ADSelle raamatu eest on tänada mitmeid inimesi. Sooviksin öelda aitäh meie naabritele ja sõpradele orus – Matiasele ja Ansile, Bernardole ja Elsile, Cathyle ja Johnile, Manolole, Trevile, Joanile ja Patrickule; Fernarndole ja Jesusele Nevadensisest ilusa emajuurefoto eest; Staffan Svenssonile Rootsi viidete ja põdra pildiga teemärgifotode eest; Pilar Vazquezele Hispaania viidete eest; Carole’ile ja Fionale järjekordsete fotode, trükkimise ja mulle õeks olemise eest; ja üle kõige, kannatlikkuse ja peaosaliseks olemise eest neil lehekülgedel, minu südamlikud abrazo’d1 Anale ja Chloële.
Taas kord on minu kirjastajad Sort Of Booksist olnud selle teose südames ja ma tänan Mark Ellinghami ning eelkõige Natania Janszi, kes on käsikirjal juba esimestest sammudest silma peal hoidnud ning seda toimetanud.
SORT OF BOOKS JA CHRIS TÄNAVAD PETER DYERIT KAUNI kaanekujunduse ja väljaspool tööaega töötatud tundide eest; Gig Binderit kõigi täiuslikult ajastatud pildistamiste eest; Henry Ilesi nende lehekülgede kujunduse eest; Gabi Papet autori foto eest; Anne Hegertyt korrektuuri lugemise eest; Liz Stathamit, Lucy Greeni, Lance Chinniani ja Mark Barrow’d, et Penguinis asju ajasite; ning kogu pingutuse ja toe eest sidrunitega – Becky Shaw, Sara Jane Hall, Shaun Snow, John Duhigg; võrreldamatut Penguini agentuuri korduste eest ja paljusid raamatumüüjaid, kelleta …
SÜNDMUSED, KOHAD JA ISIKUD ON KÕIK TÕELISED, ENT nende kaitseks olen muutnud mõningaid nimesid ja detaile.
ÜLE JÄÄ
OLI HILISÖÖ JA MA OLIN SÕITNUD KUUS PIKKA TUNDI mööda jäist lumevallidega ääristatud teed Põhja-Rootsi lumiste metsade vahel. Küürutasin kangelt rooli kohal ja põrnitsesin läbi haleda valgusvihu üksluiseid mände ja lund. Üks esituledest oli juba hinge heitnud, hääbunud tulutus lahingus jää ja kahekümne viie külmakraadiga, ning peale tema kaaslase jõuetu kuma ja armatuuri roheka valguse oli kõik lõputult pime. Juba üle tunni polnud minust ükski auto mööda sõitnud ning metsas ei paistnud mitte üht tulukest. Maapiirkondade rootslastel on kena tava tuli ööseks aknale jätta, et mööduvat reisimeest rõõmustada, ent kilomeetrite viisi oli mu kaaslaseks olnud vaid sügavmust tähistaevas ja lõõskav külm. Kössitades renditud Volvo läppunud soojuses, tundsin, et olen inimestest kaugemal kui kunagi võimalikuks pidasin.
Raadiost polnud ka suurt tolku. Ainus jaam, millele pihta sain, paistis kogu täiega olevat pühendatud akordionitel ja viiulitel esitatud tantsuviisidele – sedasorti tagasihoidlikku tralli võinuks ehk oodata mõne populaarse koera matustel. Minule tundus see pisut masendav. Selle asemel ja et end üleval hoida, asusin hoolega harjutama mandariini keelt, mida olin juba aastaid üritanud selgeks saada. Lugeda endamisi valjusti yi, er, san, si, wu on päris hea viis hääldusele pihta saada ning samuti aitas see unustada, kui väga üksikuna end tundsin. Iga kord, kui olin nii nii umbes sajani jõudnud, rändasin mõtteis taas oma koju Hispaaniasse – päike apelsini- ja sidrunipuude astanguil, Ana, minu abikaasa, ja mina murul lebamas ja läbi lehtede kissitamas, meie tütar Chloë samal ajal koerale tokke pildumas – ja koduigatsus andis endast torkega märku ning ma alustasin otsast: yi, er, san, si, wu …
Kui olin loetlemisega kolmandat korda kuuekümneni jõudnud, hakkas auto mootor jupsima. Iga mõne minuti tagant sigines selle ühtlasesse mürinasse alarmeeriv paukumine ja jukerdamine ning auto hakkas vibreerima, mis omakorda kulmineerus lausa pöörase vänderdamisega. Seejärel rahunes olukord taas maha ning kuulda oli vaid tavapärast mürinat.
Iga kord, kui nii juhtus, ründas mind elav kujutluspilt surnuks külmumisest. Miinus kahekümne viie kraadiga ei kuluks selleks kaua aega. Autosalongi soojus hajuks ligikaudu kümne minutiga. See jätaks piisavalt aega, et haarata kotist kõik riided ja need endale selga toppida, kõige peale hiiglaslik jope ja lambanahkne kasukas (kakskümmend naela, Rootsi sõjaväe ülejääkidest), suured kindad ja villane müts. Mu keha soojendaks kogu kremplit seestpoolt umbes pool tundi ning siis vallutaks otsatu hulk külma õhku tavapärase termodünaamilise protsessi käigus minu vähese sooja ning võtaks võimust. Üles-alla hüppamine, kohapeal jooksmine ja kõik muu säärane pidavat soojustunnet pisut kauem säilitama, kuid ma olin lugenud kusagilt, et sellega ei tohiks siiski üle pingutada. Kui palju oli liiga palju, polnud mul aga päris täpselt meeles.
Kui mootor aga taas tavapäraselt käitus ja auto edasi mürises, patsutasin armastavalt armatuurlauda, lootes, et see annab masinale piisavalt põhjust mured õlult raputada ja sõidutada mind Norrskogi, külakesse, kuhu olin parasjagu teel ning mis jäi läbi metsa veel mitme tunni kaugusele.
Olin rentinud masina veel samal õhtul Weekie autopargist, Kopenhaageni paadisadama lähedalt. Weekie oli heitnud mulle pilgu läbi paksude prilliklaaside ja suitsupilve. „Võta, missugune tahes,” ütles ta, „sealt,” ja viipas hooletult millegi poole, mis meenutas romulat. Astusin luuni lõikavasse jahedusse, tuul üle Öresundi lahe lõõtsutamas, ning uurisin pakutavat. Siin ja seal võis märgata kurvalt kössitavaid vanu romusid, mõni katkisest rehvist längus, mõni ilma kapotita, määrdunud, õline, kerge lumekihi alla mattunud mootor nähtaval. See oli paik, kuhu jõudsid puhkama auväärse ja heal järjel rahva autod ning millest oli saanud nende hämaravõitu sihtpunkt, kes ei saanud endale korralikku rendimasinat lubada. Ent Weekie romulas oli midagi meeldivat. See oli pühamu vanadele, vähest armu tundnud hobustele, kellega sai pisitasu eest ringi sõita. Valisin tiigirohelise Volvo, maksin väikese tasu, viskasin varustuse taha ja võtsin suuna lõputult pikkadele Põhja-Rootsi teedele.
Olin siin kuu aega, et teenida süngel talveajal lammaste pügamisega raha – teenisin selle tööga piisavalt, et meie pisikest peret ja Andaluusia talu kogu ülejäänud aasta üleval pidada. Tundus, et ma ei pääse sellest iga-aastasest põrgust mitte kunagi. Meie Hispaania mägitalu oli elamiseks odav koht ning tänu maja tootlikkusele polnud meil kuigi suuri arveid ega väljaminekuid. Aga me ei teeninud ka eriti midagi. Tundus, et kunagi polnud piisavalt raha, et tasuda kõikvõimalike kodukriiside eest, mis meie teele juhtusid, näiteks kui generaator ja gaasitoitel külmkapp rikki läksid või metssiga meie uut traataeda lammutas või koerad Chloë armastatud flamenkokingad ribadeks rebisid. Nii olid Rootsireisid hädavajalikud.
Norrskogi poole sõites lõbustasin end nagu kõigil eelmistelgi aastatel mõtetega alternatiivsetest rahateenimisvõimalustest. See aasta tõotas üht uut võimalust, sest olin saatnud mõned lood meie talu kohta sõpradele Londoni kirjastustest. Mõtlesin, mida nad küll minu käsitsi kirjutatud lehekülgedest arvata võivad – küllap on neis liialt palju juttu lammastest ja koertest –, ja lubasin endal unistada (kui see sõna on just kõige õigem pilkases Rootsi pärastlõunas) raamatulepingust ja tšekist. Samal ajal jälgisin uduse silmaga, et teele põtru ei jookseks.
Põdrad on Rootsi teedel suureks ohuks. Nende vastu ei saa autot kindlustada, sest metsad sõna otseses mõttes kubisevad neist elukatest. Nad hüppavad puude vahelt otse auto ette, vaid mõni sekund hoiatuseks ja seal nad ongi. Kui sul ei vea, rammid neile jalgadesse – suur põder on nagu hiiglaslik sarvedega hobune – ning loom paiskub üle kapoti, läbi tuuleklaasi ja sinu juurde kabiini.
Säärane intiimsus on aga mõlema poole jaoks eranditult fataalne. Põdra jaoks seepärast, et talle sõitis otsa tonn kihutavat rauda, inimese jaoks aga seetõttu, et oled rihmaga istme küljes kinni ning põder tõmbleb sul süles surmakrampides. Kui annad eriti kõvasti hagu, võib juhtuda, et põder tõmbab kokkupõrkel kaasa kogu katuse koos autos istujate ülemiste otstega. Rootslased annavad endast parima, et ebameeldivusi leevendada, püstitades maanteede äärde kõrgeid aedu ja peegelvalgusteid, mis püüaksid autotulede kiired kinni ja saadaksid metsa hoiatusi. Aga sellest hoolimata leiab igal aastal aset sadu õnnetusi.
Minul on üks põdra vältimise trikk, mis juba kaua aega ennast õigustanud. Otsid mõne suure rekka, mis sõidab sinuga ligikaudu sama kiiresti, ning püsid tal sabas. Loomulikult saad siis näkku kõiksugu sodi, mida masina tagarattad õhku pritsivad, ja kui rekkajuht pidurdab ning sina mingil põhjusel seda ei märka, satud silmitsi ebameeldiva olukorraga, kus põdra asemel rammib esiklaasi hoopis hiiglaslik veok. Sellegipoolest on see kõike arvestades siiski palju rahulikum, kui pidevalt
kallistused – Tõlkija märkus.
