Gaitheri. Suspensioonis on kuulsaid romaanikirjanikke ja maalijaid. Luuletajaid. Koolis otsime pidevalt värskeid talente. Benil lähevad kunstitunnid oivaliselt.”
See, kuidas Pilcher tema poja jutuks tõi, oli Ethanile täiesti vastukarva, aga ta lausus vaid: “Pinesi elanikud pole võimelised kunsti looma.”
“Mis sa sellega öelda tahad, Ethan?”
Pilcher päris seda kui psühholoog, esitades küsimuse puhtast uudishimust, mitte selleks, et norida.
“Nad elavad pideva järelevalve all. Nad teavad, et lahkuda pole võimalik. Millist kunsti suudab allasurutud ühiskond luua?”
Pilcher naeratas. “Ethan, sind kuulates ma kahtlen, kas sa oled tõepoolest minuga sama meelt. Usud sa üldse sellesse, mida me teeme?”
“Muidugi usun.”
“Muidugi sa usud. Täna saabus mu lauale ettekanne nomaadilt, kes naasis äsja kahenädalaselt retkelt. Ta avastas vaid kolmekümne kahe kilomeetri kaugusel Wayward Pinesi kesklinnast karja, mis koosneb kahest tuhandest värrast. Seal mägedest idapoolsel tasandikul ajasid nad piisonikarja taga. Iga jumala päev tuletab mulle meelde, kui rünnatavad me siin orus oleme. Kui õrn on meie elu. Aga sina istud siin ja vahid mind, nagu ma oleksin Ida-Saksamaa või punakhmeeride valitseja. Sa pole rahul. See on mõistetav. Kurat, mina tahan ka, et lood oleksid teisiti. Aga ma ei omavolitse niisama. Ma lähtun inimelude hoidmisest. Meie liigi alleshoidmisest.”
“Põhjuse leiab alati.”
“Südametunnistus on sul olemas ja see meeldib mulle,” kõneles Pilcher. “Ma polekski säärast võimu usaldanud isikule, kes on süümetu. Kõik mu vahendid, kõik mu alluvad täidavad üht eesmärki. Hoida nelisada kuuskümmend üks oruelanikku elusa ja tervena, kaasa arvatud sinu naine ja poeg.”
“Aga tõde?” päris Ethan.
“Mõnikord on turvalisus ja tõde lepitamatud vaenlased. Sinult kui endiselt föderaalametnikult oleksin paremat arusaamist oodanud.”
Ethan heitis pilgu ekraanidega kaetud seinale. Alla vasakule nurka ilmus tema naine.
Theresa istus peatänavaäärses kontoris üksinda.
Liikumatult.
Tülpinult.
Kõrvalekraanil nägi Ethan täiesti teistsugust videopilti. Näis, nagu pärinenuks see linnu silmist, kes lendab suurel kiirusel kolmekümne meetri kõrgusel metsa kohal.
“Kust see pilt tuleb?” küsis Ethan seinale osutades.
“Mis pilt?”
Ekraanile ilmus kaamerapilt, mis paiknes ooperimajas.
“Ära kadus, aga enne paistis, nagu oleks midagi üle puude lennanud.”
“See on üks minu UAV-dest.”
“UAV-dest?”
“Mehitamata õhukitest. Konkreetselt droon MQ-9 Reaper. Me saadame neid iga mõne aja tagant luureretkedele. Drooni tegevusraadius on ligi tuhat kuussada kilomeetrit. Praegusel juhul ma arvan, et see lendab lõunasse, ringiga ümber Suure Soolajärve.”
“Kas midagi on leitud?”
“Veel mitte. Vaata, Ethan, ma ei arvagi, et sulle peaks kõik meeldima. Mulle ka ei meeldi.”
“Aga kuhu me teel oleme?” küsis Ethan, samal ajal kui videopilt tema naisest asendus kahe poisiga, kes liivakastis mängisid. “Ma mõtlen liigina.” Ta hoidis pilku visalt Pilcheril. “Ma oskan sinu saavutust hinnata. Meie eksistents on muutunud tänu sinule märksa pikemaks sellest, mis evolutsioonil meie jaoks kavas oli. Aga kas see on ainus põhjus? Et väike hulk inimesi saaks elada mingis orus ööpäevaringse järelevalve all? Tõde teadmata? Aeg-ajalt kedagi enda seast tappes? See pole mingi elu, David, vaid vangipõli. Ja minust oled sa teinud vanglaülema. Ma soovin nendele inimestele ja oma perele üksnes parimat.”
Pilcher tõukas end lauast eemale, keerutas end toolil ringi ning uudistas läbi klaasi linna, mille ta oli asutanud.
“Oleme siin viibinud neliteist aastat, Ethan. Meid on alla tuhande ning neid sadu miljoneid. Mõnikord on ellujäämine ise võit.”
Maskeeritud tunneliuks sulgus tema järel.
Ethan seisis metsas üksinda.
Ta keeras kaljupaljandile selja ning lähenes maanteele.
Päike oli juba laskunud läänepoolse kaljuseina taha.
Taevas oli selge ja ühest otsast kullatud.
Õhk kiskus viluks.
Pinesi viiv tee oli tühi ning Ethan kõndis otse keset teed.
Kodu oli 6. tänava maja nr 1040. See oli viktoriaanlik maja Main Streetist vaid mõni kvartal eemal. Kollane ja valgete ehisliistudega. Hubane ja nagisev. Ethan astus üle kivitahvlite verandale.
Ta avas väikese aknaga täispuidust ukse ja astus sisse.
“Kallis, ma olen kodus!”
Vastust ei tulnud.
Tühi maja elas omaenda elu.
Ethan viskas kauboikübara varna ning istus toolile.
Kui ta oli saapad jalast tirinud, kõndis ta sokkide väel kööki. Perele oli piima toodud. Neli klaaspudelit kõlksusid vastamisi, kui ta külmkapiukse lahti tõmbas. Piimapudel peos, sammus Ethan läbi koridori oma kabinetti. See oli Ethani lemmiktuba. Kui ta akna all suures tugitoolis istus, nautis ta teadmist, et teda polnud võimalik jälgida. Enamikul Pinesi majadest oli üks või kaks varjatud punkti. Kolmandal käigul mäepõue oli Ethan oma elamu seireskeemi üle vaadanud, jättes meelde kaamerate asetsemise. Ta oli Pilcherilt palunud, et kaamerad tema majast eemaldataks, aga mees keeldus. Pilcher tahtis, et Ethan teaks, mis tunne on valve all elada, et ta saaks jagada oma hoolealuste kogemusi.
Mõnus oli teada, et sel hetkel ei näinud teda keegi. Mõistagi oli tema täpne asukoht igal ajal tuvastatav, kuna tema vasema reie tagakülge oli paigaldatud mikrokiip. Ethan oli piisavalt arukas mõistmaks, et polnud mõtet paluda end sellest julgeolekumeetmest vabastada. Ta kiskus klaaspudelilt korgi ja võttis suure sõõmu.
Pealtkuulamise kartuses poleks Ethan seda Theresalegi julgenud mainida, kuid endamisi oli ta sageli arutlenud, et kõikide Pinesi viletsuste juures, nagu privaatsuse ja vabaduse puudumine ning lakkamatu surmahirm, oli iga päev oru kagunurgas paiknevast karjatalust saabuv piim puhas rõõm.
Äsja lüpstud piim oli külm ning võis aimata, millist mahlast rohtu olid lehmad söönud.
Ethan nägi aknast naabri tagahoovi. Jennifer Rochester küürutas lillepeenra kohal, kühveldades sinna punasest käsikärust mulda. Ethani silme ette kerkis naise toimik. Varasemas elus oli naine olnud Washingtoni osariigi ülikoolis kasvatusteaduste professor. Siin Pinesis oli ta neli õhtut nädalas The Biergartenis ettekandja. Pärast brutaalset lõimimist, mis oli ähvardanud nurjuda, oli ta olnud eeskujulik elanik.
Stopp.
Ethan ei tahtnud mõelda tööst, oma naabrite eraelust.
Mida
