Kogu mu keha muutus korraga lõdvaks ja vabaks ning seda läbis imelik magus surin. Hoidsime niiviisi üsna pika hetke teineteise ümbert kõvasti-kõvasti kinni. Tundsin, kuidas kogu mu varasem pahameel ja solvumine sõbranna reeturlikkuse pärast tol hetkel nagu nõiavitsa väel igaveseks õhku haihtus. Sellest momendist alates olime Irinaga jälle needsamad lapsepõlvest lahutamatud sõbrannad, kes on valmis teineteise eest läbi tule ja vee minema.
„Anna mulle andeks see Tauno lugu.” Irina hääl oli vaikne ja värises, nagu puhkeks ta kohe-kohe nutma. See oli üldse esimene kord, kui Irina ise sellel teemal minuga rääkima hakkas. „Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mul kodus olles ja emale sinu sünnipäevast rääkides nagu kogemata üle huulte lipsatas. Ja ilmselt lisas ema kõik ülejäänud üksikasjad jutule kaalu andmiseks omast peast lihtsalt juurde. Nagu see ikka on olnud. Mina ei rääkinud talle mitte mingeid üksikasju, ausõna!”
Võtsin käe Irina õlgadelt, kallutasin oma keha veidi tahapoole ja vaatasin lähedalt sõbranna rohekassinistesse silmadesse. Olen alati imestanud, kellelt ta nii kaunilt allapoole kaarduvad ja pikkade tihedate ripsmetega silmad on pärinud. Igatahes mitte oma emalt ega isalt. Võib-olla mõnelt kaugemalt sugulaselt? Irina silmad olid nii siiralt õnnetud, et oleksin tahtnud oma käed talle uuesti ümber põimida ja kallistada, nagu ma aastate eest oma pisikest tütrekest olin kallistanud, kui too endale kogemata millegagi haiget tegi või valusasti kukkunud oli.
„See lugu on nüüd unustatud ja maha maetud.” Naeratasin ja teadsin, et täpselt nii see minu poolt ongi. Muidugi polnud Irina oma emale mingeid üksikasju rääkinud. Selles olin ma nüüd täiesti kindel. Sõbranna ema on terve elu olnud üle küla teada klatšimoor. Küllap on ka Irina nüüd igaveseks õppust võtnud ega räägi oma emale enam mitte kunagi kõige vähematki meie elust ja tegemistest siin Soomes. Või kus tahes.
„Kus täpselt ja mis kell me siis reedel kokku saame?” küsisin.
Enne kui Irina mulle vastata jõudis, avanes puhkeruumi uks ja vanemõe nõudev hääl ei jätnud talle enam mingit võimalust vastamiseks:
„Pohla, kiiresti palatisse 17! Patsiendi vererõhk on kriitiliselt langenud!”
Sõbrannale pilkugi heitmata tormasin puhkeruumist välja ja olin samal hetkel unustanud nii Irina, Aimo, Tauno kui ka reedese restoraniõhtu. Isegi oma vastiku tuima peavalu. Kogu ülejäänud päev oli üks kiirustamine teise otsa. Irinat nägin mõne korra vaid vilksamisi ja möödaminnes osakonna palatites või koridoris. Omavahel rääkimiseks meil vaba hetke enam ei tekkinudki. Alles õhtul, olles oma vahetuse järgmistele üle andnud ja võttes töökitlit seljast, leidsin, et Irina oli kinnitanud teibiga minu riidekapi uksele väikse paberilipiku, kus seisis trükitähtedega: „REEDEL KELL 16.00 HELSINGI MAGISTRAADI1 EES. KALLISTAN, I.”
Rebisin paberitüki riidekapi ukse küljest lahti ja panin selle kokkuvoldituna oma talvepalitu taskusse. Kui kell neli, siis kell neli. Praegu oli alles teisipäeva õhtu ja reedeni aega küll ja küll. Oleks ometi keegi mulle tookord kõrva sosistanud, mida kõike see õhtusöök endaga kaasa toob ja kuidas terve mu senine elu seejärel pea peale pöördub! Aga oleks on paha poiss ja pidi tema pisike õde…
Irina oli kahel järgmisel nädalal hoopis südameosakonna operatsiooniblokis abistamas ja seega me haiglas teineteisega vaevalt kokku juhtuksime. Panin oma mitu aastat vana ja selle ajaga juba veidi õhukesekski kuluda jõudnud palitu selga ja astusin haiglaustest välja värske õhu ja pimeduse kätte. Ikka veel, nagu varahommikulgi, langes taevast maa peale pehmeid ja suuri lumeräitsakaid. Millegipärast tuli meelde lapsepõlves kuuldud muinasjutt Lumeeidest ja sellest, kuidas virk vaeslaps tema kuningriiki sattus ja eide suuri raskeid sulgpatju aknast välja pidi kloppima. Suled aga muutusid maapinna poole liueldes iga kord sätendavateks lumehelvesteks. Lapsepõlve muinasjutud. Olin pisikese tüdrukutirtsuna tõemeeli uskunud, et lumehelbed tulevadki nõiaeide patjadest-tekkidest. Ja unistanud, et ühel päeval olen mina see usin ja hea laps, kes üleval taevas tööd tehes päratu rikkusekoorma ära teenib ja sellega kõikide külainimeste kadedate pilkude all rikkana koju tagasi tuleb.
Neid oma lapsepõlvest tuttavaid muinasjutte olin kunagi peaaegu igal õhtul lugenud ka Juliale. Tema lemmikmuinasjutt oli tulipunasest lillekesest. Seda võisin lapsele lugeda kümneid ja kümneid kordi ilma, et ta oleks sellest tüdinenud. Ja iga kord, kui koletis hakkas surema, kuna rikka kaupmehe tütar polnud õigeks ajaks lossi tagasi jõudnud, läksid Julial silmad kurvastusest märjaks. Mis sellest, et muinasjutu õnnelik lõpp oli ette teada ja kogu muinasjutt lapsele juba ammugi otsast lõpuni ja sõna-sõnalt pähe kulunud. Meie lapsepõlve muinasjutud…
2.
OSA
See aeg See aeg on nüüd möödas… Aeg täis rõõmsaid naeratusi, imelisi hommikuid ja vallatlevaid kallistusi. See aeg on nüüd möödas… Kiretules peegeldub kord armu üürikene hetk, õrnalt habras tundepuhang. Jumalagajätt. Homme aga, homme helgib juba miskit uut. Võib olla sama ilusat, kuid siiski – hoopis muud…
Reede hommikul tõusin varakult ja hakkasin kohe koristama. Meie maja ühises pesutoas olin aja kinni pannud juba kella üheksaks. Kella kaheteistkümneks olin töödega ühele poole saanud ja tegin endale köögilaua ääres istudes suure võileiva ja jõin sinna juurde tassi kuuma kohvi, endal pidevalt keerlemas peas vaid üks mõte – miks ma küll olin Irinale lubanud täna õhtul restorani minna Aimo ja Liu abiellumist tähistama. Mõlemad on mulle täiesti võõrad inimesed. Pealegi on just reede õhtud mulle alati olnud parim aeg nädalast. Olgugi et vahetustega töö tähendab tihtilugu sedagi, et nädalalõpud pole peaaegu kunagi vabad.
Aga tegelik põhjus, miks ma nimelt tänasel õhtul välja ei tahtnud minna, oli Tauno. Mees oli eile pärastlõunal helistanud ja lubanud täna hommikupoolikul uuesti üle helistada, et öelda, kas tal õnnestub õhtul Helsingisse tulla ja seekord ööseks minu juurde jääda. Tavaliselt tähendas reedeõhtune tulek seda, et me saime ka terve laupäeva koos olla. Olin kogu hommikupooliku telefoni endaga isegi pesutoas kaasas kandnud, et tähtsat kõnet mitte maha magada, kuid Taunost polnud siiani veel midagi kuulda.
Kohv joodud ja võileib söödud, läksin lõpuks magamistuppa. Mis siis ikka – kui restorani, siis restorani. Avasin riidekapi ukse ja lasin silmadel üle oma kasina rõivatagavara libiseda. Olin ju enamiku ajast tööl ja tööriided olid haigla poolt kõigile samasugused. Samuti polnud ma kunagi osanud riietele piisavalt palju rõhku panna. Ometigi olin enda meelest siiani iga olukorraga kuidagiviisi talutavalt hakkama saanud. Nagu ma väga hästi teadsin, polnud ma siia riidekappi juba pikemat aega midagi eriti ihaldusväärset selgapanemiseks juurde soetanud. Võtsin välja kaks seelikut ja valge pluusi. Tumepunane seelik oli mulle endalegi üllatuseks taljest veidi kitsaks jäänud. Vahetasin selle rohelise siidseeliku vastu, aga see tundus talvisel ajal liiga õhukese ja pidulikuna. Oli ju õhtusöök ainult mingis hiinapärases söögikohas. Panin mõlemad seelikud otsustavalt kappi tagasi ja tõmbasin jalga hoopis mustad peenetriibulised viigipüksid. Valge, kaelaaugu ümbert pisikeste klaashelmestega kaunistatud pluus sobis nendega piisavalt hästi. Lisaks väiksed kuldkõrvarõngad ja kuldne tähemärgiga kett kaela – niisugune varustus peaks tänaseks õhtuks küllalt hea olema.
Kinnitasin endale just teist kõrvarõngast kõrva, kui telefon helises. Tauno! Olin seda kõnet terve hommikupooliku pikisilmi oodanud, ent
Magistraat, soome keeles Maistraatti. Need on Soomes kohalikud haldusasutused, mis peale rahvastikuregistri toimingute, dokumentide apostillimise, elukoha registrisse kandmise jne registreerivad ka ilmalikke abielusid.
