avas silmad ning oleks siis peaaegu asemelt üles karanud.
Voodijalutsi juures toolil istus Pilcher, kes nahka köidetud raamatu kohalt teda jälgis.
“Kus on Theresa?” küsis Ethan. “Kus on minu poeg?”
“Kas sa tead, mis kell on?”
“Kus on minu perekond?”
“Sinu naine on tööl, nagu tema kohus. Ben on koolis.”
“Mida kuradit sa minu magamistoas teed?” nõudis Ethan.
“Õhtupoolik on juba käes. Sa ei tulnudki tööle.”
Ränk surve kuklas sundis Ethanit silmi sulgema.
“Raske öö, mis?” küsis Pilcher.
Ethan võttis öökapilt veeklaasi. Tema ihu oli kange. Ta oleks justkui tuhandeks tükiks purunenud ja seejärel huupi kokku pandud.
Ta jõi klaasi tilgatumaks.
“Kas te leidsite mu auto?” küsis Ethan.
Pilcher noogutas. “Võid isegi aimata, et olime tõsiselt mures. Reklaamtahvli juures pole kaameraid. Me ei näinud, mis juhtus. Ainult tagajärgi.”
Aknast tulvas nii ohtralt valgust, et Ethan pidi silmi kissitama.
Ta põrnitses Pilcherit ega suutnud kuidagi ära arvata, mis raamatut mees luges. Miljardär kandis teksasid, valget Oxfordi-stiilis triiksärki, halli sviitrit. Pilcher oli riides tagasihoidlikult, nagu ikka linnas käies, kus teda peeti kohalikuks psühholoogiks. Arvatavasti külastasid tema ja Pam täna oma hoolealuseid.
Ethan alustas: “Pärast Peter McCalli sõitsin Pinesi tagasi. Oletan, et te kuulsite, mis seal juhtus.”
“Pam tegi ettekande. Väga traagiline.”
“Jäin viivuks karjamaad vaatama ning järsku oli midagi keset teed. Sõitsin sellele otsa ja kaldusin kõrvale. Kuna ma reageerisin liiga järsult, siis keerasin Bronco kummuli.”
“Avarii oli ränk. Sul vedas, et ellu jäid.”
“Jah.”
“Mis seal tee peal oli, Ethan? Minu mehed ei leidnud midagi peale Bronco vraki.”
Ethan ei taibanud, kas Pilcheril oli tõsi taga. Kas teelt leitud neiu oli olnud keegi vagabundidest? Jutud käisid linlastest, kes olid avastanud endal mikrokiibi ja selle välja lõiganud. Kes teadsid kaamerate paigutusest ja varjatud punktidest. Inimestest, kes kandsid päeval kiipi kaasas, ent aeg-ajalt jätsid selle voodisse, et öösel märkamatult uidata. Jutustati, et kaamerat peljates kandsid nad alati kapuutsiga jakki või dressipluusi.
“Mind häirib,” ütles Pilcher toolilt tõustes, “kui ma näen sind maadlemas küsimusega, millele vastamine peaks olema imelihtne. Või on su pea veel avariist sassis. Kas see selgitabki ebalust? Miks sa silmanähtavalt pead murrad?”
Ta teab. Ta paneb mind proovile. Või teab ainult seda, et neiu oli seal, aga mitte seda, kuhu ma ta panin.
“Ethan?”
“Üks neiu oli tee peal siruli.”
Pilcher võttis taskust foto ja hoidis seda Ethani näo ees.
See oli tema. Hetkvõte. Reibas neiu naeratas või naeris millegi peale, mida polnud näha. Taust oli ähmane, aga rohelusest võis arvata, et foto oli tehtud ühisel peenramaal.
Ethan tunnistas: “See on tema.”
Pilcheri nägu süngenes. Ta pani foto taskusse.
“Kas ta on surnud?” Ta küsis seda rusutult.
“Tal olid torkehaavad.”
“Kus?”
“Igal pool.”
“Kas teda piinati?”
“Paistab küll.”
“Kus ta on?”
“Viisin ta teelt ära,” ütles Ethan.
“Miks?”
“Ei paistnud õige jätta ta alasti keset teed, nii et kõik näeksid.”
“Kus ta laip praegu on?”
“Reklaamtahvli vastas üle tee madalate tammede salus.”
Pilcher istus voodile.
“Nii et sa viisid ta varjule, tulid koju, heitsid magama.”
“Läksin kõigepealt vanni.”
“Huvitav taktika.”
“Mis ma oleksin siis pidanud tegema?”
“Otsekohe mulle helistama.”
“Olin kakskümmend neli tundi üleval olnud. Rampväsinud. Tahtsin kõigepealt välja magada. Siis oleksin sulle helistanud.”
“Muidugi, muidugi. Vabandust, et ma sinus kahtlesin. Saa aru, Ethan, juhtunud on midagi enneolematut. Wayward Pinesis pole varem mõrva olnud.”
“Sa mõtled omavolilist mõrva.”
“Kas sa tundsid seda naist?” küsis Pilcher.
“Olen teda varem näinud. Aga vaevalt, et oleksin temaga rääkinud.”
“Tema toimikut oled lugenud?”
“Õigupoolest mitte.”
“Tal polegi toimikut. Igatahes mitte sellist, mida sa tohiksid lugeda. Ta töötas minu juures. Eile õhtul oleks ta pidanud missioonilt mäepõue naasma. Seda aga ei juhtunud.”
“Mis ametit ta sinu juures pidas? Oli ta nuhk?”
“Linlaste seas elab hulganisti minu inimesi. See on ainus viis, kuidas Wayward Pinesil käsi pulsil hoida.”
“Kui palju?”
“See pole oluline.” Pilcher patsutas Ethani põlve. “Ära ole pahane, poiss. Sina oled üks nendest. Pane end riidesse ja tule alla. Arutame seda kohvitassi juures edasi.”
Kui Ethan – seljas puhas, äsja tärgeldatud šerifimunder – trepist alla tuli, tundis ta kohvilõhna. Ta istus köögisaare juurde taburetile. Pilcher võttis kohvimasinast kannu ning kallas joogi kahte keraamilisse kruusi.
“Sa jood ilma piimata, jah?”
“Just.”
Pilcher asetas kruusid täispuidust lõikelauale.
“Hommikul laekus mu lauale seireraport,” lausus ta.
“Kelle kohta?”
“Sinu.”
“Minu?”
