style="font-size:15px;"> Peatänavalt suundus Ethan lõunasse. Hooned ja kõnnitee said läbi, ent sõidutee jätkus. Ta kõndis teepeenart mööda võimsasse männimetsa, kus linnakära kadus kõrvust.
Ethan peatus viisteist meetrit pärast liiklusmärki, mis hoiatas kurvi eest. Korraks heitis ta pilgu selja taha, linnakesele. Autosid polnud näha. Kõik püsis vaikne. Mitte ühtegi heli peale üheainsa linnu siutsumise kõrgel puuladvas.
Ta suundus puude vahele.
Õhku täitis kuumade männiokaste hõng.
Ethan kõndis vetruval pinnal keset valgust ja varje.
Ta liikus paraja tempoga, särk liibumas higist märjale seljale.
Käia oli tore. Ei valvekaameraid ega inimesi. Ta viibis metsas omapäi ja mõtles omi mõtteid.
Kahesaja meetri kaugusel maanteest oli mändide vahele puistatud graniidikamakaid. Seal, kus mets valgus mäeveerule, terendas kaljupaljand.
Ethan astus lähemale.
Kolme meetri pealt tundus sile püstakas kaljupind ehtsana. Olemas olid isegi kvartsisoon ning eredad sambla- ja samblikulaigud.
Lühemalt distantsilt polnud illusioon nii tõepärane. Kaljulahmakas oli liiga ühtlaste servadega.
Ethan seisatas ja jäi ootama.
Peagi kuulis ta hammasrataste pöörlemise summutatud kolinat. Kaljusein tõusis nagu hiiglaslik garaaživärav, mis oli piisavalt kõrge ja lai, et sealt pääseks läbi üheksateljeline veoauto.
Ethan puges ülestõstetava ukse alt rõskesse ja jahedasse tunnelisse.
“Tervist, Ethan.”
“Marcus.”
Sama saatja nagu varemgi – kahekümnendates eluaastates poisike harjassoengu ja terava lõuaga nagu sõjaväelasel või politseinikul. Poiss kandis kollast tuulepluusi. Ethanile meenus, et ta oli ise jälle jope maha unustanud. Taas seisis ees kibekülm sõit.
Marcus oli jätnud usteta ja katuseta Wrangleri tühikäigule. Sõiduki nina oli pööratud tunneli sisemusse.
Ethan istus juhi kõrvale.
Värav prantsatas meeste taga kinni.
Marcus vabastas käsipiduri, vahetas käiku ja ütles mikrofoni: “Mr Burke on minuga. Hakkame liikuma.”
Džiip sööstis paigast.
Nad kihutasid üha kiiremini mööda ainsat, tähistamata sõidurada, mis oli viieteistkümneprotsendilise kallakuga, ent laudsile.
Tunneli seinad kujutasid lagedat aluskaljut.
Kohati immitses kaljust vett, mida nirises teelegi. Aeg-ajalt langes esiklaasile piisku.
Luminofoorlambid sulandusid pea kohal tuhmoranžiks laamaks.
Haises heitgaaside järele, millega liitusid kivi ja vee lõhnad.
Mootorimürin ja tuul ei lasknud vestelda. Sunnitud vaikimine sobis Ethanile. Ta lösutas hallil vinüülkattega istmel ning tundis kiusatust külmas niiskes õhus kätega vehkida.
Kõrvades tõusis rõhk, mis summutas mootorimürina.
Ethan neelatas.
Mootor põrises taas kuuldavalt.
Sõit läks vaid ülesmäge.
Kuna kiirus oli pisut alla kuuekümne kilomeetri tunnis, kestis reis vaid neli minutit, kuigi näis pikem. Külmas, möirgamises ja tuules peitus midagi eksitavat, mis ajataju moonutas.
Nad oleksid ennast justkui mäe sisse uuristanud.
Temaga kohtumise ootus tegi jõuetuks.
Tunnel avardus tohutuks õõnsuseks, kuhu oleks mahtunud kümme kaubamaja. Põrandapinda oli vähemalt sada tuhat ruutmeetrit. Siin oli ruumi piisavalt, et kokku panna reaktiivlennukeid või kosmoselaevu. Päriselt oli tegemist laoga. Hiiglaslikud silindrikujulised mahutid olid pungil toiduaineid. Pikad riiulite read olid kaheteistkümne meetri kõrguselt täidetud puidu ja muu tarvilikuga. Siin jagus kõike, et maakera viimast linna aastaid käigus hoida.
Marcus sõitis mööda klaasuksest, millele oli kleebitud silt “Suspensioon”. Ruumist kumas ähmast sinist valgust. Teadmine, mis on selle klaasukse taga, mõjus, nagu oleks keegi jäise sõrmega mööda Ethani selga alla tõmmanud.
Pilcheri suspensioonimasinad.
Neid oli sadu.
Kõik Wayward Pinesi elanikud, Ethan kaasa arvatud, olid veetnud tuhat kaheksasada aastat selles ruumis varjusurmas.
Džiip jõnksatas kahe klaasukse kõrval seisma.
Kui Marcus süüte välja keeras, tõusis Ethan oma istmelt ja astus autost välja.
Noorem mees sisestas klaviatuuril koodi ning uksed avanesid vähehaaval.
Nad möödusid sildist “1. tasand” ning sisenesid pikka tühja koridori.
Aknaid polnud.
Luminofoorlambid surisesid.
Põrandaplaadid moodustasid malelauamustri. Iga kolme meetri järel tuli väikese klaassõõriga uks. Ustel polnud ei linki ega nuppu, need avanesid võtmekaardiga.
Enamasti olid aknad pimedad.
Ühest aknast põrnitses sammuvat Ethanit värd, kelle suurte piim-jate silmade pupillid ahenesid, habemenoana teravad kihvad paljastusid ning üks must küünis klõpsus vastu klaasi.
Värrad põhjustasid Ethanile endiselt luupainajaid. Ta ärkas higist nõretavana, elades kallaletunge uuesti läbi. Neil hetkedel silitas Theresa mehe selga ja sosistas, et ta lamab turvaliselt kodus oma voodis ja kõik on korras.
Poolel teel peatusid nad paari tähistamata ukse juures.
Uste avamiseks viipas Marcus võtmekaardiga.
Ethan sisenes väiksesse liftikabiini.
Tema saatja pistis võtme kroomist paneeli ning niipea, kui ainus nupp vilkuma hakkas, vajutas sellele.
Liikumine oli sujuv.
Ethani kõrvades käis sõidu ajal alati üks plõks, ometi ta ei taibanud kunagi, kas nad liikusid üles või alla.
Teda ärritas, et isegi kaks nädalat hiljem käis temaga mäepõues kaasas talutaja, nagu ta oleks laps või turvarisk.
Kaks nädalat.
Issake.
Otsekui eile oli Ethan istunud Seattle’i büroo juhataja Adam Hassleri vastas ning saanud ülesandeks otsida oma kunagist partnerit Kate Hewsonit, kes oli siin linnas kaotsi läinud. Tõika, et ta polnud enam salateenistuse agent, ei suutnud Ethan päriselt omaks võtta.
Päralejõudmisest andis märku vaid uste avanemine.
Liftist
