me olime päris inimesed. Kui saime kõik südamelt ära rääkida. Kas sa taipad, et see on esimene tõeline vestlus, mis on mul aastate jooksul olnud?”
“Peter, see on sinu viimane võimalus. Tuled sa koos minuga tagasi?”
“Minu viimane võimalus, jah?”
“Täpselt.”
“Või muidu? Kõik telefonid hakkavad helisema? Teed mulle ise otsa peale?”
“Seal ei ole sinu jaoks midagi,” lausus Ethan.
“Vastused on ikka.”
“Ja mida see teadmine sulle annab? Elu? Vabaduse?”
McCall naeris kibedalt. “Sa nimetad seda vabaduseks?” Ta osutas oma selja taha, linna poole.
“Rohkem valikuid pole, Peter.”
Mees langetas hetkeks pilgu ja raputas siis pead.
“Sa eksid.”
“Kuidas nii?”
“Ütle mu naisele ja tütrele, et ma armastan neid.”
“Kuidas ma eksin, Peter?”
“Ei saa olla, et on ainult üks valik.”
Peteri nägu kivines.
Ta oli oma otsuse teinud.
Peter sööstis Ethanist mööda, nagu oleks tal tuli takus, otsejoones tara poole.
Sädemed.
Justkui sinised pistodad oleksid traatidelt McCallile kerre karanud.
Elektripinge paiskas Peteri tarast kolme meetri kaugusele vastu puud.
“Peter!”
Ethan põlvitas mehe kõrvale, aga Peter oli juba surnud.
Põletushaavadega kaetud.
Krimpsus ja kägaras.
Liikumatu.
Särisev.
Suitsev.
Õhk lehkas söestunud inimjuuste ja – naha järele. Mehe riietesse olid augud kõrbenud.
“Hea, et niigi läks.”
Ethan pööras end ümber.
See oli Pam, kes nõjatas vastu puud ja naeratas pimedas.
Naise riided olid sama mustad kui varjud mändide all. Temast oli näha vaid silmi, hambaid.
Ja kena näolapikest.
Pilcheri hunnitu löögirusikas.
Pam ajas end sirgu ja lähenes Ethanile nagu sünnipärane võitleja. Kassina hiiliv ja nõtke. Ta valitses oma keha täiuslikult, iga tema liigutus oli läbimõeldud. Ethan ei tahtnud seda tunnistada, aga Pam kohutas teda.
Eelmises elus salateenistuses töötades oli ta kohanud vaid kolme täielikku psühhopaati. Ta oli kindel, et ka Pam oli niisugune.
Naine laskus tema kõrvale kükakile.
“Täitsa sodi, aga ajab mulle grillprae isu peale. Kas see pole veider? Ära muretse. Sina ei pea seda koristama. Selleks on elukutselised.”
“Selle pärast ma ei muretsenudki.”
“Mille pärast siis?”
“Mõtlesin selle vaese mehe perekonna peale.”
“Vähemasti ei pea nad nägema, kuidas ta tänaval surnuks pekstakse. Olgem ausad, sinnapoole see asi kiskus.”
“Arvasin, et suudan teda veenda.”
“Võib-olla siis, kui ta oleks äsja siia saabunud. Aga Peter pööras ära. Kaheksa aastat eeskujulik elanik. Selle nädalani polnud tema kohta ühtegi negatiivset seireraportit. Ja siis järsku läheb ta keset ööd kusagile koos moonakotiga? Ta oli seda asja pikalt haudunud.” Pam vaatas Ethanile otsa. “Ma kuulsin su sõnu. Sa poleks saanud midagi rohkemat öelda. Ta oli juba otsustanud.”
“Oleksin võinud tal minna lasta. Oleksin võinud anda talle vastused, mida ta otsis.”
Pam muigas. “Sa peaks ju paremini teadma, Ethan. Nagu äsja tõendasid.”
“Kas sa usud, et meil on õigus inimesi väevõimuga siin linnas kinni hoida?”
“Õigusi pole enam olemas. Ega seadusi. Ainult jõud ja hirm.”
“Sa siis ei usu kõige lihtsamatesse inimõigustesse?”
Naine naeratas. “Seda ma enda arvates just ütlesingi.”
Pam tõusis püsti ja tegi minekut.
Ethan hüüdis naisele järele: “Kes tema perekonnaga räägib?”
“Pole sinu mure. Pilcher hoolitseb selle eest.”
“Ja mida ta neile ütleb?”
Pam peatus ja pöördus ümber.
Kuue meetri kauguselt puude vahelt oli teda vaevu näha.
“Mida iganes talle pähe tuleb. Veel midagi?”
Ethan silmitses pumppüssi, mis puutüvel puhkas.
Sõge mõte.
Kui ta uuesti Pami poole vaatas, oli naine kadunud.
Ethan jäi kauaks Peteri juurde. Kuni ta taipas, et ei taha juures viibida, kui Pilcheri mehed viimaks laibale järele tulevad. Ta seadis end minekule.
Oli hea tunne tarast eemale saada, et mitte enam selle surinat kuulda.
Peagi liikus ta läbi vaikse metsa ja udu.
Kõik läks kuradile, aga sa ei saa sellest kellegagi rääkida. Isegi mitte oma naisega. Sul pole ühtegi tõelist sõpra. Ainsad inimesed, kellega saaks aru pidada, on suurushullustuse käes vaevlev mees ja psühhopaat. Ja see jääb nii alatiseks.
Pisut vähem kui kilomeetri pärast ronis Ethan üle väikese künka ja komberdas maanteele. Kuigi ta oli mõnevõrra valesti läinud, oli Bronco ikkagi vaid sajakonna meetri kaugusel. Ethan oli üliväsinud. Tal polnud aimugi, mis võis kell olla, aga päev ja öö olid olnud pikad. Peagi koidab uus päev.
Ta jõudis Bronconi, laadis pumppüssi tühjaks ja peitis istmete kohale.
Kurnatusest oleks võinud ta esipaneelile magama jääda.
Inimihu kõrbemise lehk oli endiselt vänge. Arvatavasti läheb päevi, enne kui see hajub.
Millalgi homme küsiks Theresa, kas kõik on korras, tema naerataks ja vastaks: “Jah, kallis. Minuga on hästi. Ja sinuga?”
Theresa vastaks,
