style="font-size:15px;"> Tobedaid rituaale mittetunnistav Pete Bull oli juba kaile hüpanud, vaevumata inspektorit tervitama või temale pilkugi heitma. Inseneri huvitas vaid üks asi: kas inglased on kõik õigesti ette valmistanud, sest tema meelest ei olnud nad vaimsete võimete poolest venelastest kuigivõrd arenenumad. (Ent mister Bull suhtus halvustavalt kõikidesse maailma rahvustesse, kaasa arvatud juutidesse, ja tegi erandi ainult ameeriklastele ning sedagi vaid seetõttu, et nad ei ole õigupoolest rahvus.) Insener pühkis maabumissillalt sörgil minema, kummardudes laudise kohale otsekui jälgi ajav jahikoer. Kadus angaari.
Masa kiskus samal ajal oma kätega Sidrunilt presenti maha. Allveepaadi hõbedased küljed lõid läiklema Tenerife päikese all, mis oli sama ere nagu Arubal. Jaapanlane ajas end tikksirgeks, tegi paadile sügava kummarduse. Ning alles seejärel lasi troppijad selle ligi.
„Hea küll, ma ei sega teid,” ütles Thornton, nähes, et Fandorin ei vaata mitte tema, vaid kraana poole. „Kui lõpetate, viib kaless teid hotelli. Seal räägimegi.”
Askeldasid oma kaks tundi. Bull ei jäänud loomulikult millegagi rahule. Masa kukkus loomulikult lossijate peale sisistama, kuna need ei näidanud Sidruni suhtes üles piisavalt aupaklikkust. Ning kui trossidega kinnitatud submariin juba lainetel õõtsus, läksid mõlemad abilised loomulikult omavahel purelema.
Üle ookeani sõidul oli Erast Petrovitš sundinud neid allkirjastama dokumendi, mille kohaselt nad tõotasid jääda omavahelises läbikäimises vastastikku lugupidavaks, mistõttu antagonistide sõnasõda toimus nüüd omapäraselt.
„Söör, pean kogu lugupidamise juures ütlema, et järgmises elus sünnite te solkmena, kes elab sea kõhus,” rääkis jaapanlane.
„Aga teie, söör, olete lollpea,” pareeris Pete Bull põlglikult; tema ei pidanud tõotusi nii tähtsaks nagu Masa.
„Söör, pean kogu lugupidamise juures ütlema, et teie järgmine elu jõuab kätte palju varem, kui te arvate,” lõi jaapanlase nägu vihast lõkendama.
„Aga teie, söör, olete lollpea,” kõlas vastuseks.
Ja niiviisi lõputult.
„Teate mis,” ei pidanud Fandorin vastu. „Viisakuspakt on tühistatud. Ma keelan teil omavahel rääkida. Kõik kontaktid käivad nüüdsest ainult minu kaudu. Ja elama hakkate lahus. Teie, Bull, seadke ennast sisse angaari. Ma tean, et te nagunii ei raatsi Sidrunist eemal olla. Masa, sina tuled minuga.”
„Või tema tuleb minule ütlema,” porises Bull. „Kus tuli mul ertshertsog välja! Ma poleks ka ise siit kuskile läinud. Mul on kaasas kokkupandav koi. Käskige ainult saata mulle mu dieettoitu. Ja vaadake, et teie makaak sinna mürki ei sokutaks.”
„Masa, damare2!” käratas Erast Petrovitš, haaras jaapanlasel natist kinni ja tiris ta endaga kaasa.
Kalessis, mis veeres mööda väikese maalilise linna kaldapealset, sulas jaapanlane üsna ruttu. Unustanud haavaja, silmitses ta huviga kohalikke senjoriitasid ning neile, kes eriti silma jäid, vahtis koguni järele.
„Võimalik, et esimene kategooria, isand. Väga võimalik!” teatas ta erutatult. „Mulle meeldib Tenerife saar!”
Masal, naise ilu tundjal ja hindajal, oli oma süsteem, mille järgi ta hindas erinevate maade ja piirkondade naisasukaid. See gradatsioon ei langenud traditsioonilisega kuigivõrd kokku. Arvesse võeti priskust, naha õlisust, pilgu udusust, usalduslikkust, kirglikkust, malbust ja veel paarikümmet parameetrit, sealhulgas päris gurmaanlikke, nagu näiteks kõrvanibu ümarus. Sellel nõudlikul skaalal asetsesid sakslannad prantslannadest palju kõrgemal, aga esimese kategooria väärilisteks oli Masa seni pidanud vaid Venemaa põhjaalade ja Hawaii saarte kaunitare.
„Mul on hea meel,” vastas Fandorin hajameelselt, silmitsedes linna, mis talle ei meeldinud. Tavaline kuurort: ingliskeelsed sildid, kõikjal suurfirmade reklaamid, turistide hordid.
Grand Hotel, mille ette kaless keeras, oli samuti täiesti keskpärane, otsekui üle toodud Biarritzist või Brightonist, ehk ainult troopiline taimestik pisut elavdas mittemidagiütlevat euroopalikku arhitektuuri.
Kuid kogu selle väikese kvaasi-Euroopa kohal domineeris vulkaanihiiglane, otsekui määrates maailmakorralduse tegelikku mastaapi. Erast Petrovitš ajas pea kuklasse, kuid tulemäe tippu ei näinud – see oli pilvede taga peidus.
Korraga tõmbus süda kokku, nagu oleks seda läbistanud jäänõel. Selline asi juhtus Fandoriniga üksnes väga suure ohu künnisel.
Imelik. Eelseisev töö ei tundunud riskantne olevat.
Mõttetark on öelnud: „Õilis mees, kui ta pole loll, võtab oma eelaimusi kuulda, sest neid saadab heasoovlik Kõrgem Jõud.” Ent mõttetark on ühel teisel juhul öelnud ka muud: „Halb enne ei ole õilsa mehe jaoks ettekääne teelt ärakeeramiseks.” Igal tõelisel mõttetargal võib alati leida teineteist välistavaid sententse.
„Noh? Mida kostate?”
Cecil Thorntonil oli ehtbritilikku kannatlikkust. Selle tunni vältel, mis Fandorin kriminaaltoimikut uuris, inspektor peaaegu ei liigutanud. Ent pruukis Erast Petrovitšil vaid mapp käest panna, vidutada silmi lae all tiirleva ventilaatori poole ja sirutada käsi nefriitpalvehelmeste järele, kui kohe kõlas läbematu küsimus.
„T-tiisikus,” sõnas siledaid kuulikesi klõbistav Erast Petrovitš. „Arubal jätsite te selle mainimata. Kõik kolm Liiliamõrtsuka ohvrit ei olnud mitte ainult samatüübilise välimusega, vaid ka tiisikusehaiged. Läbipaistev sinaka tooniga nahk, varjud silmade all, efemeerne haprus. Seda esiteks… Nüüd teiseks. Ma võtsin mereretkele kaasa kõik, mida sai Saint Constantinuse saare kohta lugeda. Informatsiooni pole just palju. Kuid leidus mitu lehelugu tuberkuloosihaigete sanatooriumist, kuhu võetakse ainult tüdrukuid. Kirjutatakse, et sealne ravikuur polevat poiste jaoks efektiivne…”
Thornton naaldus ettepoole:
„Te arvate, et sanatooriumist sai Kranki jaoks ahvatis?”
Kõõritanud inspektori poole (pilk tähendas: „Imelik, et te ise selle peale ei tulnud”), ei hakanud Erast Petrovitš sellele retoorilisele küsimusele vastama.
„Kas sanatooriumis pole eelmise aasta aprillist alates mingeid intsidente esinenud? Kahtlasi surmasid? Kadumisi?”
„Ei, ma teaksin seda. See tähendab, haiged surevad mõnikord, seal on ju ka raskeid juhtumeid. Kuid pole olnud midagi, mis oleks politseis tähelepanu äratanud. Oceania kontserni loata saarele ei pääse, kuid Hispaania seaduste järgi on administratsioon kohustatud kõikidest kuritegudest ja õigusrikkumistest teatama Santa Cruz de Tenerife politseile.”
See vastus ei rahuldanud Fandorinit täiel määral.
„Kas te ise üldse olete Saint Constantinusel käinud?”
„Ei. Proovisin, kuid ei õnnestunud. Siin Santa Cruzis on kontserni kontor. See väljastab lube – ja ainult neile, kes võetakse tööle. Tavaliselt on see mõni kohalik kalur või sukelduja, kuid tullakse ka kaugemalt. Palk on kõrge, elamistingimused head. Kõik tööletahtjad peavad läbima vestluse. Ma üritasin, isegi kaks korda. Algul proovisin esineda mehhaanikuna – omal ajal lõpetasin ma nagu teiegi inseneriteaduskonna.” Thornton muigas rõõmutult. „Kuid erinevalt teist olen tehnikast eemaldunud. Mind kukutati läbi. Teine kord grimeerisin end korralikult, et ära ei tuntaks, pakkusin oma teeneid valvurina (nad võtavad meelsasti armee, sõjalaevastiku,
Masa, vait! (jp k)
