The Eccentric Culture („Ekstsentriline kultuur”). See näitab, kuidas Rooma kultuur on tegelikult kogu Euroopa kultuuri aluseks – mitte sellepärast, et meil on „veni, vidi, vici”, vaid see oli esimene kultuur või tsivilisatsioon, kes ei pidanud ennast kõige paremaks, vaid oli valmis teistelt laenama ja õppima ja tegi seda täiesti teadlikult.
Kontrastiks sellele olid upsakad egiptlased, upsakad juudid, upsakad mesopotaamlased ja eriti upsakad veel kreeklased, kes nimetasid kõiki inimesi, kes nende keelt ei kõnelenud, barbariteks, ja Hiina Keskmine riik. Rooma kultuur tunnistas endale: „Kreeklased teadsid seda asja palju paremini, me võtame selle nende käest üle.” Brague väidab, et selles oligi rooma kultuuri ja Rooma impeeriumi tugevus, et nad olid altid teiste mõjule, õppisid ja omandasid võõraid asju. Ja kui järele mõelda, oli tegelikult araabia kultuuril või islami kultuuril selle algaastail samasugune lähenemine. Me tunneme ju kõiki aristotelesi ja sophoklesi ja euripideseid araabia keele kaudu, sest araablased olid need, kes seda kõike säilitasid, ja talibanlik kristlus pärast Rooma aja lõppu oli see, kes jälle raius: „Ei, me ei võta midagi mujalt, kui see ei ole otseselt seotud Rooma kirikuga, Jeesus Kristuse või meie traditsiooniga – kõik see on halb ja tuleb hävitada.”
Renessanss algas tegelikult sellega, et jõuti sellest punktist üle ja hakati austama esiteks rooma kultuuri ja seeläbi kreeka kultuuri, ja siis oli võimalik juba araabia tekste kreeka keelest tõlkida. Sedakaudu tuli Aristoteles ja see kõik tagasi. Ja see muutuski Euroopa kultuuriks – see, et me võtame mõjusid vastu, et me ei ole suletud. See hoiak, et kõik mõjud on huvitavad, me suhtume nendesse positiivselt, võtame väljast tulevaid asju omaks ja transformeerime neid. Suletud kultuurid, olgu siis vanaaegsed või praegused, on kõik nõrgemad – äärmuslik näide on Põhja-Korea, aga ka kaasaegne Venemaa, kes ütleb, et „see teie moodi demokraatia ei sobi meile” –, pole valmis väljastpoolt mõjusid vastu võtma.
Ja isegi roomalikum ja euroopalikum kui Euroopa ja Rooma ise on Ameerika, mis on valmis kõiki mõjusid vastu võtma. Ja samas hinnatakse seal oma traditsiooni, mis on teine pool samast ilmingust ja mida ma väga hindan. Tahaksin väga sellega tegelda, kui ma teen veel midagi pärast praegust ametit. Nagu ma juba varem rääkisin, minu ülikoolis pidid kõik lugema klassikat. Kõik. Insenerid, füüsikud, kõik. See traditsioon on senini alles, ehkki ta oli 1960ndail ja 1970ndail aastail väga tugeva rünnaku all. Üks kriitikute argument oli, et see on „surnud valgete meeste” kultuur (dead white males). Teine väide oli, et see pole enam justkui relevantne. Aga mida aeg edasi, seda relevantsem see kõik mulle paistab. Ja kuigi ma olin lugenud John Locke’i ja John Stuart Milli omaenda huvi tõttu juba keskkoolis käies, ei saanud ma neist tegelikult aru. Kui pidin neid ülikoolis uuesti lugema, siis sain juba paremini aru, aga ei teinud ikka veel mingeid järeldusi – kuni ma külastasin Nõukogude Liitu. Siis alles sain tõepoolest aru.
Kui inimesed ütlevad „Ameerika”, peavad nad üldiselt silmas mingit labast, pealiskaudset, keep-smiling-kultuuri. Ma ei tea, kust see tuleb, minule seevastu seostub Ameerika just uskumatult hea ülikooliharidusega, kus sunnitakse inimesi kas või vastu tahtmist saama pildi sellest, kust me kultuuriliselt pärit oleme – sellest, mida see meie kultuur laiemalt võttes tähendab.
Kui ma kasutan ladinakeelseid väljendeid kõnes Columbia ülikooli lõpetanutele, ei leia keegi selles midagi imelikku. Kui ma räägin publikule, kes on pärit sellest „pealiskaudsest ja harimatust” Ameerikast, midagi välispoliitikast või Eestist, siis ei ole see mingi probleem. See kuulub seal igaühe kultuuripagasi juurde, olgu tegu minuvanustega või mu poja põlvkonnaga. Seetõttu ei saa ma aru siinsetest eelarvamustest Ameerika kohta. Minule Ameerika ei seostu Hollywoodiga ega pealiskaudsega. Ka Eestis esineb snobistlikku arusaama, et ameerika inglise keel on kuidagi halvem kui briti oma. Aga milliseid ingliskeelseid teoseid, mis on midagi mõjutanud, on kirjutatud viimase saja, võib-olla 150 aasta jooksul? Jah, Ameerikas kirjutatakse labor ilma u-ta ja hääldatakse nii, nagu mina hääldan, aga millist inglise keelt õpib praegu 300 miljonit hiinlast? Eestis on jäänud nõukogude ajast uskumus, et inglise keel on rahvuskeel: prantslane räägib prantsuse keelt, inglane inglise keelt ja rahvusvaheline suhtlemiskeel on vene keel. Nüüd võib asju juba teisiti näha.
Minu kalduvus kasutada ladina keelt pärineb osaliselt juba kodust. Ka minu vanemad, kes olid paremini haritud kui paljud ameeriklased ümberringi, kasutasid mingite asjade puhul ladinakeelseid väljendeid. Meil ei öeldud, et maitse üle ei vaielda, isa ütles: „De gustibus non disputandum est.” Ma pidin kohe küsima: „Mis see on?” Samamoodi olid käibel saksakeelsed väljendid. Meil kodus tundus see kõik kuidagi loomulik. Kindlasti ei olnud see ameerikalik, pigem väga euroopalik – õigupoolest vana-euroopalik – keskkond.
Tundub, et Ameerika jätkab Euroopa traditsioone rohkem kui Euroopa ise?
Ülikoolihariduse osas kindlasti. Mu pojal oli intervjuu Eesti TVs sel päeval, mil ta lõpetas oma kaitseväeteenistuse. Teda küsitles Indrek Treufeldt, kes provotseeris: „Sul on bakalaureusekraad, nagu me siin seda nimetame. See ei ole ju kõrgharidus.” Selle asemel et hakata vaidlema, vastas Luukas: „Stanfordis tähendab bakalaureusekraad, et sa õpid esimesed kaks aastat filosoofiat, siis kaks aastat midagi muud, alles siis sa oled bakalaureus. Magistrikraad eeldab juba spetsialiseerumist millelegi pärast seda. Siin aga tähendab magister, et sul on kolmeaastane üldharidus, mis ei sisalda kohustuslikku baasõpet, ja kahe aasta jooksul tehakse lõputöö ja saadakse magistriks – minu ülikoolis tähendaks see raudselt alles bakalaureust.”
Meie probleem Eestis on see, et me kardame nii väga elitaarsuse ideed, et pigem otsime kogu aeg madalaimat ühist nimetajat. Ma usun, et murdekoht Eesti hariduse tulevikus on see, kas me tunnistame, et meil on selline ülikool, kuhu kõik ei saa sisse ja kus on ranged nõudmised, aga mida lõpetades on sel haridusel ka mingi väärtus, või ütleme, et me võtame kõik soovijad vastu, aga siis öeldaksegi, et „bakalaureus, see ei ole ju kõrgharidus”.
Ma olen mures just sellepärast, et andekad õpilased hakkavad arvama – ja paljudes keskkoolides ja gümnaasiumites juba arvavadki –, et „ega see Eesti kõrgharidus midagi ei ole, ma parem lähen kuhugi mujale”. Kui sul ei ole võimatu pääseda mõnda nõudlikumasse ülikooli, siis miks minna siia, kus ei ole mingeid nõudmisi ja kus ülikooliharidus ei eelda suuri pingutusi? Kui me ei suuda pakkuda noortele korralikku ülikooliharidust nende oma emakeeles, siis lähevad kõige andekamad ehk tulevane eliit mujale õppima ja kadu saab olema väga suur. Kes abiellub, kes leiab endale töökoha. Statistika näitab, et mida hiljem minnakse välismaale, seda suurem on tõenäosus, et tullakse ka tagasi. Mida nooremalt minnakse, seda kergem on minejail mujal kohaneda ja seda suurem on ka võimalus, et minejad jäävadki välismaale.
Kui kõige targemad lähevad noorelt ära, siis on see umbes samasugune protsess nagu see, mis sai alguse siis, kui katoliiklik kirik otsustas teha tuhande aasta vältel kõige targematest meestest preestrid, ehk teisisõnu, võtta nad genofondist välja. See ei olnud ka minu meelest väga tark tegu. Katoliiklike preestrite tsölibaat tähendas, mida ta tähendas, aga kui kiriku esindajad käisid ringi, otsisid maamatside hulgast välja kõige nutikamad ja kutsusid nad kirikukooli ning koolitasid preestriteks, ja nii tehti tuhat aastat järjest, siis tulemus oli see, et kõige andekamad eemaldati genofondist. Meie teeme nüüd midagi sarnast, kui me oma massiharidusega ja antielitaarsusega forsseerime protsessi, mille kaudu kõige andekamad lähevad välismaale õppima ja tagasi ei tule.
Paradoksaalselt on siin probleemiks meie põhjamaisus – elitarismi võõrastamine on põhjamaine ilming, „vanades” Põhjamaades peljatakse elitaarsust veel rohkem kui Eestis.
Jah, ja see mõjub, nagu see mõjub. Ka seal on sellel samad tagajärjed, ja mõned tulevad tagasi, mõned ei tule. Soomes näiteks sai minu hea sõber Pauli Järvenpää stipendiumi, lõpetas Harvardi ülikooli 40 aastat tagasi, täitis vahepeal oma sõjaväekohustuse Soomes, siis sai järjekordse stipendiumi ja tegi doktoritöö julgeolekupoliitika alal Cornelli ülikoolis tolle aja ühe andekaima julgeolekupoliitika asjatundja
