pereelus on kindlasti poja saamine. Esmasündinud pojale saavad osaks mitmed privileegid, kuid ka kohustus vajadusel isa asemele asuda ja kogu kooselavat suguvõsa ülal pidada.
Hosteli omaniku naine on ka esimene Nepaali naine, kellega mul õnnestub lähemat tutvust teha. Ta on veel lapseohtu, väga hapra kehaehitusega, suurte mustade silmade, pika-pika tumeda patsiga ning välkkiirete liigutustega sõbralik tegelane. Nagu teisedki Nepaali naised, kannab ta enamasti sari: rõivaeset, mis koosneb väikesest nabani pluusist, kitsast alusseelikust ja meetritepikkusest linast, mis kroogitakse oskuslikult ümber keha ning mille ots visatakse hooletult üle õla. Sari annab igale naisele ebamaise galantsuse. Saris askeldades on nad ühtemoodi graatsilised nii süüa tehes kui loomi talitades.
Esimese päeva ülesandeks olen püstitanud tee välja selgitamise Kathmandu kesklinna peamisesse turistide rajooni, Thameli. Kokapoiss hostelist tuleb puhtalt igavusest mulle teejuhiks, sest tunnistagem ausalt, esimesel päeval ei ole Kathmandu liiklusoludega ja neis orienteerumisega hakkama saamine just kõige lihtsam ning kokapoisil pole jällegi mitte midagi eesmärgipärast plaanis. Mul on küll nii Indias kui Sri Lankas reisimise kogemus, aga siiski võtab Kathmandu liiklus seest kõhedaks: nii palju kaost, nii palju liikurvahendeid, nii palju lärmi, nii palju õhusaastet. Peamine on, et ma ei saa päris täpselt aru, kuidas on seal jalakäijana võimalik ellu jääda? Nepaali seaduste kohaselt on autol alati eesõigus ja oleks patt väita, et nad seda õigust ei kasuta. Vürtsi lisab kohalikesse teeoludesse veel seik, et peale autode, jalgrataste, mootorrataste, tempode (kolmerattaline ülimadal väikebuss), rikšade ja väiketraktorite (mis näevad välja, nagu oleks paaritatud jalgratast, traktorimootorit ja hiljem geneetilise täiuslikkuse saavutamiseks lisatud eriti vanaaegse viljakoristusmasina kromosoomid) on tänavatel veel hulgaliselt loomi. Asfalteeritud on vaid mõni üksik, suurem tee. Pealegi on teed kujunenud valdavalt iseseisvalt, neid ei hooldata ja seetõttu on nad kitsad, auklikud ning tolmused.
Kohe tee ääres on tihedalt üksteise kõrvale pikitud majad. Nepaalis on kombeks elada ja töötada samas kohas ehk siis kui keegi peab näiteks puusepatöökoda, on esimesel korrusel töökoda ja teisel-kolmandal eluruumid. Sama kehtib ka pagarite, õmblejate, poodnike, kiirsöögikohtade ja internetikohvikupidajate puhul. Kindlasti on kõik ruumid väga tillukesed ning osa tööst tehakse lausa tänaval. Siin on ilmselt mitu põhjust: nii on see ju elav reklaam oma ärile ning teisalt suurepärane võimalus suhelda naabrite ja möödaminejatega.
Kathmandus on orienteerumisel raskendavaks asjaoluks tõsiasi, et peale väikese kesklinnaosa puuduvad siin igasugused tänavanimed. Ja majanumbrid. Nii toimubki orienteerumine selle varal, et teades linnaosa nime, tuleb lihtsalt sinna kohale sõita ja hakata kohalikelt teed küsima: „Kas teate, kus on kohalik apteek, mida peab Sujeeta Lama?” Või siis tuleb küsida: „Siin kusagil peaks olema õmbleja Sheri Shani, kuhupoole minema peaks?” Enamasti see nii ka toimib. Kui sa vajalikku kohta ei leia, mis siis ikka, homme on ju jälle päev!
Algajal võtab muidugi natuke aega, et sellise orienteerumiskorraldusega ja linnaplaneeringuga hakkama saada. Püüan külma närvi säilitada. Tean, et suudan kohaneda erinevate olukordadega suhteliselt ruttu ja see, mida nimetatakse kultuurišokiks, mind ilmselt ei kimbuta. Kohati on küll natuke kõhe, sest kõik on ikkagi võõras ja hoopis teistmoodi, kuid niipea kui mõtlen põhjusele, miks ma siia tulin ja oma missiooni peale, hakkab südames soe ja mõnus. Ju siis on kõik ikka õige.
Sel hetkel ma veel ei tea, et ma ei satugi rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni välja valitud lasteasutusse. Minu missiooni ja unistuste elluviimiseks saab hoopis üks teine koht, kuhu jõuan alles mõned nädalad pärast Nepaali saabumist.
Hostelist kesklinna sõidan tempoga. Tempo on midagi mikrobussi sarnast, kuigi meie mõistes väga miniatuurne, vana ja ragisev mikrobuss. Lisaks on tal vaid 3 ratast: üks ees ja kaks taga. Tempos on euroopaliku arvestuse kohaselt 6 istekohta. Kohaliku arvestuse kohaselt aga umbes 14. Pluss ruum pagasile. Esmakordne tempo-sõit pakub mulle muidugi suuremat sorti elamuse: kui kõik reisijad on juba bussis, siis istub üks kohalik, kes justkui enam peale ei mahu – või vähemalt mulle tundub nii –, bussijuhile sülle. Sõitnud nii mõned kilomeetrid, lahkub esialgne bussijuht bussist ja tema asemele asub seesama sülessõitja! Ja mitte keegi peale minu ei pea seda juhtumit kuidagi tähelepanuväärseks…
Peale tempode on Kathmandus ühiskondlikuks transpordiks suuremad bussid, mis nagu kõik muugi tunduvad sõitvat vaid tahtejõu mõjul. Need bussid meenutavad meie kunagisi kolhoosibusse. Kuid selle vahega, et paistab, nagu nad oleksid tuumasõja üle elanud. Istmed, kui neid üldse on, on väikesed ja kitsad, enamasti katki. Ei ole harvad ka juhtumid, mil rooste on bussipõrandale oma jälje jätnud ja nüüd haigutab seal lihtsalt auk.
Nii tempodel kui ka suurematel bussidel on peale bussijuhi ka nii öelda kliendipüüdja-rahakorjaja. Ehk siis mõni kiitsakas ja räpane, alailma sülitav poiss, kelle asi on bussile võimalikult palju sõitjaid peale korjata ja siis neilt raha kasseerida. Sõitjaid saab meelitada nii bussi sihtkohast kõval häälel teada andes, vilistades kui ka füüsiliselt soovitud klienti bussi peale sikutades, sest bussipeatuseid Kathmandus ei ole.
Hakkan aduma oma siinviibimise esimest õppetundi: ole õnnelik selle üle, mis sul on, sest paljudel pole sedagi. Nii lihtne on võtta iseenesestmõistetavalt sooja vett, mõistlikku liikluskorraldust ja näiteks vabadust õppida selleks, kelleks tahad. Nii lihtne on helistada infonumbrile, leidmaks vajamineva ettevõtte kontakti, või kasutada linnakaarti, jõudmaks õigele tänavale. Nii lihtne on pidada loogiliseks ise oma valikute tegemist ja eeldust, et su valikuid enamasti aktsepteeritakse. Ma luban endale, et järgmine kord, kui mul tekkib tahtmine viriseda või hädaldada, mõtlen enne kaks korda, kas see ikka on seda väärt.
KUIDAS MA NEPAALI KEELT ÕPPIMA HAKKAN
Teisel päeval üllatab kokapoiss mind enda arust tõsise gurmeehommikusöögiga. Selleks on ta ilmselt turistirajoonist hankinud maisihelbeid, mida serveerida sooja magustatud kitsepiimaga. Peale ühe suutäie ei suuda ma seda niinimetatud hõrgutist rohkem süüa. Leian ettekäände katusele minekuks ja valan kogu kupatuse kergete südametunnistuspiinade saatel sealt alla.
Pärast hommikusööki peaks ilmuma minu nepaali keele õpetaja Hom. Täpselt kell 9.02 lööb ta mu toa ukse lahti ja seal ta on: kõige ilusam nepaali poiss, keda ma senini näinud olen. Suurte pruunide silmade, peente näojoonte, hurmava naeratuse ja, oh seda imet!, triiksärgiga.
„Tere, mina olen Hom, su nepaali keele õpetaja,” ütleb ta perfektses inglise keeles.
„Ee, tere! Mina olen Kaia. Ma ei oodanud, et sa õigel ajal ilmud,” tunnistan. Ja tõden endamisi, et ilmselt ei ole ma võõra meesisiku külastuse jaoks kombekohaselt riides. Mul on seljas pluus, millel pole varrukaid, ja paljad õlad on iseenesestki mõistetavalt tabu.
Hom puhkeb oma säravvalgete hammaste välkudes laginal naerma: „Ma olen küll nepaallane, aga ma siiski tunnen ka Euroopa kella.” Ta ei lase mu paljastest õlgadest end üldse häirida. Hiljem selgub, et tal on eurooplastega palju kokkupuuteid olnud ja ta on naisi isegi lühikese seelikuga näinud.
Peale suurepärase välimuse on Hom ka väga sõbralik, viisakas ja – tähelepanu! – kohalikke olusid arvesse võttes ka suhteliselt erudeeritud. Õige pea saab mulle selgeks, et tal on komme iga teise lause järel naerda lõkerdada, mis esialgu küll häirib, kuid pikapeale võtab muigama. Nädala lõpuks suudan juba samamoodi vabalt kaasa naerda naljadele stiilis
