numbrid toetavad neid väiteid enam kui küllaga. Pooled noorukitest saavad koolinädala jooksul öösiti magada alla seitsme tunni. Kentucky ülikoolis Frederick Danneri korraldatud uurimuse põhjal magatakse keskkooli lõpuklassi jõudmise ajaks igal ööl keskmiselt vaid veidi üle 6,5 tunni. Kaheksa tundi und saab vaid 5 protsenti keskkooli lõpuklassi õpilastest. Muidugi, meiegi mäletame, et olime koolitundides väsinud. Kuid mitte nii, nagu tänapäeva lapsed.
On kahe silma vahele jäetud fakt, et lapsed – alates algkoolist kuni keskkooli lõpuni – magavad igal ööl tunni võrra vähem kui 30 aastat tagasi. Kui nüüdisaja vanemad imikute uneajast hoolikalt kinni peavad, siis pärast eelkooliiga langeb see mure prioriteetide seast välja. Isegi lasteaialapsed magavad keskmiselt pool tundi vähem kui vanasti.
Sellel kaotatud unetunnil on sama palju põhjuseid kui on erinevaid perekondi. Huvialadega ülekoormamine, rasked kodused ülesanded, varieeruv magamaminekuaeg, telerid ja mobiilid magamistoas – need kõik mängivad oma rolli. Seda teeb ka süütunne: töölt alles pärast pimedat koju jõudnud vanemad ihkavad lastega rohkem aega veeta ega taha neid õhtuti karmil toonil voodisse kamandada. (Ühes Rhode Islandil korraldatud uurimuses tõdeti, et 94 protsenti keskkooliõpilastest määrab oma magamaminekuaja ise.) Kõik need põhjused koonduvad ainsaks mugavaks eiramise trumbiks – meil on praeguseni olnud võimalik seda kaotatud unetundi eirata, sest me ei teadnud, mida see lastele maksma läheb.
Äsja väljatöötatud tehnoloogiaid ja statistilisi vahendeid kasutades on uneteadlased hiljuti olnud võimelised selle ainsa kaotatud unetunni mõju isoleerima ja mõõtma. Kuna inimese aju areneb kuni 21. eluaastani ja suur osa sellest arengust toimub uneajal, avaldab kaotatud unetund lastele ja noortele niisugust mõju, mida täiskasvanud lihtsalt ei koge.
Üllatus ei seisne üksnes selles, et uni loeb – vaid selles, kui palju see tegelikult loeb, täiesti demonstreeritavalt, mitte pelgalt akadeemilise sooritusvõime ja emotsionaalse stabiilsuse, vaid ka niisuguste nähtuste kontekstis, mida oleme pidanud une hulgast täiesti sõltumatuks, näiteks rahvusvaheline ülekaalulisuse epideemia ja tähelepanu puudulikkusega hüperaktiivsuse (ADHD) esinemuse kasv. Mõned teadlased teoretiseerivad, et väljakujunemisaastatel esinevad uneprobleemid võivad põhjustada lapse ajustruktuuris püsivaid muutusi – kahjustusi, mida ei ole võimalik pohmelli kombel välja magada. On koguni võimalik, et paljud eelteisme- ja teismeeale iseloomulikud tunnused – tujukus, depressioon ja isegi söömasööstud – on tegelikult vaid kroonilise unevaeguse sümptomid.
Doktor Avi Sadeh Tel Avivi ülikoolist on üks neist kümmekonnast selle valdkonna eestvedajast, olles sageli Browni ülikooli uneteadlaste teadustööde kaasautor. Paar aastat tagasi saatis Sadeh 77 neljanda ja kuuenda klassi õpilast koju juhusliku valiku põhjal antud juhistega minna järgmisel kolmel õhtul varem magama või olla kauem üleval. Igale lapsele anti kaasa aktigraaf (käekellasarnane seade, mis toimib une aktiivsuse seismograafina), mis võimaldab teadlastel näha, kui palju laps voodis lamades tegelikult magab. Aktigraafia abil sai Sadeh’ töörühm teada, et esimesel rühmal õnnestus öö jooksul 30 minutit rohkem sügavalt magada. Teine rühm sai sügavalt magada 31 minutit vähem.
Pärast kolmandat ööd läks uurimuse läbiviija hommikul kooli, et korraldada lastele test neurobioloogilise funktsioneerimise kohta. Test kujutas endast Wechsleri laste intelligentsusskaala teatud osade arvutistatud versiooni. See prognoosib üsna täpselt jooksvate saavutustestide tulemusi ja seda, kuidas õpetajad hindavad lapse võimet tunnis keskendatust säilitada.
Sadeh teadis, et tema eksperiment oli suures ohus. “Viimane asi, mida ma tahtsin, oli see, et peaksin oma rahastajatele teatama: “Noh, ma röövisin katseisikutelt vaid tunni, ja mitte mingit mõõdetavat mõju ei ilmnenud – vabandust, aga kas ma saaksin veel veidi raha oma ülejäänud eksperimentide jaoks?””
Sadeh’l polnud vaja muretseda. Mõju oli tõepoolest mõõdetav, ja kaunis suur. Ühe unetunni suurune erinevus põhjustab laste õpisuutlikkuses suurema vahe kui 4. klassi ja 6. klassi õpilase puhul normaalne. Teisisõnu tähendab see, et pisut unine kuuendik töötab koolitunnis nagu keskpärane neljandik. “Üks kaotatud unetund võrdub kaheaastase kognitiivse küpsemise ja arengu kaotusega,” selgitas Sadeh.
“Sadeh’ töö on tohutult oluline panus,” ütles Pennsylvania riikliku ülikooli inimarengu ja pereteaduse professor, doktor Douglas Teti. Tema arvamust jagas Browni ülikooli professor, doktor Mary Carskadon, kes on spetsialiseerunud und reguleerivatele bioloogilistele süsteemidele. “Sadeh’ uurimus on oluline meeldetuletus, kui haavatavad lapsed tegelikult on.”
Sadeh’ leiud on kooskõlas mitme teise teaduri tööga, mis kõik osundavad uneaja väikesest erinevusest tingitud ulatuslikele akadeemilistele tagajärgedele. Doktor Monique LeBourgeois, samuti Browni ülikoolist, uuris, kuidas mõjutab uni paariaastaseid väikelapsi. Peaaegu kõigil väikestel lastel lubatakse nädalalõppudel kauemaks üles jääda. Nad ei maga vähem ja neil ei ole unevõlga – nad lihtsalt lähevad reedel ja laupäeval hiljem magama ning ärkavad järgmisel hommikul samuti hiljem. Ometi avastas LeBourgeois, et ainuüksi uneaja nihutamise faktor korreleerus standardiseeritud IQ-testis lapse tegevustulemustega. Igal nädalavahetusel nihutatud unetund läks lastele maksma seitse testipunkti. Doktor Paul Suratt Virginia ülikoolist uuris uneprobleemide mõju algkooliõpilastele korraldatud sõnavaratesti tulemustele. Ka see uurimus näitas, et testi tulemus langes seitsme punkti võrra. Suratti sõnul on seitse punkti kaalukas erinevus: “Unerežiimi häired mõjutavad laste intelligentsuskvooti sama palju kui pidev kokkupuude pliiga.”
Kui need tulemused on täpsed, peaksid mõjud näha olema ka pikema aja jooksul: võiks eeldada, et ööune ja koolihinnete vahel on selge seos. Seda seost näitabki iga läbi viidud uurimus – alates teise ja kolmanda klassi õpilastest New Yorgi osariigis Chappaquas kuni kaheksanda klassi õpilasteni Chicagos.
Keskkoolis jõuavad need korrelatsioonid tippu, sest just sel ajal väheneb unetundide arv märgatavalt. Doktor Kyla Wahlstrom uuris Minnesota ülikoolis enam kui 7000 keskkooliõpilase uneharjumusi ja hindeid. Lapsed, kes pälvisid pidevalt hindeid A, magasid öösiti keskmiselt veerand tundi rohkem kui B-sid saavad õpilased, kes omakorda magasid veerand tundi rohkem kui C-sid saavad õpilased, ja nii edasi. Wahlstromi andmed kordasid peaaegu täpselt varasemat, doktor Carskadoni selleteemalist uurimust, mille ta viis läbi Rhode Islandi 3000 keskkooliõpilase seas. Muidugi, need on vaid keskmised väärtused, kuid nende kahe uurimuse tulemuste kooskõlalisus ületab keskmist tunduvalt. Isegi viisteist uneminutit loeb.
Funktsionaalse magnetresonantstomograafia võimalusi ära kasutades hakkavad teadlased praeguseks aru saama, kuidas täpselt unevõlg lapse aju kahjustab. Näiteks ei suuda väsinud lapsed äsja õpitut meelde jätta, sest neuronid kaotavad plastilisuse ega suuda moodustada uusi sünaptilisi seoseid, mis mälu kodeerimiseks vajalikud on.
Laste tähelepanematust koolitunnis põhjustab teistsugune mehhanism. Unevaegus nõrgestab organismi võimet vereringest glükoosi ekstraheerida. Sellest peamisest energiavoost ilmajäetuna kannatab üks ajuosa teistest rohkem – nimelt ajukoore eesmine osa ehk prefrontaalne korteks, mis vastutab niinimetatud täidesaatmisfunktsioonide eest. Nende täidesaatmisfunktsioonide hulka kuulub mõtete orkestreerimine eesmärgile jõudmiseks, tulemuste prognoosimine ja tegevuste tagajärgede tajumine. Seega on väsinud inimestel raske oma impulsse kontrollida ja nende abstraktsed eesmärgid (näiteks õppimine) jäävad meelelahutuslikumate tegevuste seas tahaplaanile. Väsinud aju on püsimatu – kujutlused, mõtted, sõnad, tundmused ja toimingud korduvad pidevalt sisesunni mõjul –, kiilub kinni valesse vastusesse, suutmata välja pakkuda loovamat lahendust, ning pöördub selle asemel sama vastuse juurde üha tagasi, kuigi inimene juba teab, et see on ekslik.
Mõlemad kirjeldatud mehhanismid
