kus kõik on temasugused. Öö oleks täidetud suurlinnatuledega. Kiirteelt kostaks nõrka müra ning kõrgel pea kohal müriseksid reaktiivlennukid.
Tunnet, et enam pole ta nii vastikult üksi.
Ent tegelikult olid tema liigist, inimsoost, alles päris viimased.
Spidomeetri osuti lähenes saja kümnele ja mootor hakkas möirgama.
Ta oli juba mööda tuisanud märgist, mis hoiatas ohtliku kurvi eest.
Ethan vajutas täie jõuga pidurile ning räntsatas ettepoole, kui Bronco libisedes kurvi tipus seisma jäi. Ta keeras tee äärde, jättis mootori seisma ning astus autost välja.
Ta saabastest jäid sillutisele jäljed.
Hetkeks oli ta kahevahel – autouks pärani lahti – ning põrnitses Winchester ‘97, mis oli peidetud istmete kohale. Ta ei tahtnud McCallile sellist vihjet anda. Samas ei tahtnud ta pumppüssi ka maha jätta, sest mets oli pime ja õudne ning ümberringi laius maailm, mis oli äraarvamata vaenulik. Seni polnud tarast läbi murtud, aga ükskord on ikka esimene kord. Keset ööd nende puude vahel ilma relvata ringikõndimine oleks tähendanud oma eluga mängimist.
Ta pistis pea autosse, avas keskkonsooli ning toppis taskud padruneid täis. Siis võttis ta peidikust kaheteistkümnekaliibrilise püssi. See oli kreeka pähklipuust laega pumppüss, mille vintrauast oli kolmkümmend kaheksa sentimeetrit maha saetud.
Ethan laadis sinna viis padrunit, torkas ühe padrunipessa ning tõmbas kuke poolenisti vinna – see oli tublil relvamürakal ainus asi, mis vähegi kaitseriivi meenutas.
Pumppüss selja taga – ta hoidis kinni selle laest ja vintrauast – astus Ethan teepeenralt maha ning seadis sammud metsa.
Siin oli külmem kui linnas.
Metsa all hõljus meetripaksune udulaam.
Kuu polnud veel kaljumüürist kõrgemale kerkinud.
Kuna puude vahel oli pime, pani Ethan taskulambi põlema.
Sügavamale metsa suundudes püüdis ta kõndida võimalikult otsejoones, et pärast oleks lihtsam maantee üles leida.
Ethan kuulis elektri särinat enne, kui nägi, kuidas tara läbistas udu justkui veniv bassihelin.
See oli läbi metsa tõmmatud kaitsevall.
Ligidalt seletas tõket päris hästi.
Seitsme ja poole meetri kõrgused terasest kõrgepingemastid, mida oli iga kahekümne kolme meetri järel. Mastide vahele olid tõmmatud juhtmekimbud, mida iga kolme meetri tagant eraldasid vahelülid. Kaablid olid kahe ja poole sentimeetri jämedused, ogalised ning okastraati mähitud.
Pilcheri siseringis arutati alatasa, kas voolukatkestuse korral on tarast abi – kas selle kõrgusest ja okastraadist piisaks, et värdasid eemal hoida. Ethan leidis, et miski ei takistaks tuhandetel näljastel värdadel tara lõhki rebimast, kui nad seda tahaksid. Elekter neid ei segaks.
Ethan peatus poolteist meetrit enne traati.
Ta murdis puult kaks madalat oksa ning tähistas koha iksiga.
Seejärel kõndis ta taraga paralleelselt ida poole.
Neljasaja meetri pärast ta peatus ja kuulatas.
Kostis pidevat kohinat.
Tema enda hingamist.
Oli kuulda, kuidas teisel pool tara liikus keegi läbi metsa.
Sammud männiokastel.
Okste naksatused.
Hirv?
Värd?
“Šerif?”
Hääl mõjus Ethanile, nagu oleks elektrilöök tema selgroogu läbistanud. Ta sihtis pumppüssi otse Peter McCallile.
Mees seisis kolm meetrit eemal, hiiglasliku männi kõrval. Tal olid seljas tumedad riided, peas must pesapallimüts. Ta kandis väikest seljakotti, mille külge oli ta sidunud kaks plastmassist piimanõud. Anumates hakkas vesi loksuma, kui ta ette astus.
Ethan ei näinud Peteril olevat muud relva kui kõver jalutuskepp.
“Pagana päralt, Peter. Mida sa siit otsid?”
Mees naeratas, aga Ethan tajus tema hirmu. “Kui ma ütleksin, et see on hiline jalutuskäik, kas sa usuksid mind?”
Ethan langetas püssi.
“Sa ei tohi siin olla.”
“Kuulsin kõlakaid, et kusagil metsas on tara. Olen seda alati oma silmaga näha tahtnud.”
“Näed, siin see on. Nägid nüüd ära. Lähme linna tagasi.”
“Enne seda, kui tegin müüri, oleks tarvis olnud mul teada, mida siia sisse müürin ja mida välja.” Nii kirjutas Robert Frost.”2
Ethan tahtis öelda, et see oli talle tuttav. Et ta oli mõne tunni eest ise Frosti lugenud, isegi sedasama luuletust.
“Nõndaks, korravalvur.” McCall osutas tarale. “Kas sa hoiad meid siin sees? Või hoiad midagi eemal?”
“Aeg on koju minna, Peter.”
“Ongi nii?”
“Just nimelt.”
“Ja kas see tähendab minu elamut Wayward Pinesis? Või minu tõelist kodu Missoulas?”
Ethan nihkus lähemale. “Peter, sa oled siin kaheksa aastat elanud. Oled siinse kogukonna jaoks tähtis liige. Sinu töö on hädavajalik.”
“Wayward Light? Ole nüüd. See leht ei kõlba kassi saba allagi.”
“Sinu perekond on siin.”
“Kus siin? Mida see üldse tähendab? Ma tean, et on inimesi, kes on siit orust leidnud õnne ja rahu. Püüdsin ennast veenda, et mina olen ka üks neist, aga see oli vale. Oleksin pidanud juba aastate eest siit jalga laskma. Ma müüsin ennast maha.”
“Saan aru, et sul on raske.”
“Kas ikka saad? Sest minu silmis oled sa Pinesis veetnud kõigest mõne hetke. Enne, kui sind šerifiks pandi, ei tahtnud sa üldse paigal püsida. Mis siis muutus? Kas sa pääsesid tõepoolest välja?”
Ethani nägu tõmbus pingule.
“Sa pääsesid teisele poole tara, jah? Mida sa seal nägid? Mis sind ümber veenis? Ma olen kuulnud, et teisel pool elavat deemonid, aga see on kõigest muinasjutt, on mul õigus?”
Ethan toetas Winchesteri pära maha ning asetas püssiraua vastu puud.
“Räägi, kuidas seal on!” nõudis McCall.
“Kas sa armastad oma perekonda?” küsis Ethan.
“Ma pean teadma. Just nimelt sina peaksid…”
Robert Frost „Müüri parandades” (tõlkinud Ain Kaalep). Valikkogu „Lehtedel sammuja”. Tõlkinud Minni Nurme. Tallinn, Kirjastus Eesti Raamat, 1965.
