rge Mavredakisele
Koos jääkaruga kellegi elutuppa sisse sõitmine on keerulisem, kui võiks arvata. Selleks läheb vaja elutuba, mille aken on piisavalt suur, et auto sisse mahuks. Ja autot, mis on piisavalt suur, et jääkaru sisse mahuks. Ja jääkaru, kes on piisavalt suur, et keegi ei hakkaks tähelepanu juhtima sinu vigadele. Näiteks sellele, et sa sõitsid sisse valesse majja. Mis on halb, vähemalt siis, kui asi puudutab autosid elutoas.
Ma peaksin vist tagurdama.
(Looga. Mitte autoga.)
1. peatükk
Jama, jama, jama, jama, jama
Olgu, räägime selle igava jutu kohe alguses ära. Minu nimi on Ämber. Timmu Ämber. Ma näen välja selline:
Kunagi varem kandis minu perekond nime Ambre. Aga keegi muutis selle ära. Nüüd kirjutatakse seda nii, nagu nägite. Ja ma paluksin kõik ämbrisse astumise naljad kohe ära unustada.
Minu kohta need ei käi. Ma olen detektiivibüroo asutaja, president ja tegevdirektor ja ma panin oma büroole enda järgi nime, see on Ämber OÜ. Ämber OÜ on parim detektiivibüroo terves linnas, aga võib-olla terves maakonnas. Arvatavasti terves riigis.
Raamat, mida te praegu käes hoiate, on minu detektiivielu kajastav ajalooline dokument. Kõik selles leiduvad faktid on hoolikalt üle kontrollitud. Kõik pildid on minu joonistatud. Ma tahtsin lasta pildid joonistada oma äripartneril, aga need ei tulnud tal kuigi hästi välja. Näiteks sellel pildil kujutas ta mind:
Ma otsustasin selle raamatu trükis avaldada, kuna minu kogemused on hindamatu väärtusega igaühe jaoks, kellel on tahtmine detektiiviks saada. Lugege näiteks arvustusi:
„Hindamatu väärtusega igaühe jaoks, kellel on tahtmine detektiiviks saada.”
Kuid minu edu ei tulnud üleöö. Selleks pidin ma ületama takistusi. Näiteks selliseid:
1) minu ema,
2) kool,
3) lollakas parim sõber,
4) minu jääkaru.
Ning jah, ma olen kindel, et teil tekib sama küsimus, mis kõigil teistelgi, kui ma need takistused ette loen. Miks pean ma oma parimaks sõbraks mingit lollakat? Selleni jõuan hiljem. Oh, ja ma peaksin vist ütlema midagi ka seitsmesajakilose jääkaru kohta.
Tema nimi on Mega.
Mega kodu Arktikas hakkab ära sulama. Sellepärast läks ta rändama, kuni leidis minu kassi toidunõu. Nüüd elab ta oma endisest kodust 5101 kilomeetri kaugusel. Jah, see on väga pikk maa kassitoidu nimel maha käia, aga me ostame ka väga head kassitoitu. Kahjuks on minu kass nüüd kiisude paradiisis (või hoopis pahade kasside maal – ta ei olnud just kuigi sõbralik kass), aga jääkaru on endiselt minu juures.
Esialgu näitas Mega end üsna töökast ja usaldusväärsest küljest, mistõttu ma otsustasin ta oma büroos partneriks võtta. Ilmnes aga, et töökus ja usaldusväärsus olid lihtsalt kavalus. Mõned jääkarud ongi sellised. Ja ma ei taha sellest rohkem rääkida. Ja ma ei taha rääkida ka muudatusest, mille olin nõus tegema oma büroo nimes, mille tagajärjel näeb meie reklaam telefoniraamatu kollastel lehekülgedel nüüd välja selline:
Ja nüüd ma pean minema. Sest Timmuliin kutsub.
2. peatükk
Kuhu küll kõik kommid jäid?
Helistab Gunnar. Klassivend, naaber ja nüüd ka järjekordne poiss, kelle halloween’i kommid on kaduma läinud. Kommijuhtumeid tuleb mulle palju. See pole just ajalehtede esiküljematerjal, aga nende juhtumite eest makstakse sulas. Mistõttu ma äratan oma äripartneri ja hüppan operatiivsõidukile.
Ma peaksin ütlema paar sõna ka operatiivsõiduki kohta. See pole tegelikult operatiivsõiduk. See on Segway. Ja see on minu ema oma. Ta võitis selle loteriiga. Ja ta on seadnud mõningaid piiranguid sellele, millal ja kuidas mina seda kasutada tohin.
Minu meelest oli see üpris ebamäärane sõnastus. Niisiis ma kasutan seda. Seni pole ta vastuväiteid esitanud. Peamiselt sellepärast, et ta ei tea sellest.
Sellega on seotud ka üks Mega Ämber OÜ aluspõhimõtetest, mille ma jäädvustasin oma vasaku kinga tallale.
Minu ainus kaebus operatiivsõiduki osas puudutab selle kiirust. Kui mina sõidan ja Mega läheb jala, siis jõuab Mega kohale enne mind. See poleks ju iseenesest halb, kui Mega ei sisustaks vahepealset aega väikese uinakuga.
Seega pole ma Gunnari maja ette jõudes sugugi üllatunud, kui Mega on seal juba ees ja teeb seda, mida ta sageli teeb, kui jõuab kuhugi kohale enne mind. Enne kui ma teile räägin, mis see on, pean mainima veel üht asja: detektiivi elus on hea esmamulje jätmine ülioluline. Klient peab juba esimesest silmapilgust mõistma, et tema detektiiv on (a) professionaalne, (b) stiilne ja (c) diskreetne.
Maine on aga kahjustatud, kui kliendi esmamulje oma detektiivist on selline:
Ma olen Megale klientide prügikastidest toidujäätmete söömise kahjulikkusest nii palju kordi rääkinud, et minu veendumuse kohaselt tegeleb ta meie büroo teadliku saboteerimisega. Aga minu õnneks on Mega selleks ajaks, kui ma Gunnari uksele koputan, juba lõpetanud prügikastidest leitud söödava kraami allakugistamise ja võimeline seisma ukse taga minu kõrval.
Gunnar teeb ukse lahti ja juhatab meid kuriteopaigale. Ta osutab tühjale lauale oma voodi kõrval. „Minu plastkõrvits, mis oli komme täis, seisis siin, selle koha peal,” ütleb ta. „Nüüd on see kadunud.”
Ma vaatan lauda. Tühja koha järgi laua peal saan ma aru, et see on kadunud.
Gunnar loeb ette, mis kommid tal kõrvitsas olid. „Kaks Marsi šokolaadi, üks Twix, seitse Kolme Musketäri šokolaadi, viis Kit Kati, üksteist mandlikommi, viis Snickersit, üks Abba-Zaba ja kaheksa Hershey’se kommi.”
Gunnar vaatab mulle otsa. „Saad kõik kirja?”
„Muidugi saan ma kõik kirja.”
„Alustame põhilisest,” ütlen kliendile, „näiteks tasust. Ma võtan vastu sularaha, tšekke ja krediitkaarte.” Tegelikult ma krediitkaarte vastu ei võta, aga ma ütlen nii, kuna see kõlab professionaalselt.
„Kui
