKK
TEEME IMETEO
Hulk aega – usun, et oma paar tundi – istusime vaikides, sest olime nähtud õudustest liiga vapustatud, et vestelda. Viimaks, parajasti siis, kui otsustasime magama heita, sest öö hakkas juba koidikusse kalduma, kuulsime samme. Seejärel kostis meieni, kuidas kraali väravasse paigutatud tunnimees parooli küsis, millele nähtavasti vastati, kuigi seda polnud kuulda. Sammud lähenesid ja hetke pärast astus Infaduus poole tosina väärika ilmega pealiku saatel onni.
“Mu isandad,” ütles ta, “ma tulin, nagu lubasin. Mu isandad ja Ignosi, kukuaanade seaduslik kuningas, ma võtsin kaasa need mehed,” – ta osutas pealike salgale – “kes on meie hulgas tähtsad inimesed: igaühele neist allub kolm tuhat sõdurit, kes kuninga tahtele vastavalt täidavad kõik nende käsud. Kõnelesin neile sellest, mida ma nägin ja millest mu kõrvad kuulsid. Las näevad nüüd nemadki püha madu su keha ümber ja kuulevad sinu lugu, Ignosi, et nad võiksid öelda, kas nad on valmis koos sinuga Tvala vastu minema või mitte.”
Vastuseks päästis Ignosi jälle vöö valla ning näitas oma puusade ümber tätoveeritud madu. Järgemööda uurisid kõik pealikud lambi kahvatul valgusel seda märki ja astusid siis sõnagi lausumata kõrvale.
Seejärel pani Ignosi endale jälle muutša ümber ning kordas nende poole pöördudes lugu, mida ta hommikul üksikasjaliselt oli jutustanud.
“Nüüd te olete kuulnud, pealikud,” sõnas Infaduus, kui ta oli lõpetanud. “Mis te ütlete? Kas tahate seista selle mehe kõrval ning aidata teda ta isa troonile või ei taha te mitte? Maa ägab valjusti Tvala pärast ja rahva veri voolab nagu kevadine suurvesi. Nägite seda täna öösel oma silmaga. Oli veel kaks pealikku, kellega mul oli mõttes kõnelda, aga kus on nad nüüd? Hüäänid uluvad nende laipade kohal. Kui te vastu ei hakka, olete ka teie õige pea sealsamas, kus nemad. Valige siis, mu vennad.”
Vanim kuuest, lühike jässakas valgete juustega sõjamees astus sammu ette ja vastas:
“Su sõnad on õiged, Infaduus, maa ägab. Mu oma vend oli nende hulgas, kes täna õhtul surid. Aga see on suur ettevõte ja võõra juttu on raske uskuda. Kuidas võime me kindlad olla, et kui tõstame odad, siis ei tee me seda mitte petise ja valeliku eest? See on suur ettevõte, ütlen ma, mille lõppu keegi ei või ette näha. Sest võid kindel olla, et enne, kui asi teoks saab, voolab ojadena verd. Paljud hoiavad kindlasti veel kuninga poole, sest inimesed hindavad rohkem päikest, mis veel heledasti taevas särab, kui teist, mis pole veel tõusnud. Neil tähtedelt tulnud valgetel meestel on vägev nõidus ja Ignosi on nende kaitsva tiiva all. Kui ta on tõesti seaduslik kuningas, tehku nad meile imetegu, mida kõik näeksid. Siis hoiaksid inimesed meie poole, teades kindlasti, et valge mehe nõidus on nendega.
“Te ju nägite mao märki,” vastasin mina.
“Mu isand, sellest ei piisa. Madu võidi selle mehe ihule põletada igal ajal hiljem, pärast tema lapsepõlve. Andke meile veel teine märk, ja me oleme rahul, aga ilma selleta me ei liiguta sõrmegi.”
Teised pealikud kinnitasid otsustavalt, et nad on samal seisukohal, ja ma pöördusin
Teise nimega, teisiti.
