hipokampuses esimestel öötundidel, “aeglase une” ajal, mis on sügav ja unenägudeta. Hääldamiseks vajalikke motoorseid oskusi töödeldakse 2. faasi mitte-REM une ajal ning auditiivseid mälestusi kodeeritakse igas unefaasis. Emotsionaalsed ladestunud mälestused töötatakse läbi REM-une ajal. Mida enam laps päeva jooksul õppis, seda rohkem vajab ta järgmisel ööl und.
Tundub, et nende mälestuste taaskindlustamiseks kasvab uneajal teatud geenide aktiivsus – need sõna otseses mõttes lülituvad sisse, aktiveeruvad. Üks neist geenidest on hädavajalik sünaptiliseks plastilisuseks, närviühenduste tugevdamiseks. Aju sünteesib osa mälestustest juba päeva ajal, kuid öö jooksul need rikastuvad ja konkretiseeruvad – luuakse uusi seoseid ja järeldusi, mis viivad välja sügavama kaemuseni järgmisel päeval.
Laste uni erineb kvalitatiivselt täiskasvanu unest, sest lapsed veedavad enam kui 40 protsenti uneajast aeglase une faasis (mida on proportsionaalselt kümme korda rohkem kui eakamatel täiskasvanutel). Just sellepärast on korralik ööuni nii oluline sõnavaratäienduste, graafikute, tabelite ja ajalooliste kuupäevade meelespidamiseks ning kõikvõimaliku muu faktiteabe pikaajaliseks omandamiseks.
Kõige põnevam on vast see, et mälestuse emotsionaalne kontekst mõjutab selle töötlemise kohta. Negatiivseid stiimuleid töötatakse läbi väikeaju mandlituumas ehk amügdalas, positiivseid või neutraalseid aga hipokampuses. Puudulik ööuni kahjustab hipokampust rängemini kui väikeaju mandlituuma. Nii ei õnnestu unevõlas inimestel meelde jätta meeldivaid mälestusi, kuid süngete meenutamine õnnestub suurepäraselt.
Ühes Walkeri korraldatud eksperimendis püüdsid liiga vähe maganud kolledžitudengid meelde jätta sõnade loendit. Nad suutsid mäletada 81 % negatiivse varjundiga sõnadest (näiteks “vähktõbi”). Kuid positiivse või neutraalse varjundiga sõnadest (näiteks “päikesepaiste” või “korv”) jäi meelde üksnes 31 %.
“Praegu on seis üsna huvitav,” märkis Walker. “Õppetöö, mida lapsed teevad, on varasemast palju intensiivsem, ometi on õpitu ajus töötlemiseks kasutatav uneaeg palju lühem. Kui need lineaarsed suundumused jätkuvad, katkeb kummipael peagi.”
Kuigi unevõlg mõjutab kõiki lapsi, on eriti suure löögi all teismelised.
Browni ülikooli doktor Mary Carskadon on demonstreerinud, et puberteedi ajal toimub ööpäevases süsteemis, niinimetatud bioloogilises kellas, “faasinihe”, mis hoiab noorukeid kauem üleval. Eelteismelistel ja täiskasvanutel hakkab aju siis, kui väljas pimedaks läheb, tootma melatoniini, mis teeb meid uniseks. Ent nooruki ajus ei vallandu melatoniin veel järgneva pooleteise tunni jooksul. Seega, isegi kui nad kell kümme õhtul voodisse lähevad (mida nad ei tee), lamavad nad ärkvel ja põrnitsevad lage.
Koidikul, kui äratuskell on ta äratanud, toodab teismelise aju ikka veel melatoniini. See sunnib neid tagasi unne vajuma – näiteks esimese koolitunni ajal, või, mis veelgi ohtlikum, koguni kooli sõitmise ajal1. See on üks põhjuseid, miks põhjustavad USA-s noored täiskasvanud igal aastal üle poole 100 000 “jäin roolis tukkuma” avariist.
Niisuguse veenva uurimustulemuse põhjal on mõned Ameerika koolipiirkonnad otsustanud hommikuti tundidega hiljem alustada.
Tuntuim neist on Edina kool Minnesotas, Minneapolise jõukas eeslinnas, mis nihutas kooli algusaja 7.25-lt 8.30-le. Tulemused olid ehmatavad, ning mõjutasid kõige enam oivikuid. Kooli algusaja nihutamisele eelnenud aastal oli Edina kooli 1600 õpilase 10 %-lise paremiku matemaatika/verbaalsete oskuste SATtesti2 tulemus keskmiselt 683/605. Aasta hiljem oli tippõpilaste 10 %-lise paremiku tulemuseks keskmiselt 739/761 punkti. Kui varem olid õpilased matemaatikatesti tegemiseks liiga unised, siis täiendav unetund tõstis Edina kooli säravaimate õpilaste matemaatika SAT-testi tulemuse 56 punkti võrra ja verbaalsete oskuste SAT-testi tulemuse koguni 155 punkti võrra. (“Tõeliselt hämmastav,” tunnistas pärast nende tulemuste kuulmist lummatud Brian O’Reilly, riikliku kolledžinõukogu tegevjuht SAT-programmi alal.) Õppurid olid ka varasemast motiveeritumad ja vähem depressiivsed. Kokkuvõttes parandas üks täiendav unetund õppurite elukvaliteeti.
See on eriti tähelepanuväärne, kuna enamik keskkooliõpilasi magab harjumuspärasest vähem ja nende elukvaliteet langeb: Kentucky Danneri ülikoolis uuriti üleriigilisel tasandil, kuidas unetundide arv iga keskkooliaastaga väheneb. Esimesel keskkooliaastal magab 60 % õpilastest öösel keskmiselt vähemalt 8 tundi. Teiseks keskkooliaastaks langeb unetundide arv 30 % võrra. Paralleelselt uneaja vähenemisega kasvab tujukus: kui ööuni kahanes 8 tunnist vähemaks, kahekordistus kliinilisel tasemel depressiooni esinemus. Sellesse kategooriasse liigitus üle ühe kaheksandiku kõigist õppuritest, ja võib vaid oletada, kui paljud neist kannatavad leebemas vormis melanhoolia käes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
