piiskopkonda ja enne, kui selle hädaoht vasallideni jõuab, oleme meie juba sõjapidamisega käsist-jalust seotud. Kui Ostrogardi väed Narwa kaudu tulevad, venib sõjategevus mööda maad piisavalt pikka aega, et kuningavasallid suudavad endid koguda, ja tavaliselt lähevad venelased seks ajaks ka omale maale tagasi… Mingile rünnakule merelt – Rootsi kuninga poolt – ei saa me aga samuti loota, sest kui see peaks aset leidma, siis on võimalus juba ammu maha magatud.”
„Nõu kahjuks räägib seegi, et Narwa kaitsmist52 saab lepingu järgi vähemalt osalt Jerweni foogtkonna mureks lugeda…” ühmas vend Wilcken.
Konvendisaali sigines hiljukene vaikus, mida segasid vaid kärbeste laisk sumin ja mõtlike orduvendade mantlite kahin, segatuna harvade metallikõlksatustega.
„See võib olla nende omavaheline tüli,” pakkus von Vietinghof. „Kui kaks poolt kisklevad, vajavad nad kolmandalt õigust, ja on hea, kui see, kes annab õigust, on jõult üle neist mõlemast.”
Vend Goswin raputas pead. „Nad küsivad pigem õigust Revali piiskopilt, capitaneus’elt, Taani kuningalt, kuid mitte meilt…”
„Vend Goswin räägib õigust,” kinnitas maameister. „See mitte ei või, vaid peab olema midagi niisugust, mis raputab tervet universitas vasallorum’it, ja kui meiepoolset toetust ei saabu, siis selle ka hävitada võib…”
„Säärasel juhul on see katk,” hakkas Bernhard von Olderdorf naerma.
Vendade näod kiskusid vägisi muigvele.
„Kallid vennad ärgu naergu,” kortsutas von Dreileben kulmu. „Katk on peaaegu et hea, aga vajab pigem palvetavaid kui sõdivaid munki… Pealegi ei oleks Jumalale meelepärane ega ka meie oskustele jõukohane üht katku ligimeste selga lahti päästa.”
„Küllap siis on auväärt maameistril endal juba nõu varuks?..” usutles Goswin von Herike ääri-veeri.
„On nõu,” kinnitas vend Burchard.
„Siis ehk meile, vendadele?..”
„Laboratores53 – see on nõu.”
„Talupojad?” kehitas maamarssal mõistmatult õlgu, kuid Jerweni foogti karmile näole hakkas siginema mõistmine.
„Tõepoolest – matside soov elada ristilipu all on selgelt suurem tahtmisest töötada vasallide heaks… Ma pean igal aastal tegelema igasuguste jooksikutega, kes ei taha enam kuningavasallide omavoli all kannatada. Aus on nad tagasi saata, sest ordu ei tohiks varastada, teisalt aga ei tohiks Kristuse teenimise ordu lükata tagasi käsi, mis Teda teenida soovivad…”
„Täpselt nagu katku lahtipäästmine ligimeste turjale on nii jõledus kui ka ettearvamatu oma kulgemises, nõnda on seda ka mässu õhutamine.” Vend Goswin tõusis püsti ja kõndis kannuste kõlinal mööda kapiitlisaali punaseid telliseid. „Ei ole iial teada, mis mõtted mässava talupoja peas ringi käivad ja kas ta nagu marutaudis koer ei nakata ka mõistlikke penisid…”
„Ja tappa hiljem tubli koer, keda tülikat naabrit purema ässitasid, on pealegi alatu,” täiendas maameistri kapellaan tabavalt.
„Kui me saame aga teada, et niisugune asi on hõõgumas, kas siis äkki vaadata kõrvale ja jätta see paljastamata?..”
„Kuidas saab pattu teha – mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega…”
„Väiksem patt on lubada talupoegadele koerust kui jätta Liivimaa ja Eestimaa hertsogkond nõrgana ruteenide rüüsteretkede kätte.”
„Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega,” vangutas vend Burchard pead. „Õigeid asju ei peaks saavutatama valede vahenditega.” Ta heitis kõõrdpilgu kapellaani vahatahvlikestele ning nägi, et need olid tihedalt kaetud väikeste ülestähendustega. „Aga sina, vend Bartholomeus, pane õige need tahvlikesed kõrvale… Egas meil ole siin mõni kapiitli koosolek, vagad vennad lihtsalt vahetavad vagasid mõtteid – iga asi ei vaja ülestähendamist.”
Ordumeistri kaplan pani kirjariistad ilmselge vastumeelsusega kõrvale ja sügas stilus’ega tujutult kõrvatagust.
„Hm…” Fellini komtuur hõõrus lõuga, lastes maameistri märkused kõrvust mööda. „Ent kui vasalle hoiatada?”
Vagade mõtete vahetajad vaatasid vend Goswinile vaikiva kaastundmusega otsa. „Hoiatada? Kas ehk mitte anda koguni capitaneus’ele kõrgmeistri pitseriga kiri, et meie hospidal iialgi hertsogkonda ei püüa?..”
„Tean, et see kõlab pisut ekstraordinaarselt, kuid samas on selles siiski kavalus – kuulake mind, vagad vennad. Kuningavasallide kõrkus on üldiselt teada, nagu ka nende liigne usk oma kavalusse ja jõusse. Kui talupoegade või väikevasallide vandenõu peaks kinnitust leidma ning sellest teada saaksime, ja noh, küllap me juba saame –, siis hoiataksime vasalle, et midagi on käärimas…” Von Herike vaatas maameistrile sügavalt silma. „Ja samas ütleksime me ka, et midagi säärast ei juhtuks, kui hospidal oma käe all talupoegi hoida võtaks; siis on üsna kindel, et nad konksu endale suunurka võtavad ja usuvad selle kõik olevat meie lihtsameelse kavaluse…”
Rüütelvennad seedisid öeldut viivu ning plaani usjas kavalus meeldis oma nutikuses kõigile, kuigi sellele jäi siiski kahtlaselt juurde pettuse hõng. Sest olnuks ju tegelikkuses kõik tõsi ja ordu ei valetanud hetkekski, öeldu oli mõeldud siiski kavaldamiseks ja mitte omakasupüüdmatuks aitamiseks.
„Vend Goswini plaan on kahtlemata nutikas,” pomises maamarssal. „Aga kes tagab meile maarahva tegutsemise?”
„Selles ei ole tarvidust kahelda,” kinnitas komtuur. „Vend Wilcken ütles selgesti, et talupoegi kipub foogtkonda ja vasallid on end seadnud oma mõisates sisse nagu puugid koera karvades – imevad aina verd. Küllap see pahameel ka pursatab, kui aeg küps.”
„Kui kuningas Magnus oma plaani seni teoks ei tee…” kahtlustas maameister vend Burchard. „Niisugune võib-olla mässu ootamine on kahtlane asi – me ei tea, kui kaua kulub aega või mis üldse toimuma hakkab… See on plaanide tegemine tulevase aasta suveilmadeks, millest siinmail iial ei tea, mida need kaasa toovad.”
„Alati võib olla varuplaan või kaks,” pakkus komtuur. „Kui tuleval aastal ei sünni midagi, saame ette võtta retke Pleskau54 vürstiriigi vastu ja edasi oodata – aega ju veel on. Pealegi võivad vasallid ise meile soodsa võimaluse pihku mängida, kui nad nagu truudusetud naised võõra senjööri hõlma alla poevad – lepingu järgi peab hospidal hertsogit välise vaenlase vastu aitama ja isegi siis, kui meid ei kutsuta…”
„Siin midagi maha magada on veelgi lihtsam,” arvas maamarssal, „ja siis on meil tegemist kahe vastasega.”
„Ei rootslased ega ka vasallid kahepeale kokku anna välja seda jõudu, mida ordu suudab lahinguväljale panna,” lausus vend Goswin, „ent kui nad võtavad enda kätte linnused, siis venib see sõda ebamugavaks ja maad laastatakse liigselt.”
„Meil on Revalis ustavaid inimesi; kui seal hakkavad puhuma seda sorti tuuled, on see teada ka meile,” ühmas Burchard von Dreileben targu täpsustamata, kes need ustavad inimesed võisid olla. „Kuigi on ka võimalik, et nad ei pruugi seda märgata või ei jõua märku anda.”
„Kui aga palgata ustavaid inimesi juurde?”
„Hm-hm…
1305 sõlmiti vasallide, piiskopkondade ja ordu vahel vastastikuse toetamise leping.
Pleskau – Pihkva.
