ma ei tunne kunagi igavust, välja arvatud juhud, kui olen lõksus mõnel õhtusöögil, kus inimesed on võtnud otsuseks mulle muljet avaldada; aga ma tajun sageli, kuidas kõike on liiga palju, olgu see siis seisatades Harrodsi hiiglaslike vitriinide ees või liiga paljud meilid ja telefonikõned või hordide kaupa inimesi, kes mulle avalikult ligi astuvad, igaüks neist otsustanud mulle teatada: „Meil on midagi ühist!” („Minu õe abikaasa käis Cliftonis umbes kakskümmend aastat pärast teid ja ta külastas sama spordipoodi, kust väideti, et ostsite endale kunagi pesapallikindaid.” „Ei! Kas tõesti?”) Aga ma olen õppinud ekstravertsetes situatsioonides suurepäraselt toime tulema ja neid nautima, kuigi pärastpoole tundub, et vajan pisut rahu ja vaikust. Teisalt, kui veedan terve päeva kirjutades, ootan päris pikisilmi sotsiaalset õhtupoolikut. Kõik pole mustvalge, küsimus on pigem tasakaalus.
Kindlasti veetsin ma kuue-, seitsme- või kaheksa-aastaselt rohkem aega üksi ja vanematega kui eakaaslastega. Mängisin rõõmsasti üksinda, pidasin oma pehmete mänguloomade abil poodi, valmistasin Meccano konstruktoritest mudeleid, vormisin plastiliini, kogusin Briti lindudega postkaarte ning joonistasin ja maalisin, ilma et oleksin näidanud kübetki andekust. Mulle meeldisid koomiksid ja ma lugesin neid suure tähelepanelikkusega, üritasin justkui mõista, mis neid tegelasi ajendas. Nii jäigi mulle külge mõte, et inimestele jalaga tagumikku löömine oli väga naljakas, kuigi tegelikult ei ajanud see rahvast sugugi nii palju naerma, kui oleks pidanud. Mul oli hädasti vaja endavanuste lastega aega veeta.
Nii korraldasid vanemad mulle ühel pärastlõunal õhtusöögi kahe poisiga, kes elasid meiega samas kortermajas, ja me kuulasime viieteistkümneminutilist raadiosarja osa pealkirjaga „Dick Barton, eriagent”. Sellest tekkinud adrenaliinitulv ei lahtunud mitu päeva ja vanemad otsustasid, et seesugust kogemust ei tasu liiga tihti korrata. Teine kord jäeti mind mõneks tunniks korralike poiste ja tüdrukutega ning, pilgus üllatus, jälgisin neid Monopoli mängimas. Ma polnud lihtsalt kunagi varem taibanud, et elu võiks olla nii põnev. Suutsin lausa ette kujutada, kuidas ühinen ja mängin seesugust mängu, kui olen mõni aasta vanem ja seda on turvaline teha.
Kaht asja enese kohta ei oska ma kuidagi seletada. Ühtäkki tekkis minus suur huvi autode vastu, nii istusin ma meie väikese Austin 10 tagaistmel ja hüüdsin imelise täpsusega vastutulevate masinate marke. „Lagonda! Humber! MGM! Wolseley! Hillman Minx! Jowett Javelin!” Kuid ühel päeval kaotasin nende vastu täielikult huvi. Üleöö! Sellest hetkest peale olid autod minu jaoks surmigavad. Nüüd arvan, et need, kes loevad autoajakirju, on pisut kiiksuga. Inimesed võrdlemas konkureerivate masinate plusse ja miinuseid, eputamas oma detailsete teadmistega. Kas nad on arust ära? Üks mu suurimaid hirme on sattuda keerulise ahelavarii võtmetunnistajaks: mind üle kuulav politsei arvaks, et lollitan nendega.
Veel kummalisem oli, et hoidsin kriketis pöialt Austraaliale. Kust see veel tuli? Isa rääkis tõelise heldimusega sõja ajal kohatud lõuna-aafriklastest, austraallastest ja kanadalastest, kuid miks pidin ma ühtäkki otsustama, et hakkan 20. ja 30. aastate Austraalia kriketiässade asjatundjaks? Mul olid nad kõik peas: Woodfull ja Ponsford, Bradman, Macartney, McCabe, Kippax, Richardson, Oldfield, Clarrie Grimmett (kes oli uusmeremaalane ja mängis Aussi eest ning suutis palli nii hoogsalt keerlema panna, et see liikus piljardilaual õigete nurkade all), Bill O’Reilly, Fleetwood-Smith (kõige hullem lööja, keda kriketis kunagi nähtud) ning imetlusväärne-inspireeriv McDonaldi ja Gregory pallija-lööja partnerlus. Leiutasime isaga omamoodi elutoakriketi, et talve üle elada, see seisnes pingpongipalli löömises väikese kurikaga, mida tuli hoida puidust tikutoosihoidja ees – ja kui isa oli alati Hobbs, Sutcliffe või Harold Larwood, olin mina alati austraallased. See kummaline pooleldi patriootlik lisand kestis kuni 50. aastate keskpaigani, kui hakkasin viimaks ometi hoopis inglastele pöialt hoidma. Mul pole vähimatki, hallimatki, pisematki aimdust, miks olin kunagi ausside poolt.
Rääkides kummalistest sündmustest, juhtus tollal midagi, mis tekitas minus suurt hämmastust. Proua Phillips, vana daam, kes elas meie kohal korteris, saatis sõnumi ja kutsus mind endale külla, sest ta tahtvat mulle midagi anda. Mäletan selgelt trepist ronimist: astmed olid üpris järsud ning tema istus üleval tugitoolis, midagi käes. Ta käskis mul peo välja sirutada, võttis mu sõrmeotstest kinni ja pussitas mu pihku ekstra teritatud oraga. (Üks neist õhukesi puulaaste, mida kasutatakse tulehakatuseks, ta oli ühe otsa teravaks trimminud.) Tervem, pisut mehisem poiss oleks ora naisel käest haaranud ja tal sellega silmad peast torganud, aga kuna tegemist oli minuga, kisasin nagu kinni jäänud siga, huilgasin ja nutsin ja … mida? See oli kogu mälestus, ning mis mind hämmastab, on see, et … mida ma tegin, et selle ära teenisin? Sest ilmselgelt pidin ma olema midagi teinud, mille eest proua Phillips mind karistas. See peopesa pussitamine polnud talle omane käitumine; Burnham-on-Seas liikusid kuulujutud kiiresti – korralik pask ei püsinud kaua vaka all – ja proua Phillipsit peeti kõrgelt austatuks. Kas võis olla, et ta kaotas need kaks põgusat minutit oma elust mõistuse ja toimetas siis ülejäänud elupäevad (mis ei küündinud õnneks sadadesse) ikka vanaviisi edasi? Või olin teinud mina midagi salajast, hämarat ja karistatavat – kindlasti mitte midagi seksuaalset, sest tolles vanuses polnud mul õrna aimugi, milline näeb välja tüdrukute peenis, kuid ehk midagi alatut, nagu sinepi pigistamine tema sünnipäevatordile, ämbliku pinalisse peitmine või tema hamstri nülgimine? Mul on kõva kahtlus, et saatsin korda midagi üpris kahtlast. Mis muu võiks põhjendada proua Phillipsi ettekavatsetud käitumist, hoolikat planeerimist, suurepärast relvavalikut, peent teritamist, osavat kutset, ootamatut varitsust … mille eest see kättemaks oli?
Või tundis ta lihtsalt igavust? Ma ei saa seda kunagi teada. Nagu ei saa ma kunagi teada, kas peaksin häbi tundma või mitte …
Mitte et ma teeskleksin, nagu oleksin elanud kogu aeg tõelist süütukese elu. Näiteks astusin põgusa sammu kuritegelikku maailma: varastasin allveelaeva. Tegemist polnud küll kuigi uhke allveelaevaga, vaid viis sentimeetrit pika halli tinakamakaga, millele oli rohmakalt antud allveelaeva kuju (2014. aasta hindade juures väärt umbes ühe penni) ja mis jäi mulle silma ühel peol, kuid ma panin selle salaja pihta, teades nii seda, et SEE POLNUD MINU OMA, kui ka seda, et TEGIN MIDAGI KEELATUT. Küllap reetsin end kuidagi, sest isa tabas varguse ära, soovitas laeva tagasi viia ja vabandada. Seda ma tegingi, kuigi siis, kui rääkisin ohvritele, et olin võtnud midagi, mis kuulus neile, olid nad vist pisut üllatunud, kui tõin nähtavale pisikese tinast allveelaeva: nad olid eeldanud, et saak on sootuks kopsakam. Isa aga ei näägutanud minuga tehtu pärast kordagi: ta lihtsalt selgitas, et ma poleks pidanud laeva võtma, ja käskis selle tagasi viia. Õppetunni lõpp. Mul vedas, et mul oli just selline isa.
Nüüd juhtub midagi SUURT. Oleme külastanud piirkonna erakoole ning need kõik näivad üpris suured, tõsised ja eemalepeletavad, kuid isa selgitab, et kolime Weston-super-Mare’i, nii saan hakata käima seal ühes väga toredas koolis nimega Saint Peter, ilma et peaksin ööseks jääma. Olen tihti Westonis käinud ja see on hiiglaslik – mitte nii suur kui Bristol, kus elab vanaisa, aga tõesti suur, suure sadamasillaga, millel silt „Maailma suurim katusealune lõbustuspark”, Winter Gardensi keskuse ja kolme väikese golfirajaga. Mis veel tähtsam, juhtumisi tuleb Somerseti kriketitiim augustis Clarence Parki, et mängida järjest kolm kolmepäevast matši, isa viib mind üht neist vaatama (et näidata, kui põnev võib olla elu Westonis) ning ma olen kohe võlutud. Vaid üks matš, aga algus seegi. Olen oma elus esimest korda armunud – kriketisse ja Somerseti meeskonda, eriti Bertie Buse’i, kellel on samasugused vuntsid nagu isal.
Kui naasin Burnhami, korraldasin kriketimatši ja tegin sada jooksu! Peale minu oli veel ainult kaks mängijat (minu Dick Bartoni sõbrad), kuid ma lõin tennisepalli meie tagahoovis ringi ja saavutasin 23-pall-saja! (See jäi ka minu elu ainsaks sajaks jooksuks.)
Nii kolisime septembri alguses Westonisse, esimesele korrusele väikeses majas Clarence Park Northi teel, otse kriketiväljaku kõrval, et saaksin hakata käima erakoolis nimega Saint Peter, kus õpetajad olid enamasti mehed, kus õppisid täiskasvanud, kaheteist-, kolmeteistaastased poisid ning direktor oli kiilakas ja hiiglaslik.
3. peatükk
