lapsedki varjatud kavatsustega kiitmise tagamaid. Ainult väikesed lapsed, vanuses kuni 7 aastat, võtavad kiitust ehedana: vanemad lapsed on täpselt sama kahtlustavad kui täiskasvanud.
Psühholoog Wulf-Uwe Meyer, oma valdkonna teerajaja, viis läbi seeria uuringuid, kus lapsed vaatasid pealt, kuidas teisi õpilasi kiideti. Meyeri järelduste kohaselt usuvad lapsed 12aastaseks saanuna, et õpetaja kiituse pälvimine ei näita seda, et sa hästi toime tulid – tegelikult näitab see sinu võimetust, ja õpetaja arvab, et sa vajad täiendavat ergutust. Nad olid skeemi ära tabanud: õpitulemustes mahajäävatele lastele mõjub kiitus hukatuslikult. Teismelised alavääristasid kiitust Meyeri sõnul sedavõrd, et pidasid õpetaja kriitikat – mitte kiitust – tegelikuks positiivse hinnangu edastajaks õpilase võimete kohta.
Kognitiivteadlase Daniel T. Willinghami arvates võib õpetaja last kiites edastada talle tahtmatult sõnumi, et õpilane on jõudnud oma sisemiste võimete piirile, seevastu kritiseeriv õpetaja annab edasi sõnumi, et õpilasel on võimalik tulevikus tulemusi veelgi parandada.
New Yorgi ülikooli psühhiaatriaprofessor Judith Brook selgitab, et seda seisukohta tuleb võtta tõsiselt: “Kiitus on oluline, kuid mitte tühi kiitus,” ütleb ta. “See peab põhinema konkreetsel väärtusel – teatud oskusel või andel, mis lapsel on.” Kui lapsed kuulevad kiitust, mis on nende arvates teenimatult saadud, ei hakka nad edaspidi hindama pelgalt ebasiirast, vaid ka siirast kiitus.
Liigne kiitmine moonutab ka laste motivatsiooni; nad hakkavad tegema asju üksnes kiituse nimel, kaotades silmist millegi ärategemisest tuleneva seesmise rahuldustunde. Reedi kolledži ja Stanfordi ülikooli akadeemikud retsenseerisid üle 150 kiituse uurimuse. Nende metaanalüüs sedastas, et kiita saanud õpilased hakkavad riskimise vastu vastumeelsust tundma ja neil jääb puudu tajutud iseseisvusest. Õpetlased leidsid püsiva korrelatsiooni ohtra kiitmise ja tudengite “lühema ülesandele keskendumise aja, sagedasema õpetajaga silmsideme otsimise ja kõne moduleerimise vahel, kus vastused antakse küsimusele omase intonatsiooniga”. Kolledžisse jõudnud, langevad ohtralt kiidetud tudengid tavaliselt kursuselt välja, selle asemel et taluda keskpäraseid tulemusi, ja neil on raskusi põhiaine valimisega – nad pelgavad millelegi pühenduda, sest kardavad, et ei saavuta edu.
Ühe New Jersey äärelinna keskkooli inglise keele õpetaja rääkis mulle, et tal on lihtne tuvastada lapsi, keda kodus liiga palju kiidetakse. Nende vanemad arvavad, et toetavad sellega last, kuid õpilased tunnetavad nende kõrgeid ootusi ja tunnevad end nii suure surve all olevat, et ei suuda keskenduda õppeainele, vaid üksnes pälvitud hindele. “Mul oli siin üks ema, kes ütles: “Te hävitate mu lapse enesehinnangu,” sest olin pannud ta pojale hindeks C. Vastasin: “Teie laps on võimeline paremaid tulemusi saama.” Ma ei ole siin selleks, et õpilastes paremat tunnet tekitada, vaid selleks, et neil paremini läheks.”
Kuigi võime kujutleda, et ülekiidetud lastest kasvavad stiimuliteta memmekad, näitavad selleteemalised uurimused, et tagajärg on hoopis vastupidine. Dweck ja tema kolleegid on leidnud, et sageli kiita saanud lapsed muutuvad konkureerivamaks ja on rohkem huvitatud teiste jalge alla tallamisest. Kuvandi säilitamisest saab nende peamine mure. Seda illustreerib terve hulk üpris ärevaks tegevaid uurimusi, autoriks taas Dweck.
Ühes neist antakse õpilastele lahendamiseks kaks piltmõistatust. Esimese ja teise ülesande vahel antakse neile valida, kas õppida teise mõistatuse lahendamiseks ära uus strateegia või saada teada, kuidas neil esimene ülesanne teistega võrreldes läks: aega on vaid ühe valiku jaoks. Intelligentsuse eest sageli kiita saanud õpilased valivad pigem oma positsiooni teadasaamise klassi pingereas, selle asemel et kasutada aega teiseks testiks valmistumiseks.
Teises katses lastakse igal õpilasel täita oma hinneteleht ja öeldakse, et need saadetakse ühe teise kooli lastele, keda nad kunagi ei kohta ja kes nende nime teada ei saa. Intelligentsuse eest kiita saanud lastest 40 protsenti valetab, näidates oma tulemusi tegelikust parematena. Pingutuse eest kiidetud lastest valetavad vähesed.
Kui õpilased keskkooli jõuavad, peavad mõned neist, kellel põhikoolis hästi läks, suuremas ja nõudlikumas keskkonnas vältimatult rabelema hakkama. Need, kes võrdsustasid oma varasema edu kaasasündinud andekusega, kahtlustavad, et tegelikult on nad kogu aeg rumalad olnud. Nende hinded ei parane kunagi, sest tõenäoline võti nende parandamise juurde – pingutuse suurendamine – tundub neile lihtsalt järjekordse tõendina saamatusest. Intervjuudes pihtisid paljud neist, et “kaaluksid tõsiselt spikerdamist”.
Õpilased hakkavad spikerdama sellepärast, et nad ei ole enda jaoks välja töötanud ebaõnnestumisega toimetuleku strateegiat. Probleem muutub keerukamaks, kui vanem lapse nurjumisi eirab ja nõuab, et too järgmisel korral paremad tulemused saaks. Michigani õpetlane Jennifer Crocker uurib oma töös just seda stsenaariumi ja selgitab, et laps võib hakata uskuma, nagu oleks ebaõnnestumine midagi nii kohutavat, et perekond ei suuda seda taluda. Laps, kes on ilma jäetud võimalusest oma vead läbi arutada, ei saa neist ka õppida.
Luhtaminekute kõrvalejätmine ja positiivsele keskendumine ei ole igal pool maailmas normiks. Noor õpetlane Florrie Ng Illinoisi ülikoolist kordas Dwecki paradigmat viienda klassi õpilastega nii Illinoisis kui ka Hong Kongis. Doktor Ng lisas eksperimendile huvitava mõõtme. Selle asemel, et lasta õpilastel oma koolis lühike IQ-test teha, viisid emad nad ülikoolilinnakus asuvasse loengusaali (nii Champaign-Urbanas kui ka Hong Kongi ülikoolis). Sel ajal, kui emad ooteruumis istusid, anti pooltele juhuslikult valitud lastest tõeliselt raske test, millest nad poleks suutnud õigesti vastata rohkem kui pooltele küsimustest – et kutsuda lastes esile äpardumise tunne. Seejärel tehti enne teist testi viieminutiline vaheaeg, ja emad lubati saali lastega rääkima. Sisenemise ajal teatati emadele nende lapse esialgne tulemus ning valetati, et tulemus jäi alati alla keskmist. Laste ja emade vahelist viieminutilist suhtlust filmiti varjatud kaameratega.
Ameeriklastest emad vältisid hoolikalt negatiivseid kommentaare. Nad jäid lapse suhtes üpris entusiastlikuks ja positiivseks. Suurem osa ajast kulus rääkimisele millestki muust kui käsilolevast testist, näiteks arutati, mida õhtul süüa teha. Kuid hiina lapsed kuulsid suurema tõenäosusega kommentaare nagu “sa ei keskendunud piisavalt ülesandele”, ja “vaatame su testi veel kord üle”. Enamik vaheajast kulutati testist ja selle olulisusest rääkimisele.
Pärast vaheaega tõusis hiina laste teise testi tulemus 33 protsendi võrra rohkem kui ameerika laste tulemus.
Esmapilgul võib tunduda, et hiina emad käitusid kalgilt või julmalt – kuid Hong Kongi nüüdisaegses lastekasvatuses see stereotüüp ei väljenduks. Seda ei näinud ka Ng videolinte läbi vaadates. Kuigi sõnad olid karmid, naeratasid hiina emad neid öeldes ja kallistasid oma lapsi täpselt sama palju kui ameerika emad (ega kaldunud viimastest rohkem kulmu kortsutama või häält tõstma).
Minu poeg Luke käib lasteaias. Ta tundub olevat oma kaaslaste võimaliku hinnangu suhtes ülitundlik. Luke õigustab seda, öeldes: “Ma olen häbelik,” kuid tegelikult pole asi häbelikkuses. Ta ei pelga võõraid linnu ega võõrastega rääkimist ja eelkoolis on ta suure publiku ees vapralt laulnud. Ütleksin, et ta on pigem uhke ja haavatav. Tema eelkoolis on lihtne vormirõivastus (tumesinine T-särk, tumesinised püksid) ja talle meeldib, et tema rõivavalikut ei saa keegi naeruvääristada, “sest siis narriksid ka iseennast”.
Pärast Carol Dwecki uurimuse lugemist hakkasin muutma Luke’i kiitmise viisi, kuid mitte radikaalselt. Oletan, et mu kõhkluse tingis see, et meelestatus, mida Dweck õpilastelt ootab – kindel usk, et nurjumistest ülesaamiseks tuleb lihtsalt rohkem pingutada –, kõlab kohutavalt klišeelikuna: püüa, püüa veel.
Kuid tuleb välja, et võime korduvalt ebaõnnestumistele rohkem pingutades reageerida – selle asemel, et lihtsalt alla anda – on psühholoogias põhjalikult läbi uuritud omadus. Selle loomujoonega inimesed,
