seekord taas tulemata. Neid kordi, kui Tauno ei tulnud, oli nüüdseks kogunenud hoopis rohkem kui neid, millal mees pääses oma praeguse pere juurest Helsingisse. Või tahtis pääseda.
Juba mõnda aega oli mul olnud tunne, et jutt meie ühisest kooselust ongi vaid ilusad sõnad ja unistus ning jutuks vaid jääbki. Viimasest korrast, kui Tauno ööseks sai jääda, oli möödunud vaevalt nädal, aga iga kord mehest lahkudes oli mul südames selline tunne, et kas see siis oligi nüüd meie viimane koos veedetud öö. Tauno varem nii sagedane juttki meie tulevasest ühisest kooselust ja sellest, et ta esimesel õigel hetkel oma naisega asjast räägib ning seejärel lahutuse asjus kohe-kohe midagi konkreetset ette võtma hakkab, oli viimasel ajal sootuks unustatud.
Lõpetasime kõne. Mis kasu on täna õhtul minule sellest, kui mees lubab midagi korraldada järgmisel nädalal. Või siis sellele järgneval. Või järgneval…
Võtsin öökapilt kõrvarõnga uuesti näppude vahele ja läksin tagasi koridori peegli ette. Sealt vaatas mulle vastu enam kaugeltki mitte esimeses nooruses, kuid siiski veel nooremapoolne, ent juba elust väsinud silmade ja esimeste juuspeente kortsukestega naine. Panin kõrvarõnga kõrva ja hakkasin kinnituskruvi pingule keerama. Olen kolmekümne kahe aastane vallaline naisterahvas. Varsti kolmekümne kolmene. Mul on kuueteistkümneaastane tütar, keda kasvatab Eestis minu ema, üürikorter Helsingis, töökoht välismaal ja ebakindlad meessuhted. Ehk lühidalt kokku võttes – tegelikult pole mul siin elus ja ilmas siiani mitte midagi, mida võiksin päriselt omaks pidada. Eneselegi ootamatult purskasin äkki suure häälega nutma. Õnneks olid mu silmad veel värvimata – käis tobe mõte peast läbi. Nagu oleks põskedele laiali valgunud ripsmetušil üleüldse mingit tähtsust olnud.
Poole tunni pärast olin ennast sedavõrd kokku võtnud, et suutsin end meikida ja panin üleriided selga. Oli paras aeg hakata linna sättima, kui ma just hilineda ei tahtnud. Ja hiljaks jääda ma kindlasti ei tahtnud. Juba lapsepõlvest peale olin alati igale poole varem kohale läinud. Olin nõus ennem kas või tund aega ootama ja aega parajaks tegema kui kokkulepitud paika viimasel minutil ilmuma või lausa hiljaks jääma.
Hetk enne korterist väljumist ebalesin veel viivu ja peast käis läbi lausa mõte helistada Irinale ja öelda, et mul on jälle hirmus peavalu. Ometi heitsin sellise valge vale sedamaid kõrvale, astusin trepikotta ja tõmbasin korteri välisukse enda järel otsustava klõpsuga kinni. Läksin tühja tundega trepist alla tänavale, kuigi jah – tõele au andes – kõige parema meelega oleksin siiski hoopis koju jäänud, ennast diivanile sooja päevateki sisse kerra tõmmanud ja lihtsalt olnud. Manasin end mõttes maapõhja selle eest, et olin Irinale järele andnud ja nõustunud täna õhtul välja sööma minema.
Metroo oli sel kellaajal reede pärastlõunal imelikul kombel peaaegu pooltühi. Ilmselt juhtus olema just see päeva vaikseim hetk, kui tööpäev pole veel lõppenud ja õhtu alustamiseks on ka justkui liiga vara. Ostsin raudteejaama väiksest poekesest pisikese lillekimbu ja hakkasin seda nüüd külma tuule eest enda varju hoides mööda lumist tänavat trammipeatuse poole minema. Tramm number 6 kolistas ja nõksutas, sõites aeglaselt mööda Mannerheimintied Bulevardi suunas. Kui ma lõpuks õigesse peatusesse olin jõudnud ja trammist maha astusin, oligi magistraadini veel ainult lühike jupike teed jalutada. Hoidsin paberisse mähitud lillekimpu hoolikalt enda varju ja külma ning tuult trotsides astusin kindlalt oma eesmärgi suunas.
Olin kohale jõudnud viisteist minutit enne kokkulepitud aega ja jäin suure halli hoone välistrepi kõrvale kõnniteele vastabiellunuid ja Irinat-Jormat ootama. Millalgi oli teisele poole treppe ilmunud keegi meesterahvas. „Nähtavasti ootab samuti kedagi,” käis mul peast läbi kiire mõte. Kuna aega oli veel piisavalt ja midagi mõistlikku nagunii teha polnud, uurisin teisel pool treppe jalalt jalale tammuvat keskealist suuremakasvulist meest. Soliidne peakate ja tume mantel, tumedad viigipüksid, nahast kindad ning korralikult puhastatud ja viksitud tumepruunid talvesaapad. Kindlasti mingi väike riigiametnik, otsustasin välisilme põhjal. Ilmselt oli mees minu pikka ja uurivat vaatlemist tähele pannud, sest korraga, kui meie pilgud hetkeks kohtusid, naeratas ta mulle kuidagi heatahtlikult ja viisakalt.
Veel enne, kui mu mõte kusagile edasi jõudis liikuda, avanesid magistraadi uksed ja Aimo astus, lillekimpu hoidev hiinlanna käevangus ning lai naeratus näol, treppidest alla meie poole. Selles, et meile lähenev meesterahvas Aimo oli, polnud mul mingit kahtlust – nii sarnane oli ta oma vennaga. Ja kohe järgnesid neile kahele käsikäes Jorma ja Irina ning samas viipaski sõbranna mulle õnnelikult, endal põsed kummaliselt õhetamas. Lehvitasin Irinale vastu ja ootasin, et värske abielupaar minuni jõuaks. Kui noorpaar oli minu juurde tänavale astunud, ulatasin Liule teisegi lillekimbu ja õnnitlesin kättpidi ka Aimot abiellumise puhul. Kohe ilmus minu kõrvale sädistades Irina:
„Tore, et sa siin oled. Sa ei helistanudki mulle hommikul ja ma hakkasin juba mõtlema, et oled tulemise suhtes viimasel hetkel ümber mõelnud. Kas sa tulid ammu? Ja kas te mõlemad Eeroga olete siin ukse taga tänaval oodates juba jõudnud omavahel tuttavaks saada?”
„Millise Eeroga?” küsisin arusaamatult. „Ja sul on õigus, olin pikalt kahevahel ja peaaegu oleksin tulemata jätnud,” vastasin napilt.
„Kuidas millise Eeroga,” imestas Irina, minu vastuse teise poole tähelepanuta jättes. „Ma ju rääkisin sulle, et Jorma kutsub ka kellegi oma töökaaslastest tänasele õhtusöögile kaasa. Nagu mina sinu kutsusin. Noh, ta kutsus siis Eero,” seletas Irina jätkuva õhinaga ja osutas peaga noogutades äsja teisel pool treppe seisnud mehe suunas. „Ootasite ju koos tänaval.”
Ah see mees, keda ma aega parajaks tehes olin uurinud ja kes mulle seda märgates oli vastuseks viisakalt naeratanud. Muidugi. Kuidas ma kohe ei tulnud sellele, et tema ootas ka Aimot-Liud. Eero – see Jorma kutsutud töökaaslane. Aga veel enne, kui ma Irinale midagi vastata jõudsin, tüüris Jorma Eerot juba meie suunas:
„Saage tuttavaks,” pöördus Jorma sealsamas minu poole. „Minu kolleeg Eero. Töötab meil ehitusel juba paar kuud uue töödejuhatajana. Ja see ongi Hille, Irina lapsepõlvesõbranna ja nüüdne töökaaslane haiglast,” jätkas Jorma tutvustamist, ise nüüd juba Eero poole pöördudes.
Ulatasin mehele naeratades käe ning tundsin samas, kuidas tugev ja soe käsi minu sõrmed oma pihku haaras. Käepigistus oli nii meeldiv, et pani mu südame täiesti ootamatult ja ette hoiatamata tugevasti põksatama. Või põhjustasid selle hoopis Eero meresinised silmad, mis kuidagi imelikult ja pikalt otse minu silmadesse vaatama jäid. Nagu oleks mees üheainsama hetkega tahtnud nendest kõik enda jaoks olulise välja lugeda, et see siis igaveseks oma mällu talletada. Mind ootamatult haaranud tunne oli nii võimas ja sõnulseletamatu, et hoomasin, kuidas mulle eneselegi ootamatult pisarad silmadesse valgusid. Tõmbasin peaaegu jõuga oma käe mehe sõrmede vahelt ära ja pöörasin kiiresti näo teise suunda, nagu otsinuks, kuhu siis muu rahvas oli läinud. See veel puudus, et mees minu vesiseid silmi näeks! Leidnud Irina sealtsamast meie lähedalt noorpaariga vestlemast, jäin ma tema kõrvale seisma, ise seljaga demonstratiivselt Eero poole olles.
Restoran oli vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel magistraadist. Kohe uksel tulvas meile vastu hiina köögile nii omaste maitseainetelõhnade segu, ja märkasin, et neelatasin tahtmatult. Alles nüüd tundsin, kui näljane ma tegelikult olin. Koosnes ju minu kogu tänase päeva söök siiani vaid ühest võileivast ja tassist kohvist. Isegi imestasin, et kuidas ma varem polnud üldse nälga tundnud.
Noorpaari oodati restoranis juba täiesti ilmselgelt. Kohe vastabiellunute ja meie uksele ilmudes hakkasid noored mehed leti taga sagima. Meid juhatati saali tagumisse nurka akna äärde, kus ootas valgete ja punaste lilledega kaunistatud pidulik laud. Ka minu kingitud lilled pandi koos Liu käes olnud pruudikimbuga laua keskele vaasi. Kõik sätiti istuma ilmselt juba varem kokku lepitud kohtadele. Peale meie tulid lauda ka üks Liu vanematest vendadest ja ema. Nagu juhuslikult olin mina sattunud istuma kõrvuti Jorma töökaaslase Eeroga.
