style="font-size:15px;"> “Ma tean, millest te mõtlete,” jätkas tüdruk kiirustamata, “ja mida te oleksite öelnud, kui te poleks kartnud kurvastada mind… see tähendab meid mõlemaid, sest Hetty ei armasta isa vähem kui mina. Kuid meie mõtleme indiaanlastest teisiti. Nad ei skalpeeri iial vangi, kes on sattunud nende kätte tervelt ja vigastamata, vaid jätavad ta ellu – muidugi, kui neid ootamatult ei haara metsik piinamiskirg. Isa skalbi pärast ma ei karda ja tema elu pärast ka mitte nii väga. Kui indiaanlastel oleks õnnestunud öösel meile kallale hiilida, oleksime üsna tõenäoliselt oma skalpidest ilma. Kuid avalikus lahingus vangi võetud meeste kallal tarvitatakse harva vägivalda, vähemalt senikaua, kuni jõuab kätte piinamise aeg.”
“Jah, niisugune on nende komme ja nii nad tavaliselt toimivad, kuid Judith, kas te teate, mispärast teie isa ja Välejalg läksid metslaste laagrisse?”
“Tean. See oli julm tegu! Kuid mis teha? Mehed jäävad meesteks, ja isegi mõned nende seast, kes uhkeldavad kulla ja hõbedaga tikitud mundreis ning kannavad kuningakirja31 taskus, on sama julmad.” Judithi silmis välgatas uuesti tuluke, kuid meeleheitliku pingutusega sai ta endast jagu. “Ma vihastan alati, kui mõtlen, kui alatud on mehed,” lisas ta, teeseldes naeratust, mis tal aga halvasti õnnestus. “See kõik on rumalus! Mis tehtud, see tehtud, ja nutulauludega asja ei paranda. Kuid indiaanlased omistavad valatud verele nii vähe tähtsust ja hindavad vahvust nii kõrgeks, et kui nad teaksid, mis tagamõttega vangid tulid, siis nad hakkaksid neid selle eest pigem austama kui neile viga tegema.”
“Teatud aja, Judith, jah, teatud aja küll. Kuid kui see tunne möödub, siistulebasemelekättemaksuhimu. Meie Tšingatšgukiga peame püüdma ja vaatama, kuidas me saame Välejala ja teie isa vabastada, sest mingod veedavad kahtlemata järve ääres veel mõnegi päeva, et saavutada täielikku edu.”
“Tähendab, te arvate, et seda delavaari võib usaldada, Hirvekütt?” küsis neiu mõtlikult.
“Nõnda nagu mind ennast! Te ütlesite ju, et te ei kahtle minus, Judith?”
“Teis?” Judith haaras jälle tema käe ja surus seda tulisusega, mis oleks võinud teha edevaks mõne lihtsameelsema inimese, kel on kalduvus oma voorustega uhkustada. “Ma võiksin niisama hästi kahelda oma lihases vennas! Ma tunnen teid ainult ühe päeva, Hirvekütt, kuid see üks päev on äratanud minus usalduse, mida mõni teine poleks suutnud äratada terve aasta jooksul. Muide, teie nimi polnud mulle täiesti tundmatu. Garnisoni keigarid jutustasid sageli õppetundidest, mis te jahil olete neile andnud, ja kõik kõnelevad teie aususest.”
“Kas nad on kunagi rääkinud laskmisest, tüdruk?” küsis Hirvekütt huviga ja hakkas naerma oma vaikset südamlikku naeru. “Kas nad on rääkinud laskmisest? Mind ei huvita, mis nad minust on rääkinud, sest ma pole halb laskur, kuid mida ütlevad ohvitserid oma laskmise kohta? Relvad, nagu nad neid nimetavad, on nende tööriistad, aga ometigi ei oska mõned neid üldse kasutada.”
“Loodan, et see ei käi teie sõbra Tšingatšguki kohta… Muuseas, mida see indiaani nimi inglise keeles tähendab?”
“Suur Madu – nii kutsutakse teda tema suure tarkuse ja kavaluse pärast. Unkas on tema õige nimi, tema perekonnas kannavad kõik Unkase nime, kuni nad teenivad oma vägitegudega teise hüüdnime.”
“Kui ta tõepoolest nii tark on, siis võime loota, et saame temast kasuliku sõbra, kui ainult tema oma asjad ei takista teda meid aitamast.”
“Lõppude lõpuks ei ole selles midagi halba, kui ma teile kõik ära jutustan, kuna teiegi ehk võite meid abistada. Sellepärast avaldan selle saladuse teile ja Hettyle, lootuses, et te hoiate seda kui omaenda saladust. Pean teile ütlema, et Tšingatšguk on väga kena indiaanlane, ja tema suguharu noored naised heidavad talle sageli silma nii ta perekonna kui ka ta enda pärast. Nii, seal on üks pealik ja pealikul on Ua-ta-Ua-nimeline tütar, mis inglise keeles tähendab: “Tasem, oh tasem!”. See on kõige ilusam neiu delavaaride maal ja kõik noored sõjamehed unistavad sellest, et teda endale naiseks saada. Nojah, teiste hulgas hakkas ka Tšingatšguk Ua-ta-Uad armastama ja Ua-ta-Ua omakorda Tšingatšgukki.” Hirvekütt vaikis silmapilguks, sest Hetty Hutter tõusis oma kohalt, tuli küti juurde, jäi ta põlve najale seisma ning kuulas tähelepanelikult ja vaimustunult nagu laps ema muinasjuttu. “Jah, Tšingatšguk hakkas teda armastama ja tema hakkas Tšingatšgukki armastama,” jätkas Hirvekütt, kui oli heitnud süütule ja lihtsameelsele neiule sõbraliku ja heakskiitva pilgu. “Ja kui asi juba nõnda on ja vanemad vastu ei ole, siis on harva võimalik niisugust noorpaari lahutada. Loomulikult ei saanud Tšingatšguk säärast auhinda kätte, ilma et ei oleks kogunud endale hulganisti vaenlasi nende hulgast, kes samuti tüdrukut igatsesid. Keegi Kibuvitsaokas, nagu teda inglise keeles hüütakse, või Jokommon, nagu indiaanlased teda kutsuvad, võttis seda kõige rohkem südamesse, ja me kahtlustame, et tema käsi ongi mängus selles, mis nüüd edasi juhtus. Kahe kuu eest läks Ua-ta-Ua koos isa ja emaga lõhepüügile läänepoolsete jõgede äärde, kus, nagu kõigile teada, on rikkalikult kala, ja seal läks tütarlaps äkki kaduma. Mitu nädalat ei saanud me temast mingeid teateid, kuid kümme päeva tagasi tõi kuller, kes tuli läbi delavaaride maa, meile teate, et Ua-ta-Ua on oma vanemate juurest ära varastatud – me arvame, kuigi pead ei või anda, et Kibuvitsaokka käsi on siin mängus – ja on nüüd vaenlaste võimuses, kes võtsid ta enda juurde ja tahavad ta noorele mingole mehele panna. Kuller kõneles, et selle suguharu jahimehed kavatsevad paar kuud siinsetes metsades viibida, enne kui Kanadasse tagasi lähevad, ja kui meie saame neile siinkandis jälile, siis läheb meil võibolla korda tüdrukut ära päästa.”
“Aga mis see teisse puutub, Hirvekütt?” küsis Judith mõningase rahutusega.
“Aga niipalju, et kõik, mis puutub minu sõbrasse, puutub ka minusse. Ma tulin siia Tšingatšgukile appi, ja kui meil õnnestub tema armsamat päästa, siis pakub see mulle peaaegu samasugust rahuldust, nagu oleksin ma vabastanud omaenda kallima.”
“Ja kus on siis teie kallim, Hirvekütt?”
“Ta on metsas, Judith, ta langeb puuokstelt koos vihmatilkadega; ta on kastesel rohul, ta ujub koos pilvedega sinitaevas, ta laulab koos lindudega laanes, ta voolab vulisevate ojadena, millest ma janu kustutan – ta on kõigis neis kinkides, mille eest me oleme tänu võlgu loodusele!”
“Te tahate öelda, et teie pole senini armastanud ühtki naist ja olete armastanud ainult jahti ja elu metsas?”
“Just nii, just nimelt! Ma olen valge inimene ja mul on valge inimese süda. Arusaadavatel põhjustel ei või ma armastada punanahkset tütarlast, kel on punanaha süda ja tunded. Ei-ei, seda tõbe pole ma veel põdenud ja loodan, et püsin tervena vähemalt kuni selle sõja lõpuni. Mul on Tšingatšgukiga muret küllalt, et ma veel võtaksin liigse koorma endale kaela, enne kui see asi on lahendatud.”
“Neiu, kes teid ükskord võidab, Hirvekütt, võidab vähemalt ausa südame – südame, mis ei tunne petmist ega kavalust. Niisugust võitu võib kadestada iga naine.”
Kui Judith seda ütles, tõmbus tema ilus nägu vimma ja kibe naeratus libises üle huulte. Ometi jäi ta endiselt kauniks. Kaasvestleja märkas seda ja kuigi ta polnud harjunud mõistatama naiste südamesaladusi, ütles loomupärane peenetundlikkus talle, et parem on kõneteemat muuta.
Kuna tund, mil oodati Tšingatšguki saabumist, oli veel kaugel, jäi Hirvekütil küllalt aega lossi uurida ja selle kaitsmiseks midagi ette võtta. Hutteri suured kogemused ja ettenägelikkus polnud selles suhtes jätnud enam suurt midagi teha. Siiski tundusid mõningad ettevaatusabinõud noormehe meelest vajalikud olevat, kuna ta oli uurinud piirialade sõjakunsti selle rahva pärimuste ja juttude kaudu, kelle hulgas ta oli nii kaua elanud.
Loss
kuningakiri – ohvitseri auastme tõend; tollal müüdi Inglise sõjaväes madalamaid ohvitseri auastmeid.
