ehisliistud. Isegi õhk oli parem – sellel polnud läppunud maiku nagu ülejäänud kompleksis.
Nad möödusid elutoast, mis paiknes koridorist paar trepiastet mada-lamal.
Katedraalisuurusest köögist.
Raamatukogust, pungil nahkköites antiikseid raamatuid.
Kui nad olid ümber nurga pööranud, seadsid Ethan ja Marcus sammud tammepuidust topeltuste poole, mis olid koridori lõpus.
Marcus koputas valjusti kaks korda. “Sisse!” vastati teiselt poolt ust.
“Teie järel, mr Burke.”
Ethan avas uksed ning astus toretsevasse kabinetti.
Põrand oli tumedast väärispuidust, mis oli läikima poleeritud.
Kabineti keskel paiknes suur laud, millel seisis klaaskastis Wayward Pinesi makett. Sedavõrd täpse teostusega, et isegi Ethani maja oli õiget värvi.
Vasakpoolset seina ehtisid Vincent van Goghi maalid.
Vastassein oli üleni kaetud lameekraanidega. Neid oli üheksa rida, igas reas kakskümmend neli ekraani. Nahksohvadelt oli mugav jälgida ekraane, mis näitasid Wayward Pinesist ühekorraga kahtsada kuutteistkümmend kujutist – tänavad, magamistoad, vannitoad, köögid, tagahoovid.
Ainuüksi pilk nendele ekraanidele äratas Ethanis kiusatuse teatud isikul pea otsast rebida.
Ta mõistis ekraanide otstarvet täielikult, aga ometi…
“See varjatud raev,” ütles mees, kes istus uhkete nikerdustega mahagonist kirjutuslaua taga. “Seda sähvib sinust alati, kui mind vaatama tuled.”
Ethan kehitas õlgu. “Sa topid nina inimeste eraellu. See on kõigest loomulik reaktsioon.”
“Kas sa usud, et meie linnas peaks eraelu olema puutumatu?”
“Muidugi mitte.”
Ethan lähenes hiiglaslikule nahkkattega lauale, samal ajal kui uksed tema taga kinni vajusid.
Ta pistis kauboikübara parema kaenla alla ning võttis istet ühel tugitoolidest.
Ethan vaatas David Pilcherile trotslikult otsa.
Pilcher oli miljardärist leiutaja – kui rahal oli veel tähendus –, kes rajas Wayward Pinesi ning mäepõues asuva kompleksi. 1971 oli Pilcher avastanud, et inimese genoom on riknemas. Ta pelgas, et kolme- või neljakümne põlvkonnaga lakkab inimkond olemast. Nii rajas ta suspensioonikambrid, kus talletada puhtakujulisi inimesi, enne kui genoomi riknemine ohtliku taseme saavutab.
Pilcher koondas enda ümber siseringi, kuhu kuulus sada kuuskümmend vääramatult ustavat inimest. Ent lisaks sellele korraldas ta kuuesaja viiekümne inimese röövimise. Nad kõik, nagu ta isegi, viidi varjusurma.
Pilcheri ennustus täitus. Praegusel hetkel elas väljaspool Wayward Pinesi elektritara sadu miljoneid olendeid, kelleks oli inimkond mandunud.
Pilcher ei tundunud sugugi aukartustäratav. Temas polnud midagi heidutavat. Koos saabastega oli tal pikkust vaid sada kuuskümmend viis sentimeetrit. Tema pead katsid hõredad hõbedased karvad. Ta vaatas Ethanit pisikeste mustade silmadega, mis ei reetnud midagi.
Pilcher lükkas üle kirjutuslaua Ethani poole kartongist toimiku.
“Mis see on?” küsis Ethan.
“Seireraport.”
Ethan avas toimiku.
Seal oli mustvalge hetkvõte mehest, kelle ta ära tundis. Peter McCall oli linna ajalehe, The Wayward Lighti peatoimetaja. Fotol lamas McCall külili voodis ja jõllitas ilmetute silmadega tühjusse.
“Mis ta teinud on?” küsis Ethan.
“Mitte midagi, kui aus olla. Selles ongi häda. Peter pole kaks viimast päeva tööle ilmunud.”
“Äkki on ta haige.”
“Ta pole haigusest teatanud ning Tedil, minu seiretehnikute ülemal, on selles osas kahtlusi.”
“Et Peter võib mõelda põgenemisele?”
“Küllap vist. Või millelegi muule sama kergemeelsele.”
“Ma tean tema toimikut,” lausus Ethan. “Aga ma ei mäleta, et tal oleks olnud tõsisemaid lõimimisraskusi. Või seda, et ta oleks hiljem tõrksalt käitunud. On ta öelnud midagi kahtlast?”
“McCall pole neljakümne kaheksa tunni jooksul sõnagi lausunud. Isegi oma lastele mitte.”
“Mida sa täpselt minult tahad, et ma teeksin?”
“Hoia tal silm peal. Astu tema juurde sisse ja vaheta paar sõna. Ära alahinda oma veenvust.”
“Ega sa ometi fête’i plaani?”
“Ei. Fête’id on mõeldud neile, kes tõepoolest reetlikult käituvad ning otsivad kaasosalisi. Sa ei kanna oma relva?”
“Minu meelest edastab relv vale sõnumi.”
Pilcheri naeratus paljastas pisikesed valged hambad. “Mulle meeldiks, kui sa huvituksid sõnumist, mida mina tahan, et väljendaks minu autoriteedi ainus esindaja linnas. Täitsa tõsiselt. Mis oleks aga sinu sõnum, Ethan?”
“Et ma tahan aidata. Abistada. Kaitsta.”
“Sa ei ole siin päriselt selleks. Minu sõnad jäid vist segaseks. Sinu kohalolu peab meenutama minu kohalolu.”
“Arusaadav.”
“Nii et järgmine kord, kui märkan monitorilt sind tänaval kõndimas, kannad sa kabuuris kõige suurema kaliibriga püstolit?”
“Muidugi.”
“Suurepärane.”
Ethani süda peksles meeletult.
“See on lihtsalt väike noomitus. Ma ei mõista sinu tööd hukka, Ethan. Paistab, et sa kohaned uue staatusega kenasti. On mul õigus, Ethan?”
Ethan vaatas üle Pilcheri õla. Sein kirjutuslaua taga oli õigupoolest lage kalju, mille keskele oli raiutud suur aken. Sealt nägi mägesid, kanjonit ja Wayward Pinesi, mis laius kuussada meetrit madalamal.
“Ma arvan küll, et saan selle tööga hakkama,” kinnitas Ethan.
“Oled elanike toimikud endale selgeks teinud?”
“Vaatasin nad kõik korra läbi.”
“Sinu eelkäijal mr Pope’il olid need peas.”
“Saab tehtud.”
“Tore teada. Aga täna hommikul sa neid ei lugenud?”
“Kas sa jälgisid mind?”
“Mitte sihilikult. Sinu kabinet ilmus paar korda monitoridele. Ma ei saanud täpselt aru, mida sa lugesid?”
“”Ja
