viisteist inimest. Lasnamäel ootasid meid saksa sõjavangide poolt ehitatud barakid. Kuus ühesugust barakki, tänapäeva mõistes ridaelamud, mis olid minu meelest väga ilusti ja hästi ehitatud. Igas neis olid pikad koridorid, kust läksid toad. Kokku kaksteist tuba. Igale perele oli üks tuba. Ja mis peaasi, toad olid väga soojad.
Meie hakkasime emaga elama barakis number 6. Mulle hakkas seal igatahes meeldima ning seal möödusid minu järgmised aastad. Seal elasime 1960. aastani, kuni ema sai Väike-Ameerika tänavale ühetoalise korteri.”
“Kasvasin ise ja omapäi, sest ema oli kogu aeg tööl ning mind õpetada ei jõudnud. Olin füüsiliselt tugev, sada protsenti looduslaps. Kooli läksin seitsmeselt ja sain kohe kaheksa täis. Varem poleks mul mõtet kooli minna olnudki, sest ma ei osanud siis veel lugeda ega kirjutada.
Minu esimeseks kooliks oli 16. keskkool, kus õppisid nii eesti kui vene rahvusest lapsed. See oli meie barakile kõige lähemal asunud kool. Esimesest koolipäevast on mul meelde jäänud kaks klassikaaslast. Üks neist oli valges – valges pluusis Georgi Žažitski, kes tuli kooli koos vanaemaga. Ja siis tüdruk nimega Lille Sepp. Miks just nemad, ei tea, aga ju nad siis olid minu jaoks kuidagi erilised.
Seal õppisin seni, kuni ehitati valmis 25. keskkool. See oli juba venekeelne õppeasutus, kus mina alustasin õppimist viiendast klassist.
Koolis läks mul normaalselt. Peamised hinded olid neljad. Nii nagu ma ise õppisin ja tegin, nii ka läks. Keegi minu järele ei vaadanud. Õppisin suuresti tänu oma mälule, sest mul on eluaeg olnud fenomenaalne mälu.”
Kehalise kasvatuse õpetajaks oli koolis suurepärane sporditundja ja treener Aleksander Tulk ning teiseks õpetajaks Vaabo Kalbus. Juhuslikult vehklemistreener. Hiljem sain tema käest individuaaltreeninguks tunde võtta, millest oli sportlaseteel palju kasu.
Õpetaja Kalbus oli vasakukäeline ja nii õppisin maast-madalast vehklema vasakukäeliste vastu. Sellest oli tippspordis olles palju abi. Vasakukäelistele ei kaotanud ma kunagi.
Koolis läks mul hästi, sest tegin edukalt sporti ja laulsin hästi. Olin kooli kooris eeslauljaks.”
“Palju võlgneb Svetlana emale. Aleksandra Nikolajeval pole olnud kerge saatus. Saanud juba kaheksa-aastaselt tööinimeseks, ehitas ta omal ajal Komsomolski Amuuri ääres, õpetas tütartki mitte pelgama lihtsat tööd.
“Svetlana nägi elu niisugusena, nagu see on. Minu teenistus, tütre katmine ja koolitamine tuli raskest tööst. Ta ei võinud seda mitte tähele panna…
Alguses ma ei teadnud, millega tütar tegeleb. Aga siis, kui ta tõi koju valge kostüümi, relva ja maski, mõistsin rõõmuga, et tütar on leidnud spordi ega ole enam omapead.””
“Spordipisikuga nakatas teda ja paljusid teisi koolikaaslasi kehalise kasvatuse õpetaja, mitmekordne NSV Liidu meister, EM-võistluste medaliomanik allveeujumises Aleksander Tulk. Osaleti kõikvõimalikel võistlustel – kergejõustikus, ujumises, võrkpallis… Ja ikka oli väike Sveta esimeste hulgas.”
Fotod 1
Svetlana Tširkova oli esimene naissportlane, kes võitis Eestisse olümpiakuldmedali.
Väike Svetlana ema süles 1946. aasta suvel.
Svetlana isa Mihhail Tširkov 1945. aastal Punaarmee sõdurina.
Kaheksa-aastane Svetlana on juba kolm aastat elanud Eestis.
Svetlana Tširkova (teises reas vasakult kolmas) neljanda klassi viimasel koolipäeval.
Ekskursioonil seitsmenda klassi õpilasena. Svetlana Tširkova paremalt teine.
Svetlana Tširkova (paremal) kaheksanda klassi õpilasena koos teiste kooli parimate õpilaste ja direktoriga oktoobriparaadil.
Svetlana Tširkova esimene võistlus Eesti koondises sai teoks 1963. aastal. Vasakult seisavad Jaan Veanes, Svetlana Tširkova, Liidia Trepakova-Mihhaljova, Edda Suhharev, Jüri Reiman, Georgi Žažitski.
Suure sporditee alguses 1964. aastal, esimese olümpiani jäi veel neli hooaega. Vasakult Edda Suhharev, treener Klavdi Jadlovski, Liidia Trepakova-Mihhaljova ja Svetlana Tširkova.
Noored Eesti koondislased Kaido Kuur ja Svetlana Tširkova.
Koos sõbranna Veeraga jalutamas Tallinna südalinnas.
Svetlana Tširkova (vasakul) 1962. aastal oma sporditee algul.
Svetlana Tširkova koos koondisekaaslase Valeri Rossariga.
Eesti meistrivõistluste esikolmiku autasustamine. Seisavad vasakult Urve Aavik, Svetlana Tširkova ja Tatjana Tolkatšova.
Treener Klavdi Jadlovski koos oma kuulsamate õpilaste Svetlana Tširkova ja Georgi Žažitskiga.
Svetlana Tširkova teel NSV Liidu koondisse. Võidud ja tiitlid olid veel saamata.
1968. aasta Mexico mängude olümpiakülas sõbrannaga tegemas pilti koos USA sportlastega.
Svetlana Tširkova on olümpiavõitja, esimese Eesti vehklejana.
NSV Liidu naiskond, Mexico olümpiavõitjad. Vasakult Tatjana Samussenko, Galina Gorohhova, Aleksandra Zabelina, Jelena Novikova ja Svetlana Tširkova.
Selline näeb välja Svetlana Tširkova poolt võidetud olümpiakuld aastast 1968.
1968. aasta hilissügisel käis Svetlana Tširkova olümpiavõitjana külas ka oma kodukandis.
Kohtumas
