kimbutamas. Pääseteed polnud, teisiti käituda ei saanud – mitte siis, kui ta tahtis oma perekonda elus hoida.
See oli talle põhjalikult selgeks tehtud.
Ethanile meenus, et McCalli kohta käiv aruanne tahtis lugemist, ent selle asemel võttis ta nurgalaua sahtlist Robert Frosti loodusluule kogumiku.
Hemingway oli teda hommikul masendanud, aga Frost kinkis alati tröösti.
Ta luges tervelt tunni.
Müüri parandamisest, lumistest metsadest ja käimata jäänud teedest.
Taevas hämardus.
Ta kuulis verandal Theresa samme.
Ethan läks talle uksele vastu.
“Kuidas su päev läks?” küsis mees.
Theresa silmad näisid mõista andvat: Ma istusin mõttetu töö pärast kaheksa tundi laua taga ega rääkinud kellegagi, aga ta sundis suu naerule ja kostis: “Suurepäraselt. Ja sinul?”
Ma kohtusin mehega, kes siin meid kõiki vangis hoiab, ning võtsin kätte salajase toimiku meie naabrimehe kohta.
“Mul läks ka hästi.”
Theresa silitas mehe rinda. “Tore, et sa pole veel riideid vahetanud. Mulle meeldib, kui sa oled mundris.”
Ethan kallistas naist.
Hingas sisse tema lõhna.
Kammis sõrmedega läbi naise pikkade blondide juuste.
“Mul on üks mõte,” lausus naine.
“Jah?”
“Ben tuleb Matthew’ juurest alles tunni pärast koju.”
“Tõesti?”
Theresa võttis Ethanil käest ja sikutas teda trepi poole.
“Oled kindel?” küsis mees. Pärast taaskohtumist olid abikaasad vaid kaks korda koos olnud. Mõlemal korral kabinetis, Ethani lemmiktugitoolis. Theresa oli olnud Ethani süles ning mees hoidnud naist puusadest – see oli olnud kohmakas embus.
“Ma tahan sind,” sosistas naine.
“Lähme kabinetti.”
“Ei,” nõudis naine. “Meie voodisse.”
Ethan järgnes naisele trepist üles ning edasi mööda teise korruse koridori. Lehtpuidust põrand naksus abikaasade jalge all.
Nad vaarusid suudeldes ja emmates magamistuppa. Kuigi Ethan püüdis hetkes püsida, ei suutnud ta päriselt kaameraid peast visata.
Üks kaamera oli vannitoa ukse kõrval seinal, termostaadi taga.
Teine laearmatuuris, otse voodi kohal.
Mees oli kõhklev ja Theresa tunnetas seda.
“Kas midagi on valesti, kallis?” küsis naine.
“Ei, kõik on hästi.”
Nad seisid voodi kõrval.
Aknast oli näha, kuidas Pinesis süttisid tuled – tänavalaternad, verandade valgustid, lambid tubades.
Lahtisest aknast kostis kilgi laulu.
Rahulik õhtu oma kõige ehedamal moel.
Paraku polnud sirin päriselt. Kilke ei eksisteerinud enam. Hääl tuli põõsasse peidetud pisikesest kõlarist. Ethan murdis pead, kas ta naine teadis seda. Polnud selge, kui palju tõde naine aimas.
“Kas sa tahad mind?” küsis Theresa asjalikkusega, mis oli meest võlunud esimesel korral, kui nad kohtusid.
“Muidugi.”
“Siis tegutse.”
Ethanil läks aega, et avada nööbid naise valge suvekleidi seljal. Kuigi ta oli pisut roostes, oli pusimise juures miskit, mis muutis ta pööraseks. Polnud nagu keskkoolis, aga midagi sinnapoole. Meest valdas säärane elevus, et tal läks kõvaks veel enne, kui nad voodisse jõudsid.
Ethan püüdis tekki peale tõmmata, aga naine ei lasknud sel sündida. Ta tahtis tunda, kuidas aknast puhuv jahe tuul tema ihul mängib.
Vanamoodne voodi, nagu ülejäänud majagi, kägises kohutavalt.
Vedrud kriiksusid. Kui Theresa oigas, üritas Ethan unustada pea kohal asetsevat kaamerat. Pilcher oli rõhutanud intiimelu jälgimise ranget keeldu. Alati, kui riided seljast võetakse, lülitatakse kaamerad välja.
Ethan polnud selles sugugi veendunud.
Võib-olla vahtis mõni seiretehnik parasjagu, kuidas ta oma naist keppis. Jõllitas Ethani paljast perset. Theresa jalgu, mis olid põimunud ümber mehe keha.
Kahel esimesel korral oli Ethanil tulnud enne Theresat. Nüüd segas naudingut laekaamera. Ta kasutas seda viha, et sundida end kauem vastu pidama.
Raevukus, millega Theresa lõpetas, tuletas Ethanile meelde, kui hea oli neil vanasti olnud.
Ethan lubas end lõpuni. Seejärel jäi kõik vaikseks. Hingetuna lebades tundis Ethan, kuidas naise süda vastu ta ribisid tuksus. Õhtune õhk, mis mehe higist nahka riivas, oli külm. See hetk oleks olnud täiuslik, kui ta poleks teadnud kõike seda, mida ta teadis. Kas ta suudab kunagi tulevikus neid teadmisi eirata? Võtta ootamatuid rahuhetki puhta kullana ning unustada kogu õudus, mis neid ümbritseb? Kas niiviisi suudavadki inimesed aastaid siin elada, ilma et hulluks läheksid?
“Nii et me ikkagi oskame seda teha,” ütles Ethan, ja nad puhkesid naerma.
“Järgmine kord võtame abirattad ka alt ära,” lubas naine.
“See juba läheb.”
Mees veeretas end naisele lähemale ja Theresa puges talle kaissu.
Ethan ootas, kuni naine silmad sulges.
Siis ta vaatas otse lakke, naeratas ja näitas keskmist sõrme.
Ethan ja Theresa valmistasid üheskoos õhtusööki, tükeldades täispuidust lõikelaual kõrvuti aedvilja.
Ühistel peenramaadel oli saagikoristamine pooleli. Burke’ide külmkapp oli pilgeni täis värsket köögi- ja puuvilja. Kahtlemata söödi Wayward Pinesis kõige paremini suve lõpus ja varasügisel. Ent niipea, kui pakane oli hakanud lehti näpistama ning orupõhi sai lumekatte, saavutas menüüs ülekaalu sügavkülmutatud kraam. Oktoobrist märtsini, kuus kuud, sai arvestada üksnes dehüdreeritud valmistoiduga. Theresa oli juba Ethanit hoiatanud, et detsembrikuus võis linna toidupoodides lausa kosmoselennuks valmistuda. Riiulid täitusid sidrunkollaste pakenditega, mis sisaldasid kõige ekstravagantsemaid hõrgutisi: brülee-kreemi, grilljuustuvõileibu, veisefileed, homaarisabasid. Theresa oli juba ähvardanud, et jõuluõhtul serveerib ta Ethanile vaakumpakendist võetud loomaliha ja homaari.
Nad olid valmis saanud kosutava salatiga – sibulad, redised ja vaarikad spinati ja punase salati kihil –, kui esiuksest sadas sisse punapõskne
