tüüpidest kulunud pika mantli ja keeras selle sisse sõjasaagiks saadud relvad.
«Venelased või?» küsisin Kalašnikove silmates.
«Ja mis siis,» turtsus Sirts. «Kas sul on midagi venelaste vastu? «
«Ei midagi,» pomisesin. «Venelased on toredad inimesed.»
Ta vaatas mind külmalt. Ta oli ju ise ka venelane. Kuskohast ta selle Sirtsu omale hüüdnimeks oli saanud, mina ei tea.
«Mis sa konedega teed?» uurisin.
«Viskan tee peal prügikasti. Mis sa arvad, et jätan neile siia või?»
Raputasin pead.
«Kuidas sul endal on?» küsis Sirts.«Ja pühi veri näo pealt ära.»
Punkt kuusteist on siis veri ära pühkida, mõtlesin ma. Läksin peegli ette ja tupsutasin aknast langevas laternavalguses näo lapiga puhtaks.
«Kuidas sul on?» kordas Sirts.
«Noh, veidi parem kui enne. Enam ei valuta. Pea on nagu kummist.»
«Siis lähme.»
Läksime.
Paraadnast me ei läinud. Kui sinnapoole suundusin, siis võttis Sirts mul küünarnukist kinni ja tõmbas tagasi. Ka tagaukse juurde ei lasknud. Vaatas veel seejuures üsna kurja näoga.
«Sul on vist väga halb?» küsis ta.
Noogutasin.
«Uimane,» tunnistasin.
Hetkeks ta sulas.
«Tule minu järel.»
Suundusime katusele. Ja sealt teisele. Ja sealt kolmandale. Pärast seda, kui Tartu linnavalitsus hakkas tänaval kõndimise eest piletiraha nõudma, on meiesugused muutnud katused kõnnitavaks.
Kolmandal katusel virutas Sirts relvakompsu ventilatsioonišahti.
Ja jälle edasi. Ma tundsin end väsinuna. Kuu aega toas istumist ja palavikutamist oli mind täiesti välja kurnanud.
Lugesin, et Hiinas on järjest rohkem selliseid inimesi, kes elavad mõneruutmeetrises ruumis, aastas paar korda käivad väljas, aga on kogu aeg võrgus ja suhtlevad maailmaga sealt. Põhiliselt istuvad paigal. Töötatakse kodus, ollakse võrgu kaudu kontaktis umbes 20 inimesega, hüpeldakse ühelt tegevuselt teisele ja jälle tagasi. Kas see ongi meie tulevik? Mina siiski arvan, et sihukesed surevad välja. Minul on praegu, juba kuuajase eksperimendi järel väljasuremise tunne.
Viimaks avastasime ühel majadest lahtise katuseukse ja suundusime alla. Päris alla. Keldrisse. Sirts avas üsna vägivaldselt keldri kõige tagumise boksi. Istusime sinna maha. Ma olin läbi nagu läti raha.
Mis punkti juurde ma jäingi, mõtlesin ja kutsusin opiplaani uuesti silme ette.
«Me ei saa siia väga kauaks jääda,» ütles Sirts.
«Miks?»
«Ei vett ega peldikut.»
«Otsin võrgu kaudu mõne tühja korteri.»
«Et see siis tühi oleks.»
Proovisin otsida, aga mingit wifit ei paistnud kuskilt. Peas olevat mobiilset netti ma kasutada ei julgenud. See veel puuduks, kui Sisevõrgu omad mind avastaks ja mingit sodi ajusse kallaks.
«Netti ei ole.»
Harva, kui ma kuulen Sirtsu vandumas. Ta ajas end püsti, käskis paigal püsida ja läks ise uut kohta otsima. Täiuslik naine.
Pükstes. Selleks, et see täiuslik naine mingi mehe üldse ära võtaks, peaks ilmselt mees ka olema midagi sellist, et minusugune ei saaks haisulegi. Ohkasin ja hakkasin jälle haavaga tegelema. Nii, seitsmeteistkümnes punkt vist. Avasin mandikoti.
Desinfitseerisin, õhutasin, rohi peale. Ja paus. Pidi tuulutama 24 tundi enne kinni liimimist. Palavik oli endiselt kõrge, kuid mu pea ei valutanud enam nii hullusti. Võiks isegi öelda, et võrreldes viimase nädalaga hakkas mul inimese tunne peale tulema. Süüvisin ajaviiteks jälle oma kilpkonna keerdkäikudesse. Siis kuulsin samme. Vidutasin silmi, jätsin proge rahule ja püüdsin reaalsesse maailma tulla. Tõmbasin hiinaka välja. Silme ees virvendas alles.
Üritasin pilti teravamaks saada ja videosilm surises vaevukuuldavalt. Aga tulija kuulis ära.
«Vaata, et kõmmutama ei hakka!»
Sirts. Huhh. Panin šokkeri ära.
Ta tuli ja istus raskelt õunakastile. Toetas end vastu seina, sulges silmad ja oli tükk aega vait.
«Meil ei ole kuskile minna,» lausus ta. «Ma ei leidnud mingit kohta.»
Klõpsasin hajameelselt mälupanga oma oimukohalt lahti ja tagasi kinni. Kui näppida, siis oli neurokontakt endiselt valus.
Tuimestus hakkas vist üle minema. Valu tuli aegamööda tagasi.
Neelasin uue antibiootikumitableti ja paratsetamoole kaks tükki.
Sirts istus, ebaharilikult kössis ja murelik.
«Võrreldes hommikusega on asi hullemaks läinud. Ilmaasjata käisin sulle kraami toomas. Oleks pidanud ootama, kuni net tagasi tuleb. Meie näod on hoopis laiemalt üleval. Tänavaekraanidel.
Võrgus. Igal pool. Papikuhja on veelgi suurendatud. Me ei saa kolme sammugi astuda, ilma et keegi näpuga näitama hakkaks.»
Ma ei uskunud oma kõrvu. Kas tõesti Sirtsu hääl värises?Vist küll. Nägu oli endiselt karmi tibi oma, aga ta hääl värises. Vaene naine. Ta oli pidanud nii kaua meie kahe eest üksi väljas olema.
«Ära nuta,» ütlesin talle. «Ma olen jälle sadulas.»
Sirts avas silmad – need olid punased ja paistes. Ta vaatas mind nagu võõrast.
«Me läheme siit praegu minema ja ükski koer ei haugu,» laususin.
«Jää magama,» arvas Sirts. «Ma ei jaksa praegu su sonimist kuulata.»
«Tõsijutt.»
«闲话!»
«Kuula nüüd. See saast, mis me Sisevõrgust saime. Kui ta muuks ei kõlba, siis minema saame selle abil siit küll.»
«Ise ütlesid, et ta on poolik ja vigane.»
«Jah,» möönsin. «Aga ega mina ka sita pealt riisutud ei ole. Kuu aega tegin kõvasti tööd…»
«Ma vist lähen varsti kartuleid panema…»
Ma vakatasin korraks segadusse sattudes. Mis ta sellega mõtles?
«Igatahes,» jätkasin. «Kuu aega tegin ja…tulin siin väikse retseptiga lagedale.»
«Mis retseptiga?»
«Kilpkonnasupi retseptiga.»
Sirts silmitses mind nagu
