ksehoidja
1960. aastate lõpupoole olid Magic Castle’i (Californias Hollywoodis asuv privaatööklubi, mida pidasid elukutselised mustkunstnikud) külalised sageli meeldivalt üllatunud, nähes, et klubi on uksehoidjaks palganud Cary Granti teisiku. Trepist üles astunud, lõi nende ees ukse bravuurselt lahti uljas, šikis rätsepaülikonnas mees. “Tere tulemast Lossi,” naeratas ta võluvalt, teisikustaatust silmaga nähtavalt nautides. Fuajeest läbi kõndides olid külalised elevil, arutasid omavahel itsitades, kui tohutult uksehoidja kõigile tuttavat ikoonilist näitlejat meenutas. Ööklubi asub Hiina teatri ja Kuulsuste allee vahetus naabruses. See, et maailma parim Cary Granti kehastaja sulle ukse avas, oli Hollywoodi maagia kõikvõimalike vormide täiuslik võrdkuju.
Kuid Cary Granti kuvandit kehastav šveitser polnudki teisikurollis. Tegelikult oli see Cary Grant ise.
Teda, Castle’i asutajaliiget, oli maagia paelunud juba lapsest saati. Osa klubi võlust nii Granti kui ka paljude teiste kuulsuste jaoks seisnes kindlasti selles, et seal kehtis raudne reegel: ei mingeid kaameraid, fotoaparaate ega reportereid. See andis neile võimaluse rahumeeli pidutseda, ilma et kõmulehed sellest järgmisel päeval pasundaksid.
Grant veetis fuajees aega, et olla klubi vastuvõtuneiu, Joan Lawtoni seltsis. Nad võisid tundide kaupa rääkida hoopis imelisemat sorti maagiast – millestki, mis oli Grantile märksa südamelähedasem kui lavaelu.
Lastest.
Lawtoni töö Castle’is piirdus öövahetustega. Päevad pühendas ta kraadiõpingutele laste arengu erialal. Grant, tollal mudilase isa, oli tema uurimusest vaimustunud. Ta töötas usinasti läbi iga infokillu, mille naine töö käigus teada sai. “Ta tahtis laste kohta kõike teada,” meenutab Lawton. Mil iganes ta kuulis autot Lossi ette saabumas, tormas ta minu laua juurest ukse poole. Ta ei püüdnud meie külalisi teadlikult lollitada, kuid nii see sageli välja kukkus. Tavapärased autogrammiotsijad jätsid ta rahule.
Aga miks siis külalised aru ei saanud, et ta oli ehe?
Kontekst ajas nad eksiteele. Keegi ei eeldanud, et päris Cary Grant ilmutaks end avalikkusele uksehoidja üksluisel positsioonil. Magic Castle’is üles astuvad mustkunstnikud olid oma eriala parimad, seega valmistusid sisenevad külalised nägema kõige tõepärasemaid illusioone. Nad arvasid, et kütkestav šveitser oli vaid esimene neist.
Siin peitub tõetera. Kui kõik on kostümeeritud meelelahutuse rüüsse – kui kõik on eeldatavasti maagiline ja üllatav ja põnev –, võidakse tõelisust kogeda vaid järjekordse killuna üldisest meelelahutusest.
Teadusvaldkonnas on see kahtlemata just nii.
Tänapäeval, keset ööpäev läbi kestvate teleuudiste, pidevblogimise, pressiteadete ja e-posti vahetut ja katkematut voogu tundub, et ükski teadussaavutus ei tohiks jääda märkamata. Kuid neid teadussaavutusi kasutatakse nagu teisejärgulisi kuulsusi – need on täitematerjaliks hetkedel, kus tõelised uudistemeistrid paeluvaid pealkirju ei loo. Igaüks neist teadlastest saab oma kümme kuulsuseminutit, pigem küll meie meelelahutuseks kui tõsiseks juurdlemiseks. Järgmisel päeval heidetakse nad, grimmist veel laigulistena, kõrvale, kuna traadid on juba tulised uue päeva teadusuudistest. Kui aga neid esitletakse üksnes kiirete ampsudena, on võimatu hoomata, millised leiud tegelikult meie tähelepanu pälviksid.
Enamik teadusuurijaid ei suuda meediaformaadi nõuetega sammu pidada. Vähemalt mitte laste arengu valdkonnas, sest siin pole toimunud ühtki suursündmust, mis sobituks suure teadusliku läbimurde klassikalise iseloomustusega. Uued ideed pole võrsunud pühendunud õpetlase ainuisikulise pingutuse tulemusel, vaid pigem on need õhku heitnud paljud, mõnikord lausa kümned teadlased, kes on üle kogu maailma asuvates ülikoolides uurimusi korraldanud. Selle asemel, et uued tõed saabuksid meie keskele üheainsa eksperimendi lennukail tiivul, on need välja ilmunud teosammul, aastakümne jooksul, pärinedes erinevatest uurimustest, mis eelnenuid dubleerivad ja täiendavad.
Selle tulemusena on paljud olulised ideed olnud lausa meie nina all, dekaadi jooksul üha täpsemat kuju võttes. Ühiskonnana, kollektiivselt, ei saanud me kunagi aru, et need olid tõelised teadusuuringud.
SISSEJUHATUS
Miks vanemate vaist oma laste kohta võib olla nii ekslik
Mu naisel on suurepärane kunstimaitse, ühe erandiga. Meie maja külalistetoas ripub akrüültehnikas vaikelu – pott punaste geraaniumitega, mille kõrval on ookrikarva kastekann, ja taustal paistab pruun teivastara. Pean seda inetuks, kuid see pole kõige hullem patt. Minu tegelik probleem seisneb selles, et see pärineb numbrite järgi joonistamise käsitöökomplektist.
Iga kord, kui seda maali näen, tahaksin selle lihtsalt majast välja nihverdada ja lähimasse prügikonteinerisse heita.
Mu naine seda mõistagi ei luba, sest selle maalis aastal 1961 tema vanavanaema. Mul pole vähimatki selle vastu, et lasta pilte sentimentaalsetel põhjustel seintel rippuda, ja meie maja on tema hõimu kunstiteoseid täis, kuid ma tõesti ei arva, et see konkreetne pilt hõlmaks või edastaks mis tahes ehedat tunnet. Arvatavasti oli see tolle aja suurmood, ja ka tema vanavanaema ostis numbrite järgi värvimise käsitöökomplekti, püüeldes loovama, inspireerituma elu poole – kuid lõpptulemus minu arvates vaid solvab sellist lootust. See pigem taandab tema mälestust, mitte ei põlista.
Numbrite järgi värvimise tippaeg oli 1950. aastate algul. See oli meeletult populaarne – tolle aja iPod. Seda turustati eeldusel, et kodukaunistajatel hakkab tänu nõudepesumasinatele, tolmuimejatele ja pesumasinatele olema tohutult rohkem vaba aega. Kolme aasta jooksul müüs Palmer Paint Company Ameerikas üle kaheteistkümne miljoni komplekti. Kuid nii populaarne, nagu see fenomen oligi, ümbritses seda alati vastuolulisus. Kriitikud olid kaheks rebitud demokraatliku ideaali vahel lasta igaühel end vabalt väljendada, ja robotliku, konformistliku mõtteviisi vahel, et igasugune eneseväljendus tähendab millegi manifesteerimist.
Püüdsin ükspäev meenutada, milliseid tundmusi laste arengu valdkond minus tekitas, enne kui mitu aastat tagasi koos Ashley Merrymaniga seda raamatut alustasime – ja äkki, nagu välk selgest taevast, ilmus mu vaimusilma geraaniumipotiga maali kujutis. Pidin koju sõitma ja seda inetut maali terve õhtu silmitsema, enne kui aru sain, miks. Taipasin lõpuks järgmist:
Tundmustesegu, mille äratab numbrite järgi maalimine, sarnaneb emotsioonidega, mille sigitavad lastekasvatust teadusena käsitlevad raamatud. Sest selline teaduskäsitlus on alati hõlmanud kaastähendust, et kasvatustöö peaks toimuma “raamatu järgi”. Kui teadus ütleb “X”, oodatakse sinult toimimist “X”, nagu numbrite järgi maalijad kasutasid käsitööraamatu juhistest innustatuina kastekannu käepidemel rukkilillesinist ja roostepruuni.
Seega, kui mõned aastad tagasi ütles keegi mulle: “Sa peaksid tõesti lugema seda raamatut uute lastekasvatusmeetodite kohta”, tänasin teda viisakalt ja eirasin tema soovitust.
Nagu enamik vanemaid, ostsime ka meie abikaasaga pärast poja sündi mõned beebiraamatud. Pärast esimest aastat panime need silma alt ära, kuni kolm aastat hiljem sündis tütar ja samad raamatud taas käiku läksid. Hetkeni, mil meie tütar neist ühe põhimõtted kummutas – pärast seda polnud meil nende raamatute vastu enam mingit huvi.
Suurem osa meie sõpru tundis samamoodi. Olime ühel meelel, et me ei kasvatanud oma lapsi “raamatu järgi”, ega tahtnudki seda teha. Lähtusime oma sisetundest. Armastasime oma lapsi meeletult, ning olime nende vajaduste ja arengu tähelepanelikud vaatlejad. Tundus, et sellest piisab.
Samal ajal olime Ashleyga kaasautoritena kirjutanud kolumni ajakirjale Time Magazine. Los Angeleses elades oli Ashley veetnud aastaid, juhtides väikest õppeprogrammi slummilastele. Ta on olnud midagi haldjast kasuema sarnast ligikaudu 40 lapsele, osaledes pidevalt nende elus, lasteaiaeast keskkoolini. Sisetundest juhindudes pole Ashleyl kunagi puudust tulnud ideedest, kuidas lapsi oma programmis juhendada. Tal pole iial inspiratsioonist puudu olnud. Ta vajas enda arvates vaid rohkem juhendajaid ja
