vaimu närimine, muud mitte midagi! – Ela ja talla, liigu ja lase ennast vaevata hommikust õhtuni, ja kelm ja koer, laisk ja päevavaras oled sa veel pealekauba. Head kõhutäit süüagi ei saa sina kõige oma vaeva eest, ja riided – need on enam närukaupmehe kotitäide kui minu ihukate. Maja on minul ka kui hea sealaut ja seegi võib homme juba teise pärandus olla. Hea meelega muudaksin ma tema inimese elumajaks ümber, lupjaksin seinad, teeksin suitsutare peale, laudpõrandad alla, suured aknad ette, head uksed seinte sisse, tubli ahju soojenduseks; aga siis oleksin mina viimast aastat tema peremees. Igaüks teda siis himustaks, igaüks oma poole kisuks ja suurema rendiga ära neelaks.
Seeneta ja suitse aga vanaviisi edasi, siis ei tule sind ükski nuusutama!
Mu isa oli tubli puusepp; anna, taevataat, tema kehale rahulikku hingamist kalmukünkas ja ülenda tema surematut hinge! Tema oleks võinud ühe aastaga maja teiseks muuta, aga kui mina temale seda nõu andsin, ütles tema; „Poeg, ole kaval kui madu ja tasane kui tuikene ja jäta kirves ennemini roostetama, kui et sina teda maja juures liigutaksid; sellest ei sünni meile muud kui häda!“ Ja temale jääb õigus. Meie maja ei ole mitte meie omandus, vaid võõra, ja võõral on küll ehk hea meel, et meie teda ilusaks ja nägusaks ehitame, aga siis ka seda suurem õigus enampakkujale ära anda. Linnu kombel lendajad oleme meie, vaesed eesti rendiperemehed: see aasta siin, kes teab, kus tuleval aastal.
See maa ei ole enam meie maa, need majad ei ole mitte enam meie majad, nemad on nüüd võõra, meie peale tungiva rahva majad ja maad, ja seda õigusega: nemad on meid sõjas ära võitnud, meid orjaks teinud, ja nüüd peame seda kandma, mis nemad peale panevad. Urise ja nurise, süda, kui palju sa tahad, aga kel võit, sel võimus. See on terve tõsi, ja iga külalaps tunneb seda olekut maast-madalast. Neis raudahelais ohkas meie rahvas sajad aastad, aga viimaks ometi katkes raudahel ja päike viskas kiired armulikult pimedusse. Eestlane lunastas rahaga oma maa lapikese viisi vangist ja ehitas pesakese peale, mida ta oma toaks, oma maaks võis nimetada.
Iga aastaga paraneb meie põlv, aga väga pikkamisi. Veel lähevad aastasajad ajasängi puhkama, kuni eesti lapsed võivad ütelda: „Nüüd künname jälle oma väljade peal ja elame oma majades!“ Need põllud ümber selle maja on kõiki meie rahva häid ja kurje päevi näinud. Kui sinul, emalik maapind, suu oleks, küll sina võiksid seletada ja kõneleda, millal vesi sind veel kattis ja omaks nimetas, millal hirmsad konnad ja sisalikud su peal roomasid, millal ehk mammut su küüru tallas, ja millal esimene eestlane su selga lõhestas ja su haavadesse esimese peotäie vilja raputas, millal Kalevi kangem poeg sõjavankrit vägevate tegudega veeretas ja Vanemuine temast laululõnga kuldseks kangaks kudus ja eesti piigad ja noormehed õhtuti tema suust lugusid õppisid ja Taara auks kõõrutasid. Sa, maapind, võiksid ka kuulutada, kui palju verd sa vastu tahtmist pidid enese sisse imema, mis orjapiits rahvast välja pigistas, aga sa magad rahuga. Maga aga rahuga ja toida meid veel, kuni sa jälle rõõmsaid päevi näha saad, sest „tulevased päevad sull' toomad rõõmustust!“.
Siis tantsib Vanemuine lustil su turjal ja luuletav nagu vanasti kenamaid lugusid. Lämmeküne kargab laanes ja Vibuane pidutseb metsas ja võsas, Vanaisa aga külvab valguseriigist vanikud õnnistades maha. Siis seisad sa, maapind, pruudiehtes ja kosutad inimeselapsi kange mõduga, kes vahtu vastu taevast Vanaisa auks viskavad.
Siis kargavad veel mu kondid kalmukünkas ja kiidavad õndsaks eesti põlve; Koit kaisutab Hämarikku ja mõlemad hüüavad: „Õndsad on need, kes puhtad südamest on, sest nende päralt on riik pilvede all ja nende peal.“ Aga nüüd tööle, luuletusel on oma aeg ja tööl oma aeg, ja aegamööda asjad käivad.
Lahvardi Kristjan sügas kuklatagust, sülitas korda kolm ja tõttas oma koplisse, kus ta kirve kätte tõmbas ja haokubusid köitma hakkas. Kevadine päike viskas soojasti kiiri tema selja peale, tuuleõhk oli vaikne; varsti jooksis higi mööda Kristjani palgeid; ta pühkis otsa eest märga ja ütles: „Oma palgehigi sees pead sa leiba sööma, ja töö on kõigi kurjade mõtete ots.“
Ta viskas kuue kampsuni pealt maha ja kubu sündis koo kõrvale. Arvata sada vihku oli valmis, seal astus kärmete sammudega metsavaht Kristjani poole, ilma teretamata; kui mõni mõisnik või uhke kirkisand käratses ta juba eemalt:
„Kristjan, mis sina nüüd hullad; sa tead, et mõisa poolt puuraiumine talupoegade radades ära on keelatud.“
„Tere ka, metsaisand, jätke käratsemine maha, minu kontrahis seisab, et mina oma põllu ja heinamaa hagudest pean puhastama, ja seda mina ka ausasti täidan.“
„See ei ole tõsi; anna kirves siia, ja reedel tuled kohtusse.“
„Jäta tülitsemine maha, metsaisand, kirvest mina ka ära ei anna, vaid pruugin teda veel võsade kaotamiseks.“
Kristjan haaras pajupuhkma peast kinni, ja mõne löögiga oli selle eluramm kaotatud.
„Kui aulikul metsaisandal metsas aeg igavaks läheb ja saapaid muidu tahab kulutada, siis sõitke kahel ratsul mõisa ja kaevake minu peale,“ lisas ta naerul juurde.
„Anna kirves siia, talupojalurjus!“ kisendas metsavaht. „Või muidu võtan selle vägisi.“
„Mina näen, et tõsi taga on, siis ütlen mina ka suutäie tõtt: tee, et sina minu koplist välja saad, või muidu viskan sinu kui takukoonla üle aia; mõisahärra sõitis veel kahe päeva eest ratsa siit läbi ja andis mulle loa, õieti käskis mind oma kopli hagudest puhtaks laastata ja harvad suuremad puud kasvama jätta. Kas kuuled nüüd?“
„Ära ole nii ninakas, noormees! Tead, et tuleval kevadel kontrahiaeg täis on ja siis uue mõisast pead vastu võtma või oma teed minema. Mina olen vana metsavaht, olen sinu isaga mõnda noota vedanud, küll sinuga ka varsti valmis saan.“
„Ütle parem: olen sinu isa kaks korda mõisas veriseks peksta lasknud, aga need ilmsüüta hoobid äratavad sind igal ööl unest, ja kui sina kord hauda kukud, kisendavad nad sulle surmalaulu veel järele.“
Metsavaht pööras ümber ja sammus minema; tee peal põrutas ta rusikaga mööda püssipära ja ütles: „Oh sa viimane närukael! Näe, kui uhke ja ninakas, küll mina su nina otsast tüki maha oskan raiuda. Justkui oma isa suust kukkunud, kes mind ilmaaegseks leivaraiskajaks ja jumala päevavargaks pidas. Oot-oot, Kristjan, ühe aasta sees oled sa härra meelest esimene kelm ja metsavaras, ja siis jäta Lahvardi talu jumalaga ja kerja, kui tahad. Tema, nolk, julgeb oma isa veel minule ette heita, kellele ma kaks korda tugevasti kupusarved pehme koha peale tõmmata aitasin. Noh, ta oli need täiesti ära teeninud, ja minu süda ei valuta sugugi selle üle, ehk küll terve vald seda ülekohtuks arvas. Tema pojale tahaksin mina aga aadriarstiks olla, temal näib liiga must veri sarve all pakitavat.“
Metsavaht Tõmm sammus heinamaal edasi, Kristjan aga istus künka otsas, käed ristis, ja ohkas: „Vana isanülgija olen täna väga ära pahandanud, temal on libe keel ja ussi meel; kes teab, mis õnnetust ta minu peale saadab. Tulgu mis tuleb ja saagu mis saab, mina olen poissmees ja võin kohta ja tööd igal pool leida, aga tema tütrest Leenust on minul väga kahju. See on tuline tööinimene ja vaatab teistsuguste silmadega eesti rahva peale kui tema verejanuline isa, kes täiesti ennast mõtleb kes teab mis untsaka olevat. Küll tema nüüd mõisas oma vorstivormi laiutab ja sõnad hanerasvaga libistab. Tõsi jääb tõeks: eestlane, sa oled igaühele torkida ja sõimata; väga kahju, et suur jumal veel meid maapinna peal roomata laseb. Minu isal oli õigus, kes ütles: „Kuri hunt ja saksa ori on mõlemad ühesugused kiskjad loomad!“ Aga mina pean hundile võru nina peale panema, siis ei saa ta hambad mind purustada.“
Kristjan viskas riided õla peale ja sammus kodu poole. Kodus tõmbas ta sugu paremad hilbud selga, tõttas otse mõisa ja palus härra jutule.
Toapoiss oli Kristjani lapsepõlvesõber ja teadis härrale Kristjani palumist nõnda ette panna, et ta kohe vastu võeti.
Mõisahärra, pikk priske mees keskmistes eluaastates, astus ettetuppa ja küsis käekäigu järele.
Kristjan vaatas lahke näoga ta otsa ja ütles: „Aulik härra, mina olen teie käsku oma
