Istuge,” ütles Inge Lohmark, ja klass istus. Ta ütles: „Tehke raamat lahti leheküljelt seitse”, ja nad tegid raamatu lahti leheküljelt seitse, ning seejärel alustasid nad ökosüsteemide, sõltuvuste ja liikide vastastikuste suhetega, elusolendite ja nende keskkonna vaheliste suhetega, koosluse ja ruumi vaheliste mõjustikega. Segametsa toiduvõrgustikust jõudsid nad aasa toiduahelani, jõgedest järvedeni ning viimaks kõrbe ja mõõnarannani.
„Näete, ükski loom ega inimene ei saa eksisteerida päris üksinda. Elusolendite vahel valitseb konkurents. Ja mõnikord ka midagi koostöösarnast. Aga see on pigem harv nähtus. Kooselu tähtsaimad vormid on konkurents ning rööv- ja saakorganismide suhted.”
Inge Lohmark tõmbas tahvlil nooli sammalde, samblike ja seente juurest vihmaussideni ja põderpõrnikateni, siilide ja karihiirteni, siis rasvatihase, metskitse ja kanakullini, ning lõpuks viimase noole hundini, ja nii tekkis järk-järgult püramiid, mille tipus kükitas inimene koos paari röövloomaga.
„Fakt on see, et ükski loom ei söö kotkaid ega lõvisid.” Ta astus sammu tagasi, et silmitseda hoogsat kriidijoonistust. Mõjunooltest koosnev skeem ühendas tootjaid esimese ja teise järgu tarbijatega, loojaid esmaste, teiseste ja kolmandaste tarbijatega ning vältimatute pisikeste lagundajatega, kes kõik olid omavahel seotud hingamise, soojuskao ja kasvava biomassi kaudu. Looduses oli kõigel oma koht, ja kui mitte just igal elusolendil, siis igal liigil oli oma otstarve: süüa või saada ära söödud. See oli imeline.
„Joonistage see oma vihikusse.” Toimiti tema sõnade järgi. Aasta algas nüüd. Juunirahutus oli lõpuks möödas, see hauduva kuumuse ja paljaste õlavarte aeg. Päike säras läbi klaasiderea ning muutis klassiruumi kasvuhooneks. Paljaks pöetud kukaldes idanes suveootus. Ainuüksi väljavaade, et päevi saab kasutult raisku lasta, röövis lastelt igasuguse keskendumisvõime. Punaste silmade, rasvase naha ja higise vabadusihaga vedelesid nad toolidel ning unistasid vaheajast. Ühed muutusid kärsituks ja vastutusvõimetuks. Teised teesklesid lähenevate tunnistuste tõttu truualamlikkust ja pistsid oma bioloogiatestid õpetajapuldile, nii nagu kassid toovad tabatud hiired elutoavaibale. Ainult selleks, et küsida järgmises tunnis hinnet, välkuv taskuarvuti käes, lootuses oma keskmise hinde paranemisele kolme komakoha võrra.
Ent Inge Lohmark ei kuulunud õpetajate hulka, kes kooliaasta lõpul paindusid vaid selle tõttu, et nende vastane on peatselt kadunud. Tal ei olnud hirmu, et libiseb niimoodi täiesti üksijäetuna mõttetusse. Mõnd kolleegi tabas suvevaheaja liginedes lausa hell järeleandlikkus. Nende tund muutus õõnsaks ühisteatriks. Mõtlik pilk siin, patsutus seal, pea reipalt püsti, armetu filmivaatamine. Heade hinnete inflatsioon, riigireetmine hindele „väga hea”. Ja eriti see aastahinnete ümardamise halb harjumus, et paar lootusetut juhtumit järgmisse klassi venitada. Nagu aitaks see kedagi. Kolleegid lihtsalt ei mõistnud, et kahjustasid õpilastele järele andes vaid oma tervist. Õpilased olid aga puha vereimejad, kes röövisid igasuguse eluenergia. Nad toitusid õpetajast, tema vastutustundest ja hirmust rikkuda järelevalvekohustust. Nad ründasid teda lakkamatult. Mõttetute küsimuste, hädiste ideede ja vastiku pealetükkivusega. Kõige puhtakujulisem vampiirlus.
Inge Lohmark ei lasknud end enam tühjaks imeda. Ta oli tuntud selle poolest, et hoidis ohje pingul ja lapsi lõa otsas ilma igasuguse raevutsemise ja võtmekimbu loopimiseta. Ja ta oli selle üle uhke. Järele anda võis alati. Pisut mett mokale määrida.
Tähtis oli õpilastele suund kätte näidata, panna neile silmaklapid pähe, et soodustada keskendumisvõimet. Ja kui tõesti läks rahutuks, tarvitses vaid küüntega üle tahvli tõmmata või rääkida koerte paelussist. Õpilastele oli niikuinii parim iga hetk tunda anda, et nad on tema võimu all. Selle asemel et teha nägu, nagu tohiksid nad midagi öelda. Temaga ei olnud neil õigust kaasa rääkida ega mingit valikuvõimalust. Kellelgi ei olnud valikut. Oli vaid looduslik valik, ei muud.
Aasta algas nüüd. Isegi kui see oli juba ammu alanud. Tema jaoks algas see täna, esimesel septembril, mis sattus sel aastal esmaspäevale. Ja Inge Lohmark tegi oma häid otsuseid nüüd, närbunud suvel, ja mitte säraval uusaastaööl. Ta rõõmustas alati, et tema koolimärkmik aitas ta kindlalt uude kalendriaastasse. Tarvitses lihtsalt uus leht keerata, ilma sekundite lugemise ja šampuseklaaside kilinata.
Inge Lohmark libistas pilgu üle kolme pingirea ega liigutanud seejuures mitte sentimeetritki pead. Kõigi nende aastate jooksul oli ta oma kõikvõimsa, liikumatu pilgu täiuseni arendanud. Statistika kohaselt oli klassis alati vähemalt kaks inimest, kes ainest tõeliselt huvitusid. Aga tundus, et statistika võim enam ei kehti. Tühja sellest Gaussi normaaljaotuskõverast. Mismoodi nad küll siiani on hakkama saanud?
Nende nägudelt vaatas vastu kuus nädalat looderdamist. Raamatuid ei olnud keegi neist lahti teinud. Suur vaheaeg. Kuigi mitte enam nii suur nagu varem. Aga siiski veel liiga pikk! Kulub vähemalt kuu aega, kuni nad on jälle kooli biorütmiga kohanenud. Vähemalt ei pea ta nende lugusid kuulama. Neid võivad nad jutustada Schwannekele, kes korraldas iga uue klassiga tutvumismängu. Poole tunni pärast olid kõik osalejad mähkunud punase lõngakera keerdudesse ning oskasid nimetada oma pinginaabri nime ja hobisid.
Klassis olid täidetud vaid mõned istekohad. Nii torkas eriti silma, kui vähe neid oli. Napp publik tema vabaõhuteatris: kaksteist õpilast – viis poissi, seitse tüdrukut. Kolmeteistkümnes oli läinud tagasi reaalkooli, ehkki Schwanneke oli poisi eest kõvasti seisnud. Korduvate järeleaitamistundide, kodukülastuste ja psühholoogilise ekspertiisiga. Mingi keskendumishäire. Mida kõike välja ei mõelda! Puha raamatust leitud arenguhäired. Pärast düsleksiat ja düsgraafiat tulid arvutamisraskused. Mis järgmiseks? Bioloogia-allergia? Varem oli ainult ebasportlikke ja ebamusikaalseid lapsi. Aga nemad pidid sellest hoolimata jooksma ja kaasa laulma. Kõik oli vaid tahte küsimus.
Nõrku ei olnud lihtsalt mõtet kaasa lohistada. Nad olid üksnes ballast, mis takistas teiste edasiminekut. Sündinud istumajääjad. Parasiidid terves klassikehandis. Varem või hiljem jäävad alasäritatud niikuinii rajale. Soovitatav oleks nad tõega võimalikult vara silmitsi seada, selle asemel et neile iga ebaõnnestumise järel uus võimalus anda. Tõega, et nad lihtsalt ei täitnud täisväärtuslikuks, niisiis vajalikuks ühiskonnaliikmeks saamise eeldusi. Milleks silmakirjatseda? Igaüks ei saanud sellega hakkama. Miks peakski? Luusereid oli igas aastakäigus. Mõne puhul võis rõõmu tunda isegi siis, kui õnnestus talle paar põhivoorust külge pookida. Viisakus, täpsus, puhtus. Tuline kahju, et enam polnud hoolsushindeid. Kord. Hoolsus. Kaasatöötamine. Käitumine. See annab tunnistust praeguse haridussüsteemi viletsusest.
Mida hiljem luuserist lahti saadi, seda ohtlikumaks ta muutus. Ta hakkas kaasinimesi tülitama ja ebaõiglasi nõudmisi esitama: tahtis korralikke lõpuhindeid, positiivset iseloomustust, vahest isegi hästi tasustatud töökohta ja õnnelikku elu. See oli aastatepikkuse toetuse, lühinägeliku heatahtlikkuse ja ettevaatamatu suuremeelsuse tagajärg. Sellel, kes pani lootusetud juhtumid uskuma, et nad kuuluvad teiste hulka, ei tarvitsenud imestada, kui nad mingil hetkel torupommide ja väikekaliibriliste relvadega kooli marssisid, et kätte maksta kõige eest, mida neile aastaid oli lubatud ning ikka ja jälle andmast keeldutud. Ja siis tulevad küünalde read.
Viimasel ajal nõudsid ju kõik eneseteostust. See oli naeruväärne. Mitte miski ega keegi ei olnud õiglane. Ühiskond veel kõige vähem. Võib-olla ainult loodus oli. Mitte ilmaasjata polnud loodusliku valiku põhimõte muutnud meid selleks, kes me täna olime: kõige sügavamate ajukurdudega elusolendeiks.
Aga see Schwanneke oma integratsioonihulluses ei olnud taas rahu saanud. Mida peakski ootama sellisest, kes moodustab pingiridadest tähti ja toolidest poolringe: hulk aega ümbritses tema õpetajalauda suur U-täht. Viimati oli see isegi nurgeline O, ta oli kõikidest ümbritsetud, nii et polnud enam algust ega otsa, vaid ainult silmapilk, nagu ta kord õpetajate toas teadustas. Üheteistkümnendal klassil lasi ta end sinatada. „Me peame teda kutsuma Karolaks,” oli Inge Lohmark ühe tüdruku suust kuulnud. Karola! Jumal küll. Nad ei olnud ju ometi juuksuri juures!
Inge Lohmark teietas oma õpilasi alates üheksandast klassist. See oli harjumus ajast, mil nad olid selles vanuses DDRi noorsooorganisatsiooni vastu võetud. Koos tõotuse ja nelgikimbuga. Polnud paremat vahendit kui teietamine, et meenutada neile nende ebaküpsust ja neid endast
