mida ta kritiseerib. Ilusal vormil on see üks iseloomulik omadus, et sellesse võib panna, mida keegi soovib, ja selles võib näha, mida näha soovitakse, ning ilu, mis annab loomingule selle universaalse ja esteetilise elemendi, teeb kriitikust omakorda looja ning sosistab tuhandest eri asjast, mis polnud mõtteski inimesel, kes kuju voolis või pildi maalis või gemmi graveeris.
Need, kes ei mõista ei kõrgeima kriitika olemust ega kõrgeima kunsti veetlust, ütlevad mõnikord, et pildid, millest kriitikule kõige enam kirjutada meeldib, kuuluvad maalikunsti pisilookeste hulka ning neil on kujutatud kirjandusest või ajaloost pärit stseene. See pole aga nii. Seda laadi pildid on tõesti liiga arusaadavad. Oma tasemelt on need võrdsed illustratsioonidega ning need on nurjunud isegi sellest seisukohast, sest nad mitte ei ärata kujutlusvõimet, vaid seavad sellele kindlad piirid. Sest maalikunstniku valdkond on, nagu ma eespool mainisin, hoopis erinev poeedi valdkonnast. Neist viimasele kuulub elu tervikuna kogu selle jäägitus täiuses, mitte üksnes ilu, mida inimesed vaatavad, vaid ka ilu, mida inimesed kuulavad; mitte üksnes hetkeline vormi kaunidus või värvi mööduv rõõm, vaid kogu tundesfäär, täiuslik mõttetsükkel. Maalikunstnik on piiratud sel määral, et ta saab hinge saladust näidata üksnes läbi keha maski, käsitleda mõtteid üksnes konventsionaalsete kujundite abil, tegelda psühholoogiaga ainult selle füüsiliste vastete kaudu. Ja kui küündimatult teeb ta seda siis, paludes, et me võtaksime mauri rebenenud turbanit Othello ülla raevuna või lapsikuks läinud tudikest tormi käes Leari pöörase hullusena! Ometi tundub, nagu ei saaks miski teda peatada. Enamik meie eakatest inglise maalikunstnikest veedab oma rikutud ja raisatud elu luuletajate valdkonda tungides, nurjates oma kavatsused kohmaka käsitlusega ja üritades nähtava vormi või värviga edasi anda selle imet, mis on nähtamatu, selle hiilgust, mida pole näha. Selle loomuliku tulemusena on need pildid talumatult igavad. Nad on madaldanud nähtamatud kunstid silmanähtavaks kunstiks ja just see, mis on silmanähtav, ei väärigi vaatamist. Ma ei ütle, et luuletaja ja maalikunstnik ei võiks käsitleda üht ja sedasama teemat. Nad on seda alati teinud ja teevad ka edaspidi. Kuid samal ajal kui luuletaja võib vastavalt oma tahtmisele kas kasutada pilti või ei, peab maalikunstnik alati pilti kasutama. Sest maalikunstnikku piirab mitte see, mida ta näeb looduses, vaid see, mida saab näha lõuendil.
Ja niisiis, kulla Ernest, ei paelu seda laadi pildid tegelikult kriitikut. Ta pöördub nende juurest teoste juurde, mis panevad teda mõtisklema, unistama ja kujutlema, teoste juurde, milles on peeni vihjeid ja mis näivad ütlevat, et nendegi juurest pääseb laiemasse maailma. Mõnikord öeldakse, et kunstniku elu traagika on selles, et ta ei suuda oma ideaali teostada. Kuid tõeline tragöödia, mis jälitab enamikku kunstnikke, on see, et nad teostavad oma ideaali liiga jäägitult. Sest kui ideaal on teostatud, on sellelt röövitud ime ja saladus ning see saab üksnes uueks lähtepunktiks teistsuguse ideaali otsingul. Sellepärast ongi muusika täiuslik kunst. Muusika ei saa kunagi avaldada oma ülimat saladust. See seletab ka piirangute väärtust kunstis. Skulptor loovutab rõõmuga jäljendava värvi ning maalikunstnik tegelikud vormimõõtmed, sest selliste loobumistega saavad nad vältida tegelikkuse liiga kindlat esitamist, mis oleks pelk matkimine, ja ideaali liiga kindlat teostamist, mis oleks liiga puhtakujuliselt intellektuaalne. Just oma ebatäiuslikkuse tõttu saab kunst ilu mõttes täiuslikuks ja pöördub mitte äratundmise ega mõistuse, vaid üksnes esteetilise taju poole, mis tunnistab küll mõistust ja äratundmist kui tajumise staadiume, kuid allutab need mõlemad puhtale sünteetilisele muljele kunstiteosest kui tervikust ja võtab ükskõik millised võõrad tundeelemendid, mis selles töös olla võivad, ja kasutab just nende keerukust vahendina, mille abil saab ülimale muljele sügavamat ühtsust lisada. Sa mõistad seega, mispärast heidab esteetiline kriitik kõrvale need silmanähtavad kunstilaadid, millel on ainult üks sõnum edasi anda ning mis muutuvad pärast selle edasiandmist tummaks ja steriilseks, ning otsib pigem säärast laadi, mis annab tunnistust mõtiskelust ja meeleolust ning teeb oma fantaasiaküllase iluga tõeks kõik tõlgendused ega lase ühelgi tõlgendusel lõplikuks saada. Kahtlemata on kriitiku loomingul mingi sarnasus teosega, mis teda looma oli virgutanud, kuid tegemist on sellise sarnasusega, mis ei eksisteeri mitte looduse ja peegli vahel, mida maastikuvõi figuurimaalija tema ette peaks asetama, vaid looduse ja dekoratiivkunstniku tööde vahel. Nii nagu õilmitsevad Pärsia ilma lilledeta vaipadel ikkagi tulbid ja roosid ja neid on armas vaadata, kuigi neid pole kujutatud ühegi nähtava kuju ega joonega, nii nagu merikarbi pärlmutter ja purpur kajavad vastu Veneetsia Püha Markuse kirikus, nii nagu Ravenna imelise kabeli võlvlae teevad kauniks paabulinnu saba kuldsed, rohelised ja safiirsinised toonid, kuigi Juno linnud ei lenda üle selle, nii esitab ka kriitik arvustatava teose laadi uuesti viisil, mis pole kunagi matkiv ning mille sarm seisneb osalt just sarnasusest loobumises, ning näitab meile sel viisil mitte üksnes ilu tähendust, vaid ka selle saladust, ning tehes igast kunstist kirjanduse, lahendab see ka lõplikult kunsti ühtsuse küsimuse.
Aga ma näen, et käes on õhtusöögiaeg. Pärast seda, kui me oleme natuke Chamertini ja mõnda põldtsiitsitajat käsitlenud, vaatleme me kriitiku küsimust edasi tõlgendamise valguses.
ERNEST: Ahaa, sa tunnistad siis, et kriitikul võib mõnikord olla lubatud näha objekti niisugusena, nagu see tegelikult on?
GILBERT: Ma ei ole päris kindel. Võib-olla tunnistan ma seda pärast õhtusööki. Õhtusöögil on oma varjatud mõju.
KRIITIK KUI KUNSTNIK
ERNEST: Põldtsiitsitajad olid hõrgud ja Chambertin täiuslik, aga pöördugem nüüd tagasi kõnealuse küsimuse juurde.
GILBERT: Ah, ei maksa seda teha. Vestlus peaks puudutama kõike, kuid ei tohiks keskenduda millelegi. Räägime „Kõlbelisest nördimusest, selle põhjusest ja ravist”, sest see on teema, millest ma mõtlen kirjutada, või „Thersitese edasielamisest”, nagu sellest annavad tunnistust Inglise naljalehed, või ükskõik millisel teemal, mis jutuks võib tulla.
ERNEST: Ei, mina tahan rääkida kriitikust ja kriitikast. Sa ütlesid, et kriitika kõrgeim vorm tegeleb kunstiga mitte selle ekspressiivses, vaid puhtalt impressiivses mõttes, ning on järelikult nii loov kui ka iseseisev, on tegelikult omaette kunst ja selle suhe loominguga on samasugune nagu loomingu suhe vormi ja värvi nähtava maailmaga või kire ja mõtte nähtamatu maailmaga. Hüva, ütle mulle nüüd, kas pole kriitik mõnikord tõeline tõlgendaja?
GILBERT: Jah, kriitik on tõlgendaja, kui ta seda tahab. Ta võib minna oma sünteetiliselt muljelt kunstiteosest kui tervikust teose enda analüüsi või ekspositsiooni juurde, ning sellel madalamal tasemel, milleks mina seda pean, on võimalik öelda ja teha palju toredat. Ometi ei ole tema eesmärk alati kunstiteose seletamine. Ta võib pigem üritada teose mõistatuslikkust süvendada, tekitada selle ja selle looja ümber säärase imelisuse hämu, mida peavad ühtviisi kalliks nii jumalad kui ka kummardajad. Tavalised inimesed tunnevad ennast „Siionis väga vabalt”. Nad soovivad luuletajate käevangus kõndida ja neil on kombeks öelda lobedalt ja võhiklikult: „Miks peaksime me lugema seda, mida on Shakespeare’ist ja Miltonist kirjutatud? Me võime lugeda näidendeid ja luuletusi. Sellest piisab.” Kuid Miltoni hindamine on, nagu lahkunud Lincolni pastor kunagi märkis, tasu ülimate teadmiste eest. Ja see, kes tahab tõesti Shakespeare’ist aru saada, peab saama aru, mis suhetes oli Shakespeare renessansi ja reformatsiooniga, Elizabethi ja Jamesi ajastuga, ta peab olema tuttav sellega, kuidas kulges võitlus ülemvõimu pärast vanade klassikaliste vormide ja uue romantilise vaimu vahel, Sidney, Danieli ja Johnsoni kooli ning Marlowe ja Marlowe veel suurema poja vahel, ta peab tundma materjali, mis oli Shakespeare’i käsutuses, ning meetodit, millega ta seda kasutas, kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda sajandi teatrietenduste tingimusi, nende piiranguid ja võimalikke vabadusi, ning Shakespeare’i-aegset kirjanduskriitikat, selle sihte, laade ja kaanoneid; ta peab uurima inglise keele arengut, blankvärssi või riimilist värssi selle mitmesugustes arengutes; ta peab uurima kreeka draamat ning seoseid Agamemnoni looja kunsti ja Macbethi looja kunsti vahel – ühesõnaga, ta peab olema võimeline Elizabethi-aegse Londoni Periklese-aegse Ateenaga siduma
