ja oi kui võidutahteline! –, loomulikult leidsime talle sobiva auhinna,” meenutab Priit Neeme, Pärnu tähtsate jooksude korraldaja siis ja praegu.
Eeslist nimega Eesel sai Raiole kauaks mööda spordiplatse rännanud talisman. 2014. aastal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu raames korraldatud motivatsiooniseminaril rääkis Piiroja kuulajatele: “Kui Eesel võistlustele minnes maha ununes, oli karta põrumist – kõik pidi ju olema nagu alati. Usk on väga edasiviiv jõud.”
Eesel püsis Raio kõrval ka esimestel Tallinna-aastatel ehk spordigümnaasiumi lõpuklassides. “Ilmselt muutus mu eneseusk nende aastatega nii tugevaks, et talismani polnud hiljem vaja, ta pääses teenitult pensionile,” naerab jalgpallur.
Armastav ema ja kaks isa – kõik sportlased
Eesti jalgpallikoondise tulevane kapten Raio Piiroja sündis 11. juulil 1979 Pärnus. “Haruldaselt hea imik oli. Ei teinud ta sündideski suurt kisa. Magas ja sõi hästi ning mõnuga, vatras palju, naeratus püsis huulil,” kiidab ema Anne Raudnagel. Ta niheleb ja muigab: “Olukord muutus mõnevõrra, kui Raio käima õppis. Siis ei püsinud ta enam üldse paigal.”
Ema päevikust selgub, et rahuaeg ei kestnud kaua: esimesed iseseisvad sammud tegi Raio kaheksa kuu ja kahe päeva vanusena, kaks nädalat hiljem tatsas juba asjalikult ringi.
Ema ise oli Tõstamaal kasvades harjutanud kergejõustikku ja suusatamist, kuid piirdunud koolispordiga. Talle meeldis hirmsasti võistelda, aga auhindu ei kogunenud loodetud hulk. Ikka pidi ta isa, kergejõustiklase ja maadleja Artemi Udu prisket diplomikummutit aukartusega vaatama. Perre käisid Spordileht ja ajakiri Kehakultuur, isa ei pidanud paljuks tütardele lihtsamaid spordiplatse ehitada: nii jäi sport Annele verre ning ta ise püsivalt sporditööle.
Raio isa Valur Piiroja viskas oda nii hästi, et tunnustatud spets Toomas Merila ta Eesti noortekoondisse kutsus. Seal askeldas enam-vähem samaealistest teinegi pärnakas, hiljem olümpialt kaks pronksi toonud vasaraheitja Jüri Tamm. Esiti oli Valur Piiroja Tammest edukam, võites 18-aastasena üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil, ühtlasi noorte meistrivõistlustel, pronksi. Siis areng takerdus.
“Minu rumalus,” kinnitab Valur. “Tahtsin 1975 Valgas kallile inimesele, Raio tulevasele emale, hea võistlusega kingituse teha. Olin vormis, mõtlesin isegi 74 meetrist, meistrikandidaadi normist. Aga ilm oli maikuule vaatamata külm, isegi lumine. Tõmbasin käe ära. Teine viga oli see, et ma ei julgenud juhtunut treener Merilale tunnistada ja ravi jäi saamata.”
“Õppisime Valuriga koos Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaalis, lõpetades saime põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja paberi. Valur oli edasipüüdlik, alanud kooselus tubli, hoolitsev. Ta võeti kaheks aastaks Vene sõjaväkke, töötasin seni Jõõpre koolis ja ootasin ära. Abiellusime 1977, neljaks aastaks, nagu selgus,” räägib ema Anne, Raudnagel aastast 1982.
“Jalgpallitreener Tiit Raudnagel tuli mu ellu Bulgaaria turismireisil 1981, tema tulek põimus eelmise abielu lahutamisega. Raio võttis Tiidu kohe omaks, hakkas isaks kutsuma. Pole ka ime, sest Tiit on rahuliku loomuga, temaga on kerge koos olla.”
“Mina isaga koos elamist ei mäleta, olin liiga pisike, “ ütleb Raio. “Kuid me saame hästi läbi, põnnina olin nädalavahetustel tema juures ju sageli. Kui kasutan jutus sõna “isa”, ei pruugi teised kohe aru saada, kas mõtlen bioloogilist isa või ema uut abikaasat Tiitu, kes on mind rohkem kasvatanud. Ka omavahelises jutus kutsun isaks mõlemat.”
“Jah, leidsime Raioga teineteise üles,” ütleb Valur. “Tema käis minu võistlustel ja mina tema omadel, tegime koos igapäevaseid asju, olen olnud ta koolilõpupeol, aidanud autoostu korraldamisel ja Paikuse maja ehitusel. Ma ei jäänud omal ajal abielulahutust põdema, ka mul on täisvereline elu, ka abielu olnud. Ootan väga lapselast!”
Elav laps, et mitte öelda hüperaktiivne
“Lasteaias läks Raiol kenasti, seal jätkus sõpru ja tegemist. Aga kui Raido sündis, tahtis Raio hirmsasti kodus olla ja kõike pisikesega toimuvat lähedalt näha. Pageski kord lasteaiast minema, koju venda uurima,” räägib ema.
“Poisid said kasvades omavahel hästi läbi, saavad senini. Nad olid kohusetundlikud lapsed, isegi suurte poistena jätsid välja minnes lauale kirja, kuhu ja kauaks jäävad.”
Raio noogutab sõna “kohusetundlik” kuuldes nõusolevalt, aga täpsustab: “Olin elav laps, nii toimekas, et kui miskit juhtus, tunnistati mind asja lähemalt uurimata süüdlaseks. Nojah, tavaliselt ma süüdi olingi, aga sündis ka ülekohut. Kord remontis vanaisa midagi ja üks mutter oli äkki puudu. Sain oma tavapärase koslepi juba kätte, kui tädipoja nina valutama hakkas ja puuduv mutter sellest välja õngitseti.”
Ema Anne kinnitab, et “elav” on muidugi ka õige, aga näib uskuvat, et sõna “hüperaktiivsus” iseloomustab poega paremini. “Mul tuli kogu aeg Raio sabas silgata, et õnnetusi ennetada. Hea, et tema lasteaiakasvataja Juta Kasemets on fantastiline inimene. Ta lasi poistel-plikadel palju joosta, korraldas võistlusi, oskas iga lapse tublidust hinnata ja esile tõsta.”
Asjalik kuueaastane.
Jõuluvana eest kõlari taha peitu
Pere mälestustekogus on lugu, kuidas vapper Raio viiesena ema-isa seltsis jõuluvana ootas. Meie kangelane ajas rinna kummi ja kinnitas teisi julgustades, et jõuluvana pole vaja karta, tema küll ei karda. Ajas isegi korraks rusika püsti. Kui vanaisa häälega külaline tuppa astus, volksas Raio suure kõlari taha peitu ega tulnud lagedale enne, kui oli veendunud, et jõuluvana tema juttudest midagi ei tea.
Kodus suurt liikumisruumi polnud, sest esiti elati koos vanaemaga kahetoalises korteris. Vanaemal oli oma tuba ning ema, isa, Raio ja kuus aastat noorem Raido pidid teises toas hakkama saama. 1987. aastal läks lahedamaks, treenerina ametis olnud perepeale eraldati Pärnu KEK-ist ehk kolhoosidevahelisest ehituskontorist kolmetoaline korter.
“Oli ka aeg. Loomulikult togis Raio ka kodus kogu aeg palli ja kui Raido kasvas, läks neil vahel ikka päris mänguks. Keelata eriti ei tahtnud, pigem püüdsime vaase ja muid asju sedasi sättida, et nende purunemise oht väiksem oleks,” muheleb ema. Ta lisab, et sageli toimusid lahtikäival köögilaual tõsised lauatennisevõistlused, millest võttis osa kogu meespere.
“Ega Raio linnaelus peale spordi muud meelelahutust olnudki, ta ei vajanud muud. Ahjaa, teatris meeldis talle küll käia, vaatas Endlas kõik lasteetendused ära ja sai suuri elamusi. Niisamuti meeldis talle õhtuti ettelugemist kuulata, kas siis ema-isa esituses või kõrvaklappidest. “Onu Remuse jutud” olid tal vist peas ja kujutlusvõime arenes. Sellal rändas üks kommunistliku partei peasekretär teise järel taevastele jahimaadele. Kui 1984 läks Andropov, küsis Raio täiesti tõsiselt: “Aga kes ta lennuki nüüd endale saab?” Aasta hiljem lahkus Tšernenko ja Raio kordas küsimust.
Raio suved möödusid suuresti Tõstamaal, ema lapsepõlveradadel. Ema hoolitses, et poegade kehaline ettevalmistus mitmekülgne oleks. Ta hoidis maal korras kaugus- ja kõrgushüppekasti – “Tahtsin poistele tõestada, et hüppan neist kõrgemale ja kaugemale!” naerab ema –, lisaks rajas võrkpalliplatsi ja hankis lihtsamat varustust.
“Minuvanuseid oli Tõstamaa alevis paras kamp ja püsisime himuga spordi kallal. Enamik sealsed poisse käis suusatrennis, aga päevastes jalgrattasõitudes ja õhtustes vutilahingutes lõid kõik kaasa. Olime päev läbi väljas, ööseks kamandati meid suure sõjaga tuppa,” meenutab Raio.
“Maatööst muidugi ei pääsenud. Heinategu, kartulirohimine, sõnnikuvedu – püüdsin esimesel
