nad kõik kolm leitigi. Esimene oli Emma O´Leary, üksteist aastat vana. Leiti 18. aprillil 1901. aastal. Teine oli Susan Night, kaksteist aastat. Suri 1901. aasta 14. novembril. Kolmas oli Lucy Call, samuti kaheteistaastane. Surmakuupäev – 7. veebruar 1902. Surma asjaolud on identsed. Algul läheb tüdruk kaduma. Seejärel leitakse ta hotelli vannitoast. Ei mingeid märke vägivallast, kaasa arvatud seksuaalsest. Vasakul randmel on sisselõige. Surma põhjus – verest tühjaks jooksmine. Valged liiliad. Verega segunenud vesi on välja lastud. Nagu näete, kõik jätab väga hoolika, peaaegu steriilse mulje.”
„Mida hotellides kosteti?” küsis Fandorin kähku.
„Tüdrukud saabusid väikest kasvu, hapra kehaehitusega vanemapoolse meesterahva seltsis. Välimuse detailide osas on lahknevusi – kurjategija kasutab maskeeringut. Kõikidel juhtudel suhtlesid mees ja tema väike saatjanna omavahel väga kenasti. Neid peeti isaks ja tütreks.”
„Sellest pidi ajalehtedes palju juttu olema,” imestas Erast Petrovitš. „Kuid mulle ei meenu, et nii kummaliste, õudusttekitavate tapmiste seeriat mainitud oleks.”
„Otsustati hoida need kuriteod ajakirjanduse ees saladuses.” Inspektor puudutas oma vuntsi. „Seda kahel põhjusel. Kõik me mäletame hüsteeriat, mis valdas ühiskonda Rappija Jacki ajal… Pealegi jõudsime me küllaltki ruttu Liiliamõrtsuka jälile, otsingute ring tõmbus üha koomale ja me kartsime teda minema peletada.”
„Te leidsite mõrtsuka?”
„Jah.”
„Milleks teil siis mind t-tarvis on?”
„Ta pääses meil käest. Õigemini…”
Thornton puudutas ka oma teist vuntsiotsa, olles selgelt kimbatuses.
„Teate, söör,” ütles talle Fandorin. „Te kas laote kogu tõe midagi varjamata lagedale või võtate oma jõleda albumi ja lahkute. Ma ju näen, et te jätate kõige t-tähtsama mulle rääkimata.”
Köhinud kurgu kohmetult puhtaks, laiutas inspektor käsi:
„Jah, teil on õigus… Ma olen seotud sõjasaladusega, kuid arvan, et antud juhul… Ühesõnaga, probleem on selles, et kahtlusalune oli tähtis töötaja ühes Admiraliteedi laboris. Salajane töötaja. Seda, mis teema kallal ta töötas, ma ei tea, kuid kui te näeksite, kui karmid kasutusmärked on tema isikutoimikul… Õigupoolest seetõttu ajalehed teadmatusse jäetigi… Ütelge, kas teil on olnud juhust seda sorti uurimisi toimetada?”
Erast Petrovitš noogutas.
„Jah. Kusjuures ükskord ma otsisin samuti maniakki, kes ei pannud toime mingeid seksuaalseid tegusid. See on kõige iseäralikum ja prognoosimatum liik kurjategijaid.”
„Kas ammu?” elavnes Thornton.
„Väga. Üheksateistkümnendal s-sajandil,” sõnas Fandorin lühidalt ja krimpsutas nägu. Talle ei meeldinud üldse toda lugu meenutada. „Niisuguse uurimise juures on peamine arvata ära maniaki haiglane idee. Siis muutub ülesanne kergeks. Kuid kuna te saite ta kätte, siis järelikult tegutsesite õigesti.”
„Ma pole öelnud, et me ta kätte saime,” ohkas inglane. „Sajaprotsendilist kindlust meil siiski polnud ja see inimene oli, nagu ma juba ütlesin, oma erilise staatuse kaitse all. Me panime ta kõva järelevalve alla. Ma juhtisin seda isiklikult, mul aga, julgen teile kinnitada, on üksjagu kogemusi…”
„Ja mis siis sai?”
„Eelmise aasta oktoobris suundus see mees – tema nimi on Gottlieb Krank, ta on sakslane – reisile. Marseille´s läks ta transatlantilise auriku peale. Niisamuti mina ja mu parim abiline Finch. Ootasime Scotland Yardist telegrammi, et teostada vahistamine. Kuid ühe Kanaari saare lähedal tegi professor asja ees, teist taga enesetapu. Hüppas ühtäkki keset päist päeva merre.”
„Asja ees, teist taga?” kordas Fandorin karbist sigarit võttes ja pakkudes külalisele teha sama (britt raputas närviliselt pead). „Olete te kindel? Ilma mingi p-provokatsioonita, ilma anomaalse käitumise ilminguteta?”
„Teil on õigus.” Thornton kõverdas tusaselt nägu. „Ta käitus laevas imelikult. Muidu oli ta alati olnud vagur lambuke, seal aga korraldas lõputult hüsteeriaid, skandaale, nutustseene. Ma oleksin pidanud aimama, et miski on viltu…”
„Tavaline lugu. Sellistel inimestel on ohu suhtes täiesti loomalik nina. Ta haistis midagi, hakkas paanitsema, läks marru – ja tegi enesetapu.” Erast Petrovitš kraapsas tikku, silmitsedes inspektorit uurivalt. „Sellega on klaar. Mina aga ei saa vaat millest aru. Teie Liiliamõrtsukas uputas end eelmise aasta aprillis, siit kolme tuhande miili kaugusel. Mis teid siis Arubale tõi? Ja milleks teil mind vaja on?”
Libistanud pilgu üle esplanaadi ja promeneerijate, kummardas Thornton Fandorini juurde ja tasandas häält:
„Vaadake, söör, meil on alust arvata, et professor Krank on elus…”
Sigar jäigi läitmata.
„P-pidage… Ma arvasin, et te nägite omaenda silmaga, kuidas ta merre viskus.”
„Jah, ma olin kahekümne jala kaugusel. Ja mu abiline hüppas talle järele. Kuid professor vajus kivina põhja.”
Erast Petrovitš raputas pead.
„Ma ei saa millestki aru…”
„Mina ka mitte. See on mingisugune põrguvärk!” Thornton tõstis käed ekspansiivselt, üldse mitte britilikult taeva poole. „Seal oli rannikuni mitu miili ja tugev hoovus. Ta poleks kuidagi saanud kaldale ujuda. Me kõik arvasime, et Krank sai surma. Ent siin on teile faktid… Portsmouthis Kranki korteris läbiotsimist teostades leidsime me prügi seest postikviitungi tükid. Professor oli päev enne Inglismaalt lahkumist pannud teele postipaki. Kirjelduse ja kaalu järgi otsustades oli tegemist paberitega. Teate, kuhu? Tenerife saarele, mis asub kõigest viiekümne miili kaugusel tollest kohast, kus enesetapp aset leidis. Pakk oli adresseeritud märgitud numbriga pangatähe esitajale. Keegi sai Kranki oletatava surma järgsel päeval Puerto de la Cruzi postkontorist panderolli kätte.”
„See on väga huvitav ja kummutab versiooni enesetapu spontaansusest,” täheldas Fandorin, „kuid mitte selle toimumise fakti.
Professor saatis panderolli inimesele, kelle käes oli see konkreetne pangatäht. Kust te võtate, et just Krank käis postkontoris p-paki järel?”
„Ei käinud mitte Krank ise, vaid mingi saatjalg. Kuid selle numbriga pangatäht ei võinud kuidagi Tenerifele sattuda. Tolsamal päeval, mil panderoll teele läks, käis professor pangas, tegi kogu oma arve tühjaks. See on auväärne, hoolikas pank. Seal pannakse kirja kõikide väljaantavate suurte kupüüride numbrid. See, millest jutt käib, oli Krankil reisi ajal kaasas. See ei saanud kuidagi enne professorit Kanaaridele jõuda.”
Erast Petrovitš pani sigari käest. Tõusis püsti. Kõndis terrassil edasi-tagasi. Sõrmed läksid liikvele, otsekui näppides armsaid nefriitpalvehelmeid, mille klõpsumine oli alati deduktsioonile kaasa aidanud. Ent juba hulga kuid olid helmed lebanud kirjutuslaua sahtlis. Fandorin ei tundnud Arubal nende järele mingit vajadust.
„Ta võis kupüüri enne pardaleminekut kellelegi anda või saata. Ning see jõudis Tenerifele mingi t-teise laevaga.”
„Võimatu. Krank sõitis Marseille´sse ekspressiga ja jõudis laevale napilt enne väljumist. Aurik, millega
