päeval. Aimo lühikese sõnavõtu järel tekkis lauas hetkeline vaikus. Kogu austuse juures selle noorpaarile ainukordse sündmuse vastu tundsin, et ainuke, mida mu hing just nüüd ja praegu ihkas, oli söök. Olin nii näljane, et hõrgutavad söögilõhnad panid mu kõhu lootusetult ja pikalt korisema. Samal hetkel pööras oma pilgu minu poole Eero, ja tundsin, kuidas ma punastasin. Olin kindel, et ta oli korinat kuulnud ja nimelt sellepärast minu poole vaatas. Tahtsin just oma taktitu käitumise pärast vabandama hakata, kui Eero minust ette jõudis ja ütles:
„Sina oled siis Hille, see Irina ammune sõbranna ja töökaaslane. Jorma ütles mulle alles eile, et Irina kutsub restorani oma lapsepõlvesõbranna. Aga seda, et sa nii kaunis oled, pole Jorma küll kordagi maininud. Ega ka Irina mitte.”
„Oh issand,” mõtlesin endamisi. „Kui inimesel midagi targemat öelda ei ole, siis olgu parem hoopis vait. Sellistel äraleierdatud labasustel naise ilust pole minule küll mingisugust mõju. Mees peab mind vist mingiks teismeliseks plikakeseks, kellele sellist tühja loba võib ajada. Ja mis eesmärgil?”
Olin juba vastamas midagi teravat, kui uuesti Eero poole vaatasin. Ja sealsamas huulile kerkinud sõnad ununesid. Mees vaatas mind jälle nii siira ja heatahtliku pilguga, et tundsin, kuidas mu nägu uuesti üleni punaseks värvus ja südamest taas kord jõnks läbi käis. Suutsin oma lauanaabrile vaid totakalt naeratada. Tegelikult olin enda peale hoopis vihane. Esiteks sellepärast, et ma polnud öeldule midagi vastanud, ja teiseks sellepärast, et Eero mulle meeldis – kohe väga meeldis.
Korraga kerkis kusagilt kaugelt mõtetesse Tauno ja tundsin, et pole õige mingi peaaegu täiesti võõra mehe suhtes üldse midagi sellist tunda. Kuid ma tundsin! Ja see nii omane ja ammu tuttav Tauno oli ju ise täna jälle tulemata jätnud. Kes teab mitmendat korda viimase poole aasta jooksul. Ning kui täpsemalt mõtlema hakata, siis millal Tauno mulle viimati ütles, et ma ilus olen? Kas ta seda mulle üldse kunagi öelnud oligi? Püüdsin Tauno igasuguseid ütlemisi ja sõnu kiiruga meenutada, aga ei suutnud ühtki niisugust korda meelde tuletada. Kõrvus kõlasid ainult mehe lubadused ühel kaunil päeval tulevikus koos minuga elama hakata ja vabandused, et taas ei pääse mees Helsingisse tulema. Tundsin, kuidas suur kurbus korraga minu üle võimust võttis ja neelasin pisaraid, et mitte hakata teiste ees lauas vesistama. See veel puudus! Kõigepealt tänaval ja nüüd siin, restoranis, ka veel. Tuleb abiellumist tähistama ja hakkab ilma mingi nähtava põhjuseta iga natukese aja pärast tönnima. Kellele seda ikka vaja näidata on.
Õnneks lahenes minule ebameeldiv olukord sellega, et just samal hetkel paluti kõigil minna endale toitu tooma. Liu vend tuli meiega kaasa ja seletas, millest üks või teine roog koosnes ning millest oleks kõige õigem alustada. Ausalt öeldes oli see mulle täiesti ükskõik. Toidud lõhnasid juba nii isuäratavalt, et polnud mingit vahet, mida neist endale kõigepealt ja mida seejärel taldrikule tõsta. Olgugi et ma näljane olin, suutsin end siiski taltsutada ja otsustasin alustada külmadest roogadest. Õhtu on veel pikk ja vähemalt toitu saab korralikult nautida. Kuigi enda arvates tõstsin ma endale igast kausikesest taldrikule vaid tõeliselt natuke, sai toitu lõppkokkuvõttes ikkagi päris suur kuhi. Mõistsin alles nüüd, et võrreldes igapäevase menüüga on tänane valik hulga rikkalikum ja enamikku pakutavatest toitudest polnud ma vist isegi kunagi näinud.
Olin, taldrik käes, tagasi meie laua poole minemas, kui märkasin taas Eerot. Mees oli oma road juba lauale asetanud ja vaatas söögisaalis otsivalt ringi. Mind märgates ta naeratas ja jäi ootama, kuni ka mina laua äärde tagasi jõudsin ja taldriku oma kohale panin. Enne kui arugi sain, tõstis Eero minu tooli lauast eemale ja palus mul istuda, nihutades tooli mulle mugavamalt alla. Tundsin äkki, et olen õnnelik ja vaba – hea söök, meeldiv õhtu ja tore lauanaaber. Mida paremat võikski ühest vabast reedeõhtust tahta.
Haarasin naljaviluks laualt noa ja kahvli asemel hoopis pulgad kätte ja sama tegi kohe ka Eero. Hakkasime nendega sööma ja naersime koos oma kohmakuse üle. Liu vend tuli meile appi ja püüdis kogu hingest õpetada, kuidas pulkadega tegutsema peab, ent juba ainuüksi tema näoilmest võisime välja lugeda, kui kohmakad ja naljakad me tema silmis olime. Proovisime Eeroga teha, nagu õpetatud, aga pulkadele jäi ikka vaid paar riisitera või ei midagi. Lõpuks vahetasime kumbki pulgad nugade-kahvlite vastu välja. Olin liiga näljane, et toitu vaid vaadata või sellega niisama naljaviluks mängida.
Kogu õhtu jooksul saime Eeroga veel vaid paar lauset päris omavahel vahetada. Kuulasime Liu ja Aimo tutvumise lugu ja vestlesime lauanaabritega niisama tühjast-tähjast. Kui tualettruumi läksin, ilmus nagu juhuslikult kohemaid sinna ka Irina.
„Noh, mida sa Eerost arvad?” küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta. „On ju tore mees? Ja vaba ja vallaline, muide. Aga sa tead seda kindlasti juba isegi. Te olete ju terve tänase õhtu kõrvuti lauas istunud. Ja sa meeldid Eerole, sellest sain ma aru kohe esimesest hetkest, kui teid seal magistraadi ees tänaval nägin.”
„Ah, jäta järele,” vastasin peaaegu pahaselt. „Mind ei huvita mingi Eero ja see, kas ta on vaba ja vallaline või mitte. Ja sulle niisama teadmiseks, et tema perekonnaseisust polnud mul praeguse hetkeni õrna aimugi. Küllap ta ongi tore mees, aga mulle ei meeldi selline kosjasobitamine. Nüüd ma saan aru küll, miks oli nii tähtis, et just mina täna restorani tuleksin.”
Irina nägu tõmbus korrapealt mossi. „Ega ma sind siis ainult sellepärast kaasa ei kutsunud.”
„Ainult!” osatasin. „Siis ikkagi oli see sul mõttes, et saaksid mind Eerole teatud kindla eesmärgiga tuttavaks teha.”
„Ega see algselt minu idee polnudki,” hakkas Irina ennast õigustama. „Jorma tegi sellise ettepaneku. Neile tulnud hiljuti ehitusele tööle üks vallaline ja väga tore keskealine meesterahvas. Ja sina oled viimasel ajal kuidagi nii üksik. Miks kaks üksikut ja meeldivat inimest ei võiks omavahel tuttavaks ja sõpradeks saada? Mis selles siis nii paha on?”
„Ega ei olegi midagi paha,” olin mõttes vastamas. Ent kuuldavalt ütlesin: „Õhtu on pikk olnud ja ma olen päris väsinud. Hakkan varsti koju minema. Tahan hommikuks korralikult välja magada, enne kui pärastlõunal haiglas vahetus algab. Ja ära saa minust valesti aru – mul on tõesti hea meel, et sa just minu täna siia kaasa kutsusid. Oli mõnus õhtu ja hea vaheldus üksluisele töö-kodu elule.”
Irina nägu muutus kohemaid uuesti rõõmsaks nagu lapsel, keda on kiidetud. Läksime üheskoos tagasi söögisaali oma laua juurde. Samas märkasin ma oma suureks üllatuseks ja pettumuseks, et Eero koht oli juba tühi. „Miks ta nii ootamatult ja ilma mulle head aega ütlemata ära läks?” mõtlesin. Ja tundsin, kuidas tusk ja ärevus minus ilma mingi nähtava põhjuseta pead tõstsid. Õhtu ei olnud enam üldsegi nii tore ja elu tundus korraga tühi ja masendav. Endalegi üllatuseks olin selle lühikese tutvuse järel jõudnud juba hakata Eerost puudust tundma. Ja talle mõtlema.
Muidugi tänasin oma pahameelt välja näitamata naeratades Aimot-Liud toreda õhtu eest ja soovisin neile veel kord ilusat ja pikka kooselu. Irina oli juba tagasi laua ääres oma mehe kõrval ja mõlemad lehvitasid mulle nüüd rõõmsalt naeratades hüvastijätuks, vaba käega teineteise ümbert kinni hoides. Tundsin, kuidas minust asja eest, teist taga kadedusesähvakas läbi käis. Miks küll Tauno ei saanud täna Helsingisse tulla. Tauno! Terve pika õhtu jooksul polnud ma mehele kordagi isegi mõelnud, tõdesin. Nagu poleks meest ja temaga kaasnevat üleüldse olemaski olnud. Olin ju enamiku aega elust üksinda olnud, aga mõnel õhtul oli igatsus kellegi järele eriti suur. Igatsus ja vajadus olla kellelegi see ainus ja õige. Nagu täna ja praegu.
Suundusin otsejoones välisukse poole ja võtsin riidepuult oma palitu. Noor hiinlasest teenindaja aitas selle mulle viisakalt selga ja kindaid kätte tõmmates heitsin pilgu aknast välja tänavale. Õues oli muidugi juba ammu kottpime, lumi helkis tänavalaternate valguses ja ainuüksi mõtegi pakase kätte astumisest pani kõhklema. Oleksin tahtnud veel natuke viivitada ja sooja ruumi õdusust nautida, kuid astusin siiski otsustavalt
