videoekraani sisse. Süda jättis löögi vahele: ehitusplats oli tühi. Midagi sellist polnud mul varem juhtunud. Ma polnud isegi kuulnud, et midagi sellist üldse võimalik oleks. Pead väärutades tormasin väljapääsu poole. Keegi on küberid minema viinud… Juhuslik meteoriit… Põrutas Tomile ristluude vahele… Programm läks hulluks… Võimatu, võimatu! Hüppasin lüüsi ja haarasin parka. Käed ei leidnud varrukaid, kinnised olid kuhugi kadunud, ja kuni ma seal parun Münchausenina oma marutõbise kasukaga maadlesin, seisis mu silme ees jube vaatepilt: keegi võõras ja võimatu veab mu Tomi järel nagu kutsikat ning küberid libisevad kuulekalt otse uttu, mulksuvasse mülkasse, sukelduvad pruunikasse mutta ja kaovad igaveseks… Virutasin jalaga membraanile ja hüppasin välja.
Silme ees ujus. Küberid olid siin, laeva külje all. Üksteist õrnalt eemale nügides, nagu üritaks igaüks esimesena trümmi pääseda, tunglesid kõik kolm kaubaluugi ees. See oli võimatu, see oli jube. Jäi mulje, et nad üritavad kiiremini trümmi varjuda, millegi eest peitu pugeda, end päästa… Sedalaadi nähtus on tõepoolest olemas – hullunud robot. Seda tuleb üldse harva ette, kuid marutõbistest ehitusrobotitest pole ma kunagi kuulnud. Mu närvid olid aga nii pingul, et praegu olin ma ka selleks valmis. Midagi siiski ei juhtunud. Mind märgates lõpetas Tom nihelemise ja lülitas sisse signaali «ootan korraldusi». Viipasin otsustavalt: «Tagasi kohale, jätkata programmi täitmist!» Tom lülitas kuulekalt tagurpidikäigu sisse, pööras ümber ning vuras platsile tagasi. Jack ja Rex loomulikult tema järel. Mina aga seisis luugi juures, kurk kuiv, põlved nõrgad, ja mul oli kange tahtmine maha istuda.
Aga ma ei istunud. Asusin end hoopis korda seadma. Parka oli kinni nööbitud, kuidas juhtus, kõrvad külmetasid, laubal ja põskedel hangus kiiresti higi. Aeglaselt, üritades kõiki oma liigutusi kontrollida, pühkisin nägu, nööpisin parka korralikult kinni, tõmbasin kapuutsi silmile ja kindad kätte. Häbi tunnistada, aga mul oli hirm. Õigupoolest polnud see küll enam hirm ise, vaid üleelatud hirmu jäänused segiläbi häbiga. Kübertehnik, kes ehmus omaenda küberitest… Mõistsin äkki, et sellest juhtumist ei räägi ma kellelegi mitte kunagi. Tont võtaks, mul ju jalad värisesid, nad on praegugi kuidagi pehmed, ja üle kõige ihkan ma praegu tagasi laeva, et rahulikult ja asjalikult kõik läbi mõelda, juhtunus selgust saada. Mingeid käsiraamatuid lehitseda. Tegelikult ma vist lihtsalt kardan oma poistele läheneda…
Torkasin käed otsustavalt taskusse ja kõmpisin ehitusplatsile. Poisid töötasid, nagu poleks midagi juhtunud. Tom küsis nagu alati uusi juhtnööre. Jack töötles dispetšeriruumi vundamenti, nagu ta programm ette nägi. Rex siksakitas maandumisraja valminud lõigul ja tegeles puhastamisega. Jah, ilmselt on viga ikkagi programmis. Mingeid kive on teised rajale loopinud…
Polnud ju neid kive, ja polegi neid siin tarvis, ilma kividetagi jagub ehitusmaterjali küllaga. Jah, sellest Tomi viimasest seisakust saati, kogu selle viimase tunni on nad siin tegelenud kurat-teab-millega. Mingid oksad vedelevad maandumisrajal… Kummardusin, tõstsin vitsa üles ja marssisin edasi-tagasi, piitsutades vitsaga saapa säärt. Äkki peaks nad igaks petteks kohe praegu, profülaktika aega ootamata, seisma panema? Kas ma, kuramus küll, tõesti käkerdasin programmi ära? Arusaamatu… Viskasin vitsa Rexi kogutud kivihunnikusse, pöörasin ümber ja kõndisin laeva tagasi.
Teine peatükk. Vaikus ja hääled
Järgmised kaks tundi olin ma hõivatud, nii hõivatud, et ei märganud ei vaikust ega tühjust. Alustuseks konsulteerisin ma Hansu ja Vadikuga. Hansu ajasin üles ja unise peaga ta ainult mõmises mingit mõttetust vihma ja madalrõhkkonna kohta. Tolku polnud tast mingisugust. Vadikut tuli pikka aega veenda, et ma ei tee nalja ega ürita teda haneks tõmmata. See oli seda keerulisem, et mind ennast lämmatasid pidevalt närvilised naeruturtsatused. Lõpuks suutsin teda veenda, et asi on naljast kaugel ja et naer põhineb hoopis teistel emotsioonidel. Seepeale ta tõsines ning teatas, et ka tema juhtküber teeb aegajalt spontaanseid seisakuid, kuid just selles polevat midagi erakordset: kuumus, töö käib tehniliste normide piiril ja süsteemid pole jõudnud kohaneda. Äkki on asi lihtsalt selles, et minul siin on külm? Äkki oligi, ma ei teadnud veel. Ausalt öeldes lootsin ma seda Vadikult kuulda. Siis kutsus Vadik välja ER-8 taibu Ninoni, me arutasime seda võimalust kolmekesi, midagi välja mõelda ei suutnud ning taibu Ninon soovitas mul ühendust võtta baasi peainseneriga, kes oli ehitussüsteemide koha pealt vana kala, vaat et nende looja. Noh, seda teadsin ma isegi, ja mul polnud vähimatki isu ronida tema jutule nõu küsima juba iseseisva töö kolmandal päeval, omamata vähimatki, no mitte ainsatki asjalikku mõtet.
Nii ma siis istusingi oma puldi taha, võtsin programmi lahti ja hakkasin seda lihvima – käsk käsu, grupp grupi, väli välja järel. Tuleb märkida, et ühtegi viga ma ei leidnud. Selle programmi osa eest, mille ma ise olin kirjutanud, võisin ennegi pea anda, nüüd olin lisaks valmis vastutama ka oma hea nimega. Standardsete väljadega oli asi hullem. Paljusid neist ei tundnud ma eriti hästi ja kui mul tekiks tahtmine kõiki selliseid standardseid välju uuesti üle kontrollida, laseksin ma kogu tööde graafiku raudselt põhja. Nii ma otsustasingi kompromissi kasuks. Eemaldasin programmist ajutiselt kõik väljad, mis polnud hetkel vajalikud, lihtsustasin programmi äärmuseni, sisestasin selle juhtimissüsteemi ja olin juba valmis stardinuppu vajutama, kui taipasin äkki, et kuulen juba mõnda aega taas midagi – midagi ülimalt kummalist, täiesti kohatut ja uskumatult tuttavat.
Nuttis laps. Kusagil kaugel, laeva teises otsas nuttis paljude uste taga meeleheitlikult, hingeldades ja läkastades mingi laps. Väike, päris pisike. Aastane ehk. Tõstsin pikkamisi käed ja surusin peod kõrvadele. Nutt lõppes. Käsi langetamata tõusin püsti. Õigemini avastasin, et seisan juba mõnda aega, käed kõrvadel, et särk on selja külge kleepunud ja lõug ripakil. Panin suu kinni ja võtsin ettevaatlikult käed kõrvadelt. Nuttu ei olnud. Valitses tavapärane neetud vaikus, ainult võrkujäänud kärbes pinises nähtamatus nurgas. Võtsin taskuräti, voltisin kiirustamata lahti ning pühkisin hoolikalt laupa, põski ja kaela. Siis voltisin selle sama aeglaselt kokku ja tegin puldi ees tiiru. Pea oli mõtetest tühi. Koputasin sõrmenukkidega arvutikorpusele ja köhatasin. Kuulmisega oli kõik korras. Läksin tagasi tooli juurde ja siis hakkas laps uuesti nutma.
Ma ei tea, kaua ma seal tardunult seisin ja kuulasin. Kõige jubedam oli see, et ma kuulsin teda täiesti selgelt. Ma mõistsin isegi seda, et see pole vastsündinu mõttetu vääksumine ega nelja-viieaastase pägaliku solvunud lõugamine – niimoodi luksudes undab imik, kes on juba rinnast võõrutatud, kuid ei oska veel käia ega rääkida. Mul on vennapoeg selles eas – aasta ja veidi peale…
Raadioväljakutse kell kõlas kurdistavalt, nii et mul pidi ehmatusest süda rinnust välja kargama. Rüsisin raadio juurde ja lülitasin vastuvõtu sisse. Laps nuttis ikka veel.
«Noh, kuidas sul asjalood on?» uuris Vadik.
«Ei kuidagi,» vastasin.
«Midagi välja mõelnud ei ole?»
«Ei midagi,» sõnasin ma ja leidsin end käega mikrofoni varjamas.
«Kuidagi kehvasti on sind kuulda,» ütles Vadik. «Mis sa siis ette kavatsed võtta?»
«Kuidagimoodi,» pomisesin, taipamata isegi, mida ma räägin.
Laps nuttis ikka veel. Nüüd tegi ta seda küll vaiksemalt, aga ikka sama selgelt.
«Mis lahti, Stas?» uuris Vadik murelikult. «Kas ma ajasin su üles või?»
Üle kõige ihkasin ma praegu öelda: «Kuule, Vadka, mul siin nutab vahetpidamata üks laps. Mida ma tegema peaksin?» Aga mul jagus oidu ette kujutada, kuidas see tunduks. Nii ma siis köhatasingi ja ütlesin vaid:
«Tead, ma võtan tunnikese pärast ühendust. Mul hakkab siin üht-teist looma, aga ma pole veel päris kindel…»
«Hü-ü-ü-va,» venitas Vadik murelikult
