seisime raamatukapi juures, kus asetses paar köidet. Üks neist oli Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga”, mille olin läinud aastal kinkinud pereprouale sünnipäevaks. Ütlesin preilile:
“Üks tõhusamaid keele õppimise viise on tõlgete lugemine käsikäes originaaliga. Näiteks see raamat on väga huvitav.”
Võtsin kapist raamatu ja näitasin preilile. Kaant avades silmasin oma käega kirjutatud õnnesoovi esimesel lehel. Pöörasin ruttu lehekülge, aga järgmise lehe vahel ilutses kümnekroonine paberraha.
“Näete, raha raamatu vahel!” hüüatas preili.
“Raha jah,” vastasin ja panin teose kiiresti käest ära.
Mulle meenus, et olin “Gösta Berlingi saagat” kinkides pannud selle vahele lisaks veel kümnekroonise rahatähe. Raamatut polnud nähtavasti terve aasta avatudki.
Perenaine oli preili Kugelmanni hüüatust kuulnud ja tuli meie juurde. Preili seletas, et raamatu vahel oli lahtine raha.
“Mis raha?” küsis ta. “Ah, ma hoian ikka mõne paberitüki järjehoidjana poolelijäänud kohal,” kogus ta end kiiresti.
Ma hoidusin muigamast. Ja ei kinkinud sinna majja enam kunagi raamatut.
Õhtul sõidutasin preili Kugelmanni ilusasti koju.
Viimaks Nõmmele jõudes leidsin Klaara juba eest. Ta oli jõudnud teed valmistada ja laua katta ning istus parajasti raadio juures, kui ma sisenesin. Ta jooksis mulle vastu ja säras rõõmust. Mulle tundus, et ta oleks tahtnud mulle kaela langeda, kuid suutis end siiski pidurdada. Klaara oli mind oodanud ja rõõmustas minu tuleku üle. Kannatav ilme ta näolt oli kadunud.
Mina ise olin aga sordiini all. Mul oli Klaarast kahju. Rahvas ei sallinud teda ja oli oma märkustega teda solvanud, kuid ta ise ei teadnud sellest midagi. Minus tekkis viha ja trots tolle väiklase seltskonna vastu. Sellest peale liikusin ma igas avalikus kohas demonstratiivselt koos Klaaraga.
Õhtul magama minnes leidsin, et mu ase oli üles tehtud, tuba tuulutatud ja isegi tuhvlid olid pandud valmis voodi ette. Seda ei olnud kindlasti mitte passija teinud.
Minu vana sõber, kes teenis mingis äris ja keda me omal ajal koolis Piibu-Kaarliks kutsusime, ilmus päris ootamatult kord terasekontorisse. Ta suitsetas sigarit, jutustas mõned anekdoodid ja muheles. Ma ei taibanud tema külastamise põhjust ja küsisin viimaks:
“Olen kuulnud, et sa ehitad Pääskülla maja, kas sa ei sooviks osta minult Mannesmanni torusid veevärgi jaoks?”
“Ei, ma saan läbi ka ilma torudeta, aga seleta mulle sõbramehe poolest, kuidas ma saaksin endale ka ühe mõnusa, noh, saad aru – totsikese?”
“Sa mõtled mõnd tütarlast?”
“Muidugi, muidugi…”
“Vaata, sõber, see on päris lihtne. Mine mõnda kohvikusse ja vali välja, muud õpetust ma ei mõista anda.”
“Eh, sina, va kaval vunts, pole see nii lihtne midagi. Ma olen küll proovinud, aga ei näkka, pole need tütarlapsed nii ostetavad sugugi.”
“Aga mis su oma naisel siis viga on?”
“Ega viga pole midagi, aga asi kipub roostetama – see on nagu sahk, et kui ei künna, siis hakkab roostetama.”
“Oo, ma müün sulle siis roostevabast terasest sahahõlma, sain just välismaalt uue satsi.”
Piibu-Kaarel läks pettunult minema, isegi pooleldi suitsetamata sigari jättis lauale.
Selliseid sõpru kohtasin viimasel ajal üsna tihti kas kontoris või kohvikus.
Klaaraga tekkisid mul aga varsti omamoodi raskused. Olles kosunud, hakkas ta tööle kippuma, tahtes tulla terasekontorisse, nagu olin kord lubanud. Kuid mul polnud seal talle mingit tööd anda, sest terase ja raua müügid olid madalad. Olemasoleval personalilgi polnud tegemist, uue tööjõu juurdevõtmine oleks tähendanud lihtsalt uue inimese soosimist. Seda ma aga ei soovinud.
Haiglasse, kus oleks ehk tööd leidunud, keeldus Klaara kategooriliselt minemast. Ma käisin talle kohta otsimas mitmesugustes asutustes, ministeeriumides, tekstiilivabrikutes, kuid kõikjal öeldi ära. Neil ootasid keskkooli lõpetanud tütarlapsed järjekorras, et tööd saada, Klaara oli aga ainult algkooliharidusega.
Eestis valitses üldine majanduslik surutis. Algul arvasin, et langus oli võõrsil ja ainult kaubanduses – lugesin välismaa ajalehti ja teadsin, mis seal sündis. Nüüd nägin, et meil oli olukord samasugune. Kolmekümnendate aastate majanduskriis sai alguse Ameerika Ühendriikidest New Yorgi rahabörsilt – Wall Streetilt.
Veel 1928./29. aasta vahetusel elas USA majandus õitsengu tähe all. See peegeldus kõigepealt rahabörsil, kus aktsiate hinnad üha kerkisid ja nõudmine nende järele oli suur. See meelitas inimesi börsile mängima, sest selle kaudu näis olevat kõige lihtsam raha teenida. Kuid valitsuse terav isolatsioonipoliitika oli mõjunud negatiivselt väliskaubandusele, eksport langes tugevasti ja siseturul tekkis kaupade üleküllus, mis mõjus pidurdavalt tööstusele. Nüüd ei räägitud enam õitsengust. Sügisel hakkasid aktsiate hinnad langema, oktoobris aga tekkis korraga paanika – kõik hakkasid hindade languse kartusel aktsiaid müüma, mis viiski börsil nende hinnad järsku alla, nii et 29. oktoobril 1929. aastal tekkis krahh – New Yorgi börsi mustim päev. Isegi suurimate ja võimsaimate kompaniide aktsiad langesid umbes poole võrra, rääkimata väiksematest ja nõrgematest.
Esimesena kannatas börsipaanika all pangandus. Börsil mängijad olid laenanud pankadest suuri rahasid, aga nüüd polnud nad suutelised võlgu tasuma ja hoiuste omanikud võtsid ettevaatuse pärast oma rahad välja.
Järgmisena kannatas paanika all kaubandus. Läbimüügid langesid kohutavalt, sest rahval puudus raha ostudeks. Selle tagajärjel ei saanud vabrikud enam tellimisi ja töölisi hakati vallandama. Tekkis enneolematu tööpuudus, perekonnad jäid sissetulekuteta ja neil polnud enam ostuvõimet. Nõiaring tõmbus üha enam koomale.
Riigivõim püüdis küll kriisi igati leevendada, aga sellest polnud abi, sest riigijuhtidel puudusid kogemused selliste kriiside lahendamiseks, puudusid ka vajalikud eeldused nii seadusandluses kui rahanduses.
Ühendriikide majanduslik kriis levis peagi teistesse maadesse, kõigepealt tema naaberriikidesse ja siis muidugi ka Euroopasse. Seejuures avanes imestamapanev tõsiasi, et mitte London, Pariis või Hamburg ei olnud enam maailma majanduse juhtijad, vaid selle pulss asus New Yorgis.
Eestis tekkisid kriisinähtused umbes aasta hiljem kui Ameerikas, 1931. aastal oli ta meil juba kõige täiega kohal. Ainult Venemaa oli jäänud kriisist peaaegu puutumata. Dialektilise materialismi prohvetid ruttasid Moskvas seletama, et too kriis on ainult kapitalistliku maailma nähtus. Läänemaailma teadlased osutasid aga kohe Aafrikale, Aasiale ja teistele madalal arenguastmel olevatele maadele, kus kriisi samuti ei olnud – neil ei olnud võimalust madalamale laskudagi, sest nad juba olid madalseisus.
Eestisse tuli majanduskriis peamiselt põllumajanduse kaudu. Linnade jõukus olenes suuresti talude jõukusest. Sellepärast oli kaupmees Kaalu kassa tühi ja minu raua- ning terasemüügid madalad.
Oma ainelisele olukorrale vaatamata tundsin südames salajast rõõmu maailmakriisist, eriti Ameerika omast, sest nüüd pidi Alma oma mehega sealt kindlasti koju tagasi tulema. See mõte tegi mu meele rõõmsaks.
Üle hulga aja otsustasin minna korraks
