itle>Eessõna
Mida vajavad inimesed, et olla terved, terviklikud ja ühel lainel?
Olen seda küsimust enesele esitanud lapsepõlvest saadik. Täiskasvanuna olen andnud endale elukutselise võimaluse töötada tuhandete perekondadega. Lapsevanemate koolitaja ja inimarengu spetsialistina olen loonud enda labori ning see on lubanud mul selle küsimuse uurimisega tegeleda. Ometi ei saanud nimetatud uurimine alguse täiskasvanueas.
Juba väga noorelt tõmbas mind beebide ja laste poole. Seepärast veetsin palju aega naabruskonna emadega ning olin neile abiks. Veetsin tunde nende kodudes ja jälgisin, kuidas nad kasvatasid oma lapsi ning rääkisid väikestele elust ja emadusest. Mul polnud siis veel aimugi, et uurisin ja kogusin infot, mis osutub kasulikuks minu edaspidises töös. Nende elu oli rahulik, üksmeelne, rõõmus. Nendega koos olla tundus õige. Tundus, nagu elu oleks turvaline ja voogav ning kulgeks rahulikus tempos. Peitsin selle teadmise kusagile oma alateadvusesse.
Karjääri algusaastail vaimustusin psühholoogiast ning hiljem ka holistikast. Sama küsimus kerkis üha uuesti ja uuesti esile – mida vajavad inimesed, et olla terved, terviklikud ja ühel lainel?
Hiljem sattusin juhuslikult sünnieelse ja – järgse psühholoogia juurde. See uurimisala on rajatud rakubioloogilistele uuringutele ja teooriale, kiindumusteooriale, interpersonaalsele neurobioloogiale, epigeneetikale ning alateadvuse uuringuile ning põhineb eeldusel, et me sünnime siia ilma terviklike, teadlike olenditena vägagi ebaküpsetes ja haavatavates kehades. Säärasest perspektiivist ei nähta arengut mitte kulgemisena, mille käigus valatakse inimene üle infoga, vaid protsessina, mille käigus avaneme iseenese parimateks ning paindlikemateks versioonideks. Selleks on vaja aega ja hoolt ja palju armastust.
Aga kuhu jääb sel juhul aja mahavõtmine? See on oluline osa inimarengust. Võttes enesesse meile päevast päeva ettesöödetud infot, on lausa hädavajalik teha piisavalt pikki vahepeatusi, et aju saaks haarata ning integreerida päeva jooksul nähtu, kuuldu ja õpitu – ükskõik, kas info või suhted. Elame õnnelikult, kui võtame teabe enesesse ning peatume hetkeks, et seda tervikuks ühendada. Teeme – seejärel oleme. Teeme, oleme. Teeme, oleme. Kui tegutseme sedasi, jäävad meile nii emotsionaalsed kui ka psühholoogilised tagavarad. Ja kui meil on tagavarad, oleme teadlikumad, kaastundlikumad, teistega rohkem ühel lainel. Elame sujuvamalt ja lõõgastunumalt. Kui me ei luba enesele pause, mis on terveks inimeksistentsiks eluliselt olulised, löövad lained pea kohal kokku. Pidevas liikumises olles tekitame kehale stressi, mis võib meid füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnata ning takistada suhestumist nii enese kui ka ümbritsevate inimestega.
See kehtib eriti laste puhul, keda tutvustatakse elu jooksul pidevalt uute asjadega. Kui kiirustame end tagant, et sündmusest saaks tegevus, tunnist kohustus, kohustusest aga kodutööd, talitused ja kõik muu, ei jää tervikuks loomiseks sugugi aega. Aja mahavõtmine on ülimalt oluline osa päeva jooksul kogetud info ja kontaktide ühendamiseks nii peresiseselt kui ka väljaspool pereringi. Nii et tegemist pole mitte ainult hea ideega, vaid ka ülimalt olulise elemendiga, et elada elu täiel rinnal!
Niisiis – mida vajavad inimesed, et olla terved, terviklikud ja ühel lainel? Minu vaatenurgast on see päris lihtne.
Võta aeg maha.
Leia ühine keel.
Naudi.
Eeldatavasti loete seda raamatut, sest olete huvitatud rahulikumast, lähedasemast ja rõõmsamast pereelust. Igatahes olete leidnud õige koha. See teos pakub nii infot, vahendeid kui ka inspiratsiooni, et seda kõike saavutada. Bernadette on säärase eluviisi igavene õpilane ja õpetaja. Ta pakub ideid ja soovitusi ning juhib teid, leidmaks viisi, mis toimib just teie jaoks. Enam paremaks minna ei saakski! Nautige!
• Kui võtad pereelus aja maha, suudad paremini tagavarasid säilitada.
• Kui sul on rohkem tagavarasid, elad teadlikumalt.
• Kui elad teadlikumalt, oled häälestatud nii enese kui ka kõigi pereliikmete vajadustele.
• Kui oled kõigi vajadustele häälestatud, tunnevad kõik, et neid on märgatud.
• Kui kõik tunnevad, et neid on märgatud, tekib turvatunne.
• Kui tekib turvatunne, on elu harmoonilisem.
• Kui elu on harmooniline, on ka rohkem armastust, lähedasi suhteid, lõõgastumist, lõbu ja rõõmu.
• Kui on rohkem armastust, lähedasi suhteid, lõõgastumist, lõbu ja rõõmu, on ka rohkem tahtmist perena koos olla!
• Nüüd ja igavesti.
Mis on rahulik pereelu?
Rahuliku pereelu põhiideed on lihtsad: võta aeg maha, tekita ühtekuuluvustunnet ja naudi pereelu. Kuid kui võtta arvesse ühiskonna nõudmist kiirustada, teenistusse astuda, osa võtta ja kähku teha, võib juhtuda, et seda kõike on ilma kõrvalise abita veidi keeruline saavutada. Nõnda sündiski meie idee.
Iga värske lapsevanem kuuleb staažikamatelt emadelt-isadelt vägagi üheselt mõistetavat sõnumit: „Naudi, kuni nende lapsepõlv veel kestab. Enne, kui arugi saad, on lapsed maailmas laiali ja sina mõtled, kuidas see kõik küll nii kiiresti juhtus.” Vastsetel vanematel, kes üritavad lastekasvatamisest alles sotti saada, on seda raske mõista. Ent ometigi tundub ühiskond peegeldavat seisukohta, et väikeste laste kasvatamine on midagi sellist, mis tuleb lihtsalt üle elada. Ja kui lapsed lähevad kooli, lendab aeg veelgi kiiremini ning ühiskonna reeglid ja sõnumid võtavad juhtimise enda peale, ilma et meie loodud perekonnas jääks ruumi ühtekuuluvustundele ja rõõmule.
Siin astubki mängu rahuliku pereelu idee. Tahame anda perekondadele võimaluse normist kõrvale kalduda, loobuda suhtumisest peab ja on vaja, et keskenduda hoopis kõhutundele ja pereliikmetele, et elada rahulikumat, lõbusamat ja suurema ühtekuuluvustundega pereelu nii praegu kui ka pikemas perspektiivis, sest meie järeltulijad on täiskasvanud palju pikemat aega kui lapsed. Kuigi laste kasvatamine ei pruugi alati olla lustipidu, võime siiski sättida sedasi, et rõõm ja ühtekuuluvustunne oleksid väärtused, mille juurde saame ajast aega naasta. Vahetevahel on selleks mõni meetod, teinekord aga pelgalt vaimne häälestatus; selle teosega püüan pakkuda mõlemat.
Rahulikkus ei seisne jõude passimises, kuigi mõnel õhtupoolikul võid ka just midagi sellist vajada. Pigem seisneb rahulikkus ühtekuuluvustundes ja selle protsessi läbimõelduses. Rahulikkus on puhkehetkedes, mis leiavad aset iga päev, nädal, kuu ning aasta, et mõtiskleda, mida pereelult ootad ja milline see peaks tunduma. Ning rahulikkus on kindlustamine, et igapäevased teod pakuvad seda inimlikku ühtekuuluvustunnet, mida eelseisvateks aastateks soovid.
Enamik emasid-isasid, kellel palutakse ette kujutada lapsevanemaks olemist järgmise kahekümne aasta jooksul, ütlevad, et nad loodavad enim saavutada lastega tähendusrikast suhet. Rahuliku pereelu eesmärk on luua see suhe kohe praegu – kui lapsed on kodus, kui söök valmib, kui sõidetakse üheskoos, kui volditakse pesu. Rahuliku pereelu idee seisneb kiirest elutempost kõrvale astumises, vahel vaid mõneks minutiks, ning üksteise märkamises igas tegemises, et oleksime üksteise jaoks olemas.
Rahulik pereelu on uskumine, et pereelu on kaev, mitte äravoolutoru. Et pereelu on koht, kust otsime energiat, ideid ja inspiratsiooni, lohutust ja lõõgastust, nii et tulemuseks on tõeline mina selle parimate külgedega.
Rahulik pereelu on soov avastada mooduseid, kuidas märgata ja võtta kuulda igat pereliiget kui indiviidi, nähes samal ajal kogu perekonda tervikuna. Rahulikkus on iseenda, iga pereliikme ja terve perekonna teadvustamine,
