Klaara, kes magas kabinetis. Vist tema!
Tõttasin jalamaid sinna ja süütasin tule. Klaara lamas kõhuli asemel, hoidis kramplikult sohvast kinni ja oigas.
“Mis juhtus, Klaara?” hüüdsin.
“Nad tahtsid mind tappa!” karjus ta ja näitas käega kaelale. “Nad… nad kägistasid mind.”
“Siin ei ole kedagi, Klaara – te näete vaid und.”
Klaara avas silmad. Need olid hirmu täis. Ta äigas kätega üle näo ja vaatas mind imestunult.
“Ah, see olete teie…” ja hakkas jälle nutma.
Võttis hulk aega, enne kui ta viimaks rahunes. Tõin talle suhkru- ja sidrunivett, et teda rahustada. Klaara hoidis kõvasti mu käest kinni. Viimaks ta uinus. Vabastasin ettevaatlikult käe ja siirdusin kikivarvul oma tuppa.
Järgmisel päeval oli Klaara rahulikum ja leppis sellega, et elas minu juures. Ta oli passijaga kodus, aitas teda majapidamises ja einestas koos minuga. Soovitasin tal käia jalutamas, et kiiremini kosuda. Klaara allus sõnagi lausumata kõigile minu korraldustele. Õhtupoolikul tegin talle autosõidu linnast välja ja näitasin Kose metsa ning Pirita randa. Pärast istusime kodus ja kuulasime muusikat.
Ma kartsin aga ööd, sellepärast palusin passijal tulla meile magama. Klaara oli sellega väga nõus. Kahekesi koos tegid nad asemeid – Klaarale kabinetti ja passijale saali. Klaara magaski sel ööl rahulikult ja ei ärganud enne hommikut.
Klaara kosus kiiresti. Vaatlesin teda huviga. Ta oli palju muutunud sellest ajast, kui ma haiglas lamasin. Nüüd oli ta tõsisem ja tagasihoidlikum. Enam ei rääkinud ta abiellumisest ega unistanud rikkast autoga mehest. Ta oli huvitatud võõrastest maadest, arutas tihti oma tuleviku üle ja küsis minult töö kohta terasekontoris. Kuulates raadios klassikalist muusikat, tahtis ta seda mõista, küsis minu arvamust ja avaldas ka enda oma.
Passijaga rääkis ta majapidamisest, õppis temalt peenemate toitude valmistamist ja aitas hoida korterit korras.
Andsin talle raamatuid lugeda. Valisin põnevama sisuga armastusromaane, naljajutte ja ka reisikirjeldusi. Ta luges kõike innuga ja õhtuti oli meil palju arutamist loetu ainetel. Ühtki head filmi ei jätnud me vaatamata, külastasime ka Estonia esietendusi. Tavaliselt läksime pärast seda kohvikusse või tantsima.
Klaara ei olnud vist paari nädalatki elanud minu juures, kui linna peal olid juba jutud, et ma olevat soetanud endale armukese.
“Mõtelge ometi – saatis oma naise minema ja elab nüüd armukesega,” oli ohanud proua Selling, nähes mind Klaaraga kohvikus.
Teatris sosistasid kaks naist omavahel:
“Vaata seda koletist, elab kahe naisega, üks Pariisis, teine Tallinnas.”
Naised istusid meie seljataga ja rääkisid ilmselt meelega kõvasti, et me kuuleksime. Üht neist tundsin ma häälest, too oli notar Sõge proua, aga ma ei teinud sellest väljagi. Pigem kartsin, et Klaara kuuleb, sellepärast kõnetasin teda elavalt ja köhatasin jutu vahele.
Steinfeldtid, pärastised Põllukivid, tavatsesid igal aastal kutsuda mind proua sünnipäevale ja uhkustasid minuga kui oma Pariisi-tutvusega. Ka tol aastal ei jätnud nad mind kutsumata, kuid seekord vist kindla tagamõttega, et aidata mu elu õigele teele juhtida.
Tol õhtul sõidutasin Klaara ühe tema tuttava juurde ja läksin ise sünnipäevale. Seal oli palju rahvast, enamikus kõik vanad tuttavad. Mehed alustasid bridžiga. Mina istusin rohkem daamide seltskonnas ja kuulasin linnauudiseid. Daamid võtsid mind kohe pihtide vahele, hakates mind noomima ulaelu pärast. Vähe sellest, nad olid toonud mulle isegi uue partneri, keda ettevaatlikult esitleti.
“Preili Kugelmann tahaks väga õppida prantsuse keelt, kas teie ei võtaks vaevaks teda õpetada?” alustas majaproua õrnalt jututeemat.
“Õpetaksin küll, aga pole aega,” kahetsesin.
“Ega selleks pole palju aega vajagi,” leidis üks teine proua.
“Arvate? Minul võttis keele õppimine oma paar aastat,” vastasin.
“Aga teie käite ju kinos ja kohvikus, võiksite siis koos minna ja pärast keelt õpetada,” leidis keegi kolmas.
“Ma ei usu, et sellest midagi välja tuleks.”
“Aga teie ju ometigi õpetate niiviisi üht võõrast tütarlast,” pistis nüüd sünnipäevalaps vahele.
“Ah, te mõtlete vist õde Klaarat. Ma ei õpeta talle keelt, vaid tema… ta ravib mind.”
Daamid pahvatasid naerma. Ma vist punastasin, aga märkasin ka, et preili Kugelmann punastas juustejuurteni.
Leidsin end olevat rumalas olukorras. Ma ei võinud ju rääkida neile puhast tõtt, mida nad niikuinii poleks uskunud, aga ravimise lugu kukkus küll kehvasti välja.
Daamid võidutsesid. Nad olid kindlad, et ma loobun halastajaõest ja valin endale preili Kugelmanni. Perenaine pakkus seepeale kohvi ja küsis, mida ma juurde sooviksin, kas konjakit või likööri.
“Palun konjakit,” vastasin.
“Miks härrad eelistavad ikka konjakit, see on ju mõru ja kange jook?” küsis üks daamidest.
“Kuidas sina, Juta, seda küsida julged,” noomis teda keegi teine.
“Miks mitte, miks siis mitte?” ehmus proua Juta.
Jällegi pahvatasid daamid kooris naerma – nad olid ise juba mitu pitsi likööri tühjendanud. Pereproua oli julgem ja lahendas küsimuse. Ta seletas:
“Sina, Juta, ära anna oma mehele kunagi konjakit, muidu ei jäta ta sind öösel rahule.”
Jällegi kihistasid naised paljutähendavalt naerda.
Mehed olid vahepeal kaardimängus pausi teinud ja valasid endale parajasti konjakit, mis naisi kangesti naerma ajas.
“Mis kurat siin maa peal küll lahti on, et rahad ei liigu enam endiselt,” põhjas kaupmees Kaal.
“Sellepärast, et need on nüüd paberist. Oleksid metallist rattakesed, küll siis veereksid,” naljatas advokaat Paljaspea.
“Tõsi tõeks, minu äri käive on kohutavalt madal,” jätkas kaupmees Kaal, “raha ei tule enam sisse ja kassa seisab tühi.”
“Elame surutises,” targutas ühe ministeeriumi osakonnajuhataja.
“Surutis – mis surutis?” kortsutas Kaal otsmikku.
“Suvatsege lugeda Konjunktuuri, siis on teile asi selge.”
“Ma võin seda lugeda, aga ütelge mulle ikkagi, mida see surutis tähendab,” jätkas kaupmees kindalt.
“See on kriis – majanduslik kriis,” seletas juhataja.
“Ah, seda kriisijama kuulen ma iga päev, aga ma tahan teada, armsad mehed, miks see minu ärile mõjub.”
“Teie, härra Kaal, väljendasite seda ise väga tabavalt, kui ütlesite, et rahad ei liigu. Rahade liikumises on seisak, kaubanduses on seisak, kogu
