leidus inimesi, kes tahtsid politseinikega rääkida, aga ei teadnud midagi. Tõenäoliselt osutub Roger Trenton üheks selliseks. Siis leidus inimesi, kes võisid teada, aga puhtast tõrksusest ei öelnud, ning Muriel Pickering võis jälle kuuluda selliste kilda. Ja lõpuks leidus inimesi, nagu need ringikondajad, kes ei tahtnud politseinikega kõnelda sõltumata sellest, kas nad midagi teadsid või ei teadnud. Kuid mõnikord leidus sõkalde seas ka tera, see tähendab inimene, kes teadis ja oli ka valmis ennast ilmutama. Jess pani sõrmed risti, lootes, et nad leiavad peagi mõne sellise tunnistaja.
Maja juures oli viibinud veel üks inimene, kuid keegi teda ei märganud ja ta lahkus veidi enne Jessi saabumist. Alfie Darrow oli tõusnud varavalges, et minna oma püüniseid kontrollima. Alfie ei olnud maamees, ehkki ta oli suurema osa elust veetnud Weston St Ambrose’is. Kuid tema vanaisa oli maaeluga sina peal ja just tema oli oma pojapojale õpetanud, kuidas teha lihtsat lõksu. Vanaisa oligi Alfie’ lapsepõlves perekonna ainus meeshing. Isa oli jalga lasknud, kui poiss alles hällis lamas. Ühesuunalise tee kõrval, mida nimetati Long Lane’iks, asus võserikust piiratud mets, metsa taga oli põld ja põllul pesitses juba igiammustest aegadest suur jänesekoloonia, mispärast Alfie põldu Jänesepõlluks nimetas. Aastatega olid jänesed võsa ja alusmetsa oma radu täis tallanud ning kõik need viisid koloonia juurde. Nad olid kindlate harjumustega olendid. Kui nad radu mööda oma urgude poole tagasi vudisid, tuli neil läbi pugeda nõgestesse, takjatesse ja oblikatesse mattunud traataia alt ning just selle aia juurde, jäneste läbipääsukohtadesse, oli Alfie paigutanud oma kõige edukamad püünised.
Täna hommikul teele asudes märkas ta peagi Key House’i ümber toimuvat tegevust. Õhus oli tunda suitsulõhna. Aeg-ajalt sööstis hahetava taeva poole lahtine leek, mis tähendas, et järjekordne sarikas või põrandalaud on halastamatult laieneva kahjutule ohvriks langenud. Alfie varjus teed palistava tokerja heki taha ja veetis mängu jälgides oma elu kõige lõbusamad ning põnevamad tunnid. Tuletõrjujatest kangelased oleks nagu välja astunud mõnest arvutimängust – need olid Alfie’ lemmikajaviide –, ainult et need siin olid päris. Kaitserõivastus seljas ja kiivrid peas, hõikasid nad üksteisele käske ja hoiatusi, heites voolikuid üle tule ja saates teele võimsaid veejugasid. Kui ülakorruse põlevad jäänused hoonesse sisse vajusid, täites õhu sädemetesajuga, pidi Alfie mõlemad käed suule suruma, et mitte suurest lustist valjult hõisata. Vesi langes praksuvatele palkidele, mis paukusid ja turtsusid nagu nurka surutud metsloomad. Vesi lendas susinaga kuumadele kividele, läbisegi suitsuga paiskus õhku aurupilvi. Alfie’l vajus suugi lahti. Hõõguvad söed lendasid üle tee nagu raketid. Lõhnas nagu tulevärgiööl1. Alfie vaatas ja vaatas nagu hüpnotiseeritult, pööramata tähelepanu oma pelgupaiga kitsusele ega ebamugavale asendile, millesse olid surutud tema jäsemed.
Siis jõudis kohale esimene politseiauto kahe mundrikandjaga pardal ja tegi lõbule lõpu. Seadusesilmade saabumine tähendab, et on aeg jalga lasta, otsustas Alfie. Ta ei olnud kohalikele korravalvuritele just tundmatu ja üht politseinikest oli ta nagu kohanud. Kui nad vastamisi satuvad, tunneb ment ta ära ja järgmiseks, oli Alfie kindel, hakatakse teda süüdistama süütamises. Alfie’ teadmist mööda käitus politsei just nii – rabasid kinni esimese tuttava näo ja määrisid talle kaela, mida tahes. Ta võib oma lõksud ka homme läbi käia. Alfie ronis oma peidupaigast välja, sirutas kangeks jäänud liikmeid ja hakkas üle põllu kodu poole astuma. Küll nüüd on uudiseid, mida rääkida. Kui ta oleks mallanud vähe kauem oodata, kuni laiba leidmiseni, oleks tema lugu muidugi veel vägevam olnud.
teine peatükk
Inimeste ja hiirte parimad plaanid lähevad enamasti vett vedama. „Kui nad olnuks kaasaegsed,” mõtles Ian Carter, „oleks too kuulus šoti bard2, kes need sõnad vormis, võinud sama hästi ka mind silmas pidada.”
Istudes oma ainsas tugitoolis, käes kruusitäis lahustuvat kohvi, tundis ta, kuidas teda tabab sisekaemuse hetk. Aeg oli väga varane, napilt nii valge, et võis ilma elektrivalguse abita näha, ja maja oli vaikne. Just sel hommikutunnil oli lühike vahehetk, kus uusi sündmusi talle pidevalt kaela ei sadanud, sellal kui ta vanadega toime püüdis tulla. Tal oli aega mõelda.
Ta võttis lonksu kohvi, mis oskas olla ühekorraga kuum, mõru ja maitsetu, ning mõtles oma elu üle järele. Kui alustada tähtsamast, siis üks tõega suur plaan, mis oli luhta läinud, oli see, mis nägi ette Sophie’ga üheskoos rahulikult vanaks saada. Käsikäes pidid nad jälgima, kuidas nende tütrest küpseb tasakaalukas, graatsiline ja võluv noor daam. Selline, nagu Sophie oli talle tundunud siis, nende suhte alguses, kui kõik oli veel ilus.
See plaan oli kokku varisenud päeval, mil Sophie kohtas Rodney Marshami. Rodneyt! Mis sa oskad öelda! Ei tea mitmendat korda küsis Carter endalt, kuidas võis tema toonase naise põlved nõrgaks võtta nii kahvatu ning läbi ja lõhki igav mees. Mees, kelle püsivalt sõbralik ja meeldiv hoiak oli Carteri meelest ülimalt ärritav. Ning lõpuks mees, kelle ärihuvid, mis kahtlemata hästi sisse tõid, olid hämarad, kui mitte kahtlased.
„Sul on kärbes peas, Ian,” ütles selle peale Sophie, kui ta lahutuse aegu oli selle asjaolu viimase trumbina välja käinud, „sa kahtlustad kõiki!”
Ausalt öelda oli ta mehele seda ette heitnud korduvalt kogu abielu jooksul, mitte ainult selle lõpus. Ian mõtles, et naisel võib õigus olla. Ta ei olnud Sophie’le õige mees. Asjad hakkasid nende vahel kiiva kiskuma ammu enne seda, kui lavale ilmus naeratav ja eluga rahul olev Rodney. Milline naine poleks hüljanud pahurat politseinikku, kelle tööpäevad olid täis kõike seda, mis teeb inimese põlastusväärseks, ja kes jõudis koju õhtul hilja, väsinult, soovimata kedagi näha või midagi teha? Miks mitte vahetada ta välja rõõmsameelse, seltskondliku kuti vastu, kellel on äriasjades õnnelik käsi? Rodney ja Sophie olid justkui teineteise jaoks loodud. Ta poleks nende õnne üle tusatsema pidanud. Aga Millie’ga oli hoopis teine lugu.
Kõigepealt kostis vaikset kolistamist, seejärel elutoa uksele lähenevate väikeste jalgade põntsumist. Uks kääksatas paokile ja uksepraost piilus sisse Millie’ nägu. Nähes isa elutoas istumas, kohvitass käes, tõmbas ta ukse lahti ja tuli sisse, kalpsas paljajalu üle põranda ja maandus isa vastas lösutavasse kott-tooli. Ehkki Millie oli unustanud sussid jalga panna, oli tal meeles olnud pidžaama peale hommikumantel tõmmata. MacTavish oli tal kõvasti kaenlasse surutud.
MacTavish oli segadusseajavalt inimesesarnane karu, ostetud ühel Šotimaa-reisil, kui nad veel perekond olid. Karu kõrvade vahele oli õmmeldud ruudulisest riidest barett ja üle karvase kõhu rippus uljas ruuduline sall. Alguses olid tal ka plastikust käekaitse ja kaheteraline mägilase mõõk, kuid ühel järjekordsel sõjavastasel perioodil oli Sophie need eemaldanud ja ära visanud. „See on nii Sophie’ moodi,” mõtles Carter, „tema panus maailma rahusse koosnebki peaasjalikult sellistest sümboolsetest žestidest.” Teisest küljest, Sophie võis konfliktides kannatanute tarvis raha korjamiseks ootamatult organiseerida mõne hommikuse kohvijoomise ja Carter pidi möönma, et sellega tegi ta ilmselt rohkem head, kui need, kes vehivad isetehtud plakatitega ning poovad poliitikute topiseid. Igatahes ei olnud MacTavishi plüüsnäole tikitud naeratus põrmugi sõjakas. Tema muie meenutas Carterile hoopis Rodney Marshamit.
Tütar vaatas isa süüdistaval pilgul, mis meenutas Carterile Sophie’t. Mis küll oli juhtunud tema graatsilise, võluva…
„Miks sa nii vara üles tõusid?” küsis Millie.
„Ma ei tahtnud sind üles ajada,” kostis Carter vabandavalt. „Püüdsin hästi vaikselt teha.”
„Ma kuulsin, kuidas köögis vesi jookseb. See teeb niisugust oigavat häält, kui kraan kinni keerata. Sa peaks laskma selle ära parandada.”
Jaa, see oli täpselt Sophie’ hääl.
„Küll
Mõeldud on Robert Burnsi ja tema luuletust „Hiirele”.
