Rahulik pereelu. 75 lihtsat viisi, kuidas võtta aeg maha, tekitada ühtekuuluvustunnet ja tuua oma ellu rohkem rõõmu. Bernadette Noll

      • kellegi teise moodi elamine

      • lisa senistele normidele

      • millegi tegemine vaid sellepärast, et nii peab

      • millegi tegemine vaid sellepärast, et nii on alati tehtud

      • see, mida kõik teised teevad kiirustamine

      • kellegi teise edukuse sõnastuse kasutamine

      • loidus või otsustamatus

      • 75 viisi üheskoos aega maha võtta

      75 lihtsat viisi, kuidas võtta aeg maha, tekitada ühtekuuluvustunnet ja tuua oma ellu rohkem rõõmu

      1

      Kas see toimib meie puhul?

      Rahuliku pereelu tuumas on küsimus „Kas see toimib meie puhul?”. See küsimus võib tuua meile rohkem rõõmu, armastust, ühtekuuluvustunnet ja ka kainet mõistust. Selles küsimuses peituvad kõik pereelu vastused. Kui te midagi muud siit ei nopi, võtke enesega seegi.

      Enne, kui selle küsimuse enesele esitate, peate aja maha võtma, et … hingata … sisse. Just nii. Võta endale hetk. Lase mõtetel ja kehal puhata. Ning hinga … sügavalt … ja … aeglaselt … sisse. Ehk isegi kaks korda.

      See ongi rahulikkus.

      Nüüd kujutle tavalist päeva või nädalat oma majapidamises. Ehk tuleb su silme ette kool ja töö ja tegutsemine vabatahtlikuna ja muusikatunnid ja ühine töölesõit ja korvpall ja kohtumised ja õhtusöök ja kõik muu, mis su päeva täidab.

      Kas see toimib?

      Kas sinu töökoht tundub sulle sobivat? On see liiga kaugel? Kas pead sõitma kaugemale kui tahaksid? Kas sõit toob ka mingit kasu? Kas see tundub õige? Kas sa sõidad säästmise mõttes kellegagi koos? Kui mitte, siis kas tahaksid? Kui sõidad, siis kas see tekitab stressi?

      Kui su laps käib mõnes ringis või kuulub mõnda meeskonda, siis kas see toimib tema puhul? Aga sinu? Või terve pere? Kas perekonna kulutused kaaluvad üles selle ühe indiviidi kasud? Kas seda on liiga palju või pole seda piisavalt? Kas see indiviid võidab oma tegevusest seal rohkem kui kusagil mujal? Kas tegu on lühiajalise või pikema perspektiiviga tegevusega? Kas tegeled sellega sellepärast, et tahad, või sellepärast, et tunned, et peaksid? Kui see tundub võtvat liiga palju – raha, aega, energiat ja nii edasi –, siis kas oleks ka mõni muu viis seda teha?

      Kui töötad koolis vabatahtlikuna, kui kodutööde hulk tundub naeruväärselt suur, kui nädalavahetused on liialt tihedalt üritusi täis, kui kuulud mõnda komiteesse või nõukogusse, siis kas see toimib sinu jaoks? Kas kasud kaaluvad üles kulud? Kas eesmärki saaks ka muul moel saavutada, ilma et pere peaks kallist hinda maksma?

      Nimekiri on lõputu. Ent üks lihtne küsimus jääb selle kõige taha. Kas see, mida teeme indiviidide või perekonnana, toimib meie kui pere puhul? Kas on midagi, mida saaksime teha, et seda muuta? Kui me ei saa mingil põhjusel seda täielikult muuta, siis kas saaksime muuta midagigi, et see hakkaks meie puhul toimima? (Vastus sellele on üldiselt siiski jah.)

      Kui kõik toimib ning tulemuseks on soovitud ühtekuuluvustunne ja rõõm, jätka seda, mida teed. Kui ei, on aeg välja mõelda, kuidas seda muuta.

      2

      Hingetõmbepaus

      Ühel hilisõhtul, kui mu teismeline tütar püüdis magama jääda, kutsus ta mind enda tuppa, et arutada üht tunniplaaniga seotud probleemi – miski nõudis temalt palju vaimset pingutust ja põhjustas suurt muret, eriti just tol hetkel, hilisõhtul, kui ta üritas uinuda.

      Vestlesime sellest, mis on hea, mis raske ning mida ta loodab saavutada. Esitasin mõne küsimuse, kuid püüdsin peamiselt siiski kuulata (see pole alati lihtne, kui tahad vastuseid leida).

      Uinuma jäädes tõi ta kuuldavale ohke. Ohkasin koos temaga, et pisut auru välja lasta. „Sa ei pea kohe praegu vastust leidma,” sõnasin.

      Ta ohkas taas.

      „Sa ei pea praegu mitte midagi muud tegema, kui olukorra üle mõtisklema. Seedi seda ja vastus tuleb iseenesest.”

      Mõistsin just tol hetkel, et tihti läheb vaja just säärast hingetõmbepausi, et jõuda suurte ideedeni. Me võime muretseda ja tigetseda ja vastust jõuga tagant sundida – või hoopis häälestuda tunnetele, nii et dilemmale jääks ruumi ja me leiaksime vastuse iseenesest.

      Loomulikult võime otsida vastuseid, ideid või inspiratsiooni ka enesest väljastpoolt. Ent eelkõige peame tagama enesele aega ja ruumi, et tunded saaksid seedida. Seejärel on juba kergem mõista, millises suunas edasi minna ning missugust otsust langetada.

      Niisiis proovi järele: järgmine kord, kui su lapsed tahavad kusagile minna või midagi teha või midagi saada ning sa pole vastuses kindel, tõmba hinge. Enne, kui vastad, lase küsimusel seedida. Mis tunde see tekitab? Kuidas see küsimus sind puudutab? Kas see, mida nad paluvad, toimiks ka sinu jaoks? Ja perekonna jaoks tervikuna?