võõbatud plekkvärav, millele on majanumber vaba käega suvalise kirjutusvahendiga peale kritseldatud, ning hiiglaslik kahepoolne rikkalike metallkaunistustega sissepääs.
(Hiljem saame Eriku töökaaslaste käest teada, et krunti ümbritsev müür ja väravad on esimesed asjad, mis ehitustööde alguses rajatakse, sest vastasel juhul poleks hiljem enam millestki maja ehitada – ehitusmaterjal varastatakse lihtsalt ära.)
Keskpäeval kohtan tolmustel tänavatel kittelkleitides ja toasussides noori pereemasid, kes jalgu lohistades kodu poole vantsivad. Näib, et pole mingi probleem tänaval ringi jalutada hommikumantlis, turbaniks keeratud käterätt peas. Paljudel neist on käes läbipaistvad kilekotid, kus sees neljakandiline hele vormileib ning ümmargune lapik kohalik leib – lepjoška.
Majade ees pingikestel vestavad rahvusliku kuldtikandiga pikkades vestides vanaemad ehk apa’d mõnusasti juttu ja hoiavad samas tänavatolmus mängivatel lapselastel silma peal. Tänavajupil on enamasti ka mõni ehitusjärgus maja, mistõttu laiutab keset uulitsat mulla- või kruusahunnik, mille otsas kükitamas paar külameest, tübeteikad kuklas.
Äkitselt kaiguvad üle terve auuli reklaamiminutid: „Kartoška, morkovka, ogurets, baklažan...”5 Kauba loetelu on üsna pikk ning paistab, et kogu väljahõigatud kraami saab osta vanast viletsast Volgast, mis tänaval tiire teeb. Kui sellesse möödaminnes sisse piilun, näen, et sealt on istmed välja tõstetud, et juurviljakottidele ruumi teha. Hiljem selgub, et selline kaubaauto tiirutab pool päeva küla vahel ning annab perenaistele läbi ruupori teada, et aeg on uulitsale aiasaadusi ostma tulla. Kusjuures see on igati mugav variant, kui puhkepäeva hommikul avastad, et juustusaial on oht ilma tomativiiluta jääda. Ei pea riidesse toppima ega poodi minema, vaid astud ostu sooritamiseks mõnusasti hommikumantlis väravast välja, kui kaubaauto on oma tulekut kuulutanud.
Igal tänavanurgal asub ka oma pisike poeuberik, kust saab osta esmatarbekaupu ja toiduaineid. Enamasti on keskpäeval poetrepil tiksumas ka paar õlut libistavat võitluskaaslast. Meie maja vastas asub kauplus Juljana, kuhu minagi uudishimulikult sisse astun. Sellest saab meie kodupood, kus vett ja mahla, jahu ja jäätist ostmas hakkame käima.
Otsustan juba esimesel päeval ostu sooritada ning palun ühe suure pudeli vett ja lastele Buratino limonaadi. Müüja hakkab mõlemat pudelit eraldi üksteise sisse pandud topeltkilekottidesse pakkima, sest pudelid on ju rasked.
„Ei, ei, kilekotte pole vaja,” takistan teda.
„No kuidas nii, et ei ole vaja! Kuidas te siis lähete?” ei ole poetädi muga nõus.
„Ma elan siinsamas üle tee, vastasmajas,” seletan edasi.
„Seal elavad ju nüüd sakslased!” teatab ta mulle veendunult.
„Ei, meie elame, ja me oleme eestlased,” toon pudeleid kaenlasse krahmates tõe päevavalgele.
„Aa, eestlased,” on ta positiivselt üllatunud, mulle vähemalt tundub nii, ning lisab seejärel kohe rõõmsalt: „Me oleme ju siis sossedki6, peate meile külla tulema!”
Tänu lahke emandaga poekesele näeme edaspidi oma koduaknast vaatepilti, kuidas esmaspäeva varahommikuti avatakse juba kella seitsmest meie värava taga nurga peal niinimetatud püstijalabaar, kus pärast raju nädalavahetust peaparanduseks viinale õlut peale rüübatakse ning kõvahäälselt maailmaasju arutatakse. Baarileti aset täidavad elektriposti otsas kõlkuvad roostes postkastid, kuhu on mugav pudelit käest ära panna, kui tahad suitsule tuld võtta.
Ühel pühapäevahommikul kodupoodi külastades näen vaevu üle leti ääre vaatama ulatuvat tüdrukupirtsu, kes paneb lauale 250 tenget (umbes 1,25 eurot). Müüjatädi lahkele küsimusele, et mida ema poest palus tuua, kas leiba või piima, ütleb tüdruk selge häälega üle poe:
„Vodku7!”
Viinapudelit tüdrukule siiski ei müüda ning pisipiigal tuleb kas koju tagasi või hoopis järgmise poe poole lontsida.
Lisaks kodupoe müüjatädidele seame suhted sisse ka kõrvalmajas elava üleaedse Volodjaga. Volodja maja on pidevas ehitusjärgus ning tema tikutoosisuurune krunt on tihkelt täis „kolusid ja riistu”, nagu ütleks Karlsson Katuselt. Volodja on kodus töötav autoremondilukksepp, kes meile külma saabudes meelde tuletab, et veekraan on vaja torude külmumise vältimiseks tilkuma jätta, ning aitab alati oma minibussi varjust autoga tänavale tagurdada. Ükskõik mis kellaajal me koju ka ei saabuks, Volodja teeb enamasti ikka värava peal suitsu. Tema naine on samuti meie kandist, nagu ta ise väidab – nimelt Ukrainast!
Hiljem näen, kuidas Volodja armastab end vahel lille lüüa. Ta paneb jalga nahkpüksid ning pähe plastist nokaga kuusnurkse mütsi ning suundub õhtu hakul uulitsale promeneerima. Tema efektse välimuse järgi võiks arvata, et kuskil nurga taga peab asuma kohalik geibaar. Järgneval päeval on Volodja enamasti ülevoolavas meeleolus ning asub juba varavalges kuulama oma lemmikmuusikat. Igihaljad Queeni ja Led Zeppelini hitid kõlavad sellistel päevadel ka meie õuel kuni õhtupimeduseni välja.
Meie teised naabrid on veidi salapärasemad. Neid me esialgu ei kohtagi, pigem kuuleme. Meie maja taha jääb suur metsistunud aed, kus kuulukse elavat keegi kunstnik. Talvel, kui aias kasvavad puud on raagus, paistab välja ka tilluke majakökats. Aeg-ajalt kosserdab selle ümber ringi keegi vanamees, vahel kraakleb seal trobikond lapsi ning pidupäevadel kostab valju muusikat, hiljem räuskamist ja riidlemist.
Kunstnikuhärra krundi kõrval asub teine tilluke elamu, kus, nagu pärastpoole selgub, elavad kaks marakratti, kes armastavad oma meelt lahutada sellega, et käivad pidevalt meie värava taga uksekella helistamas, et siis ise naeru kihistades siva päkad teha. Vean kihla, et ühe nimi neist on Aljoša!
Varsti harjun tavalise vaatepildiga Sovhoos Alataus, et uhke palee värava taga nosib põlvekõrgust umbrohupuhmast paar hulkuvat lehma ning mööda sedasama, ilma kõnniteedeta ja tänavavalgustuseta tänavat, kus kimab lahtine sportauto, aetakse koju kitsekari. Keset tänavat põletatakse lahtises lõkkes prahti ning suvalisel nädalapäeval võib köögiaknast imetleda suurejoonelist ilutulestikku. Õhtuti ruttavad siin pilkases pimeduses koju suurte poekottidega kõrgekontsalised pereemad ning nurga peal hääletavad juhuslikke autosid viimase peale timmitud välimusega devuška’d8, et igivanas liinibussis loksumata kiiresti kesklinna jõuda.
Kui ma avastusretkelt koju tagasi jõuan, on mu lahtistes suvekingades jalad nii mustad, nagu oleksin paljajalu kartuleid muldamas käinud. Istun vastse koduaia õuekiigele õhtusoojust nautima ning mahe tuulehoog kannab minuni kirbet lehmapissihaisu.
Tere tulemast Sovhoos Alatausse!
ASJAAJAMISED AUULI KESKUSES
„Mis oleks, kui kirjutaksime külalised Eestist ajutiselt kogu perega Viktor Ivanovitši juurde fiktiivselt sisse?” küsib Lahke Ametnikuproua ootamatult, kui olen kohalikku külakeskusesse sissesõidudokumente korda ajama läinud. Koheva rullisoengu ning tulipunaste küüntega daam istub spartaliku sisustusega hämaras toas ja püüab leida lahendust, kuidas saaks kõige kiiremini meie paberid korda ajada.
Oleme Kasahhimaale elama asudes end omast arust igati ette valmistanud arvukateks sekeldusteks igasugustes ametkondades. Lisaks oleme
Kartulid, porgandid, kurk, baklažaan (vene k).
Naabrid (vene k).
Viina! (vene k)
Neiud (vene k).
