suhetes oli midagi, mis teda liigutas ja tekitas ühtlasi süütunnet. MacTavish ei olnud Millie’t mitte kunagi alt vedanud.
„Anna andeks, MacTavish,” ütles Carter. „Kas magasid hästi, kas magasite mõlemad, kuni ma seal köögis mürgeldama hakkasin?”
„Mmm…” mõmises Millie, lastes kriitilisel pilgul toas ringi käia. „Emme ja Rodney kutsuvad endale sisekujundaja.” Viimase sõna ütles ta lugupidamisega. „Sisekujundaja,” seletas ta lahkelt, „valib sulle mööbli.”
„Ma oskan ise endale mööblit valida,” teatas Carter nõelatult.
„Ja miks sa selle valisid?” küsis Millie süütu otsekohesusega, mis muudab mistahes küsimusele vastamise võimatuks.
„Mul oli kiire. Oli lihtsalt tarvis mingisugust mööblit. Ma usun, et selleks ajaks, kui sa jälle tuled, olen ma ennast korralikult sisse seadnud.”
Millie’ tulek ei olnud ette planeeritud. Sophie oli helistanud ja öelnud, et neil on hädaolukord.
„Meil on koolis asbest katusel,” ütles Millie, kes ilmselt oli õppinud mõttelõnga kulgemist jälgima.
„Jah, su ema ütles. Aga kuidas see olla saab? Ma arvasin, et kõik asbestist materjalid on hoonetest eemaldatud.”
„Nad ei teadnud seda,” seletas Millie. „Saalil on ripplagi, ja see asi avastati, kui maalrid tulid lage üle värvima. Selleks, kuidas asbesti ära võtta, on erilised nõuded. Nii et meie ei tohi kooli minna, me võime haigeks jääda. Nad võtavad asbesti selle nädalaga maha. Siis võime jälle.”
„Arusaadav.”
„Emme ja Rodney ei saanud oma New Yorgi reisi ära jätta ja…”
„Millie,” segas Carter vahele, „mul on väga hea meel, et sa siin oled. Ma tahaks sind rohkemgi näha… See on omamoodi vedamine, et koolis leiti asbesti ja et Rodney pidi New Yorki ärireisile sõitma – ja kõik muu. Tänu sellele said mulle külla tulla.”
MacTavishi säravad mustad silmad jälgisid teda pingsalt. Tema tikitud muie oli korraga rohkem irve moodi. Näis, nagu küsiks ta: „Ja see on kõik, mida sa suudad?”
„Kas ma lähen täna jälle tädi Monica juurde?” torkas Millie isa eneseõigustuse kõige nõrgemat punkti.
„Jah. Kahjuks pean ma tööle minema. Mul on seal uurimised pooleli. Oleksin saanud mõne vaba päeva võtta, kui oleksin varem…” Ta jättis lause lõpetamata. „Sulle ju meeldib päeval tädi Monica juures olla, eks?”
„Jajaa, tal on kaks kassi. Sul peaks ka kass olema.”
„Aga ma ei ole päevad läbi kodus, ma ei saa tema järele vaadata.”
„Tädi Monica tagauksel on kassiluuk, nii et kassid saavad ise sisse-välja käia. Nii et kui päike paistab ja nad tahavad aias olla, siis nad saavad sinna minna. Ja kui sajab ja nad tahavad sees olla, siis saavad ka. Tead ju küll, ta on mu vanatädi. Aga talle ei meeldi, kui teda nii kutsutakse, sest ta ütleb, et see paneb teda ennast vanana tundma. Ta on vana, eks ole?”
„Vanaldane. Ma lähen ja keedan meile õige putru, hommikusöögi aeg on käes. Kas sa ei võiks koos MacTavishiga lauda katta?”
„Mis asja sa uurid?” küsis Millie hetk hiljem, sobrades isa segamini söögiriistasahtlis. Sa ei saa kümneaastast eemale meelitada teema juurest, mis talle huvi pakub, ükskõik kui sobimatu see teema poleks. Carter veendus selles peagi.
„Eile oli suur tulekahju, suur maamaja, suur tühi maja,” rõhutas ta pudrupotiga tegeldes. Pole vaja vaevata tema noort pead mingi laibaga.
MacTavish oli asetatud küpsetusahju kõrvale kuivatusrestile ja vahtis teda sealt just sel viisil, nagu üks šoti karu peabki vahtima putru keetvat inglast. „Kuule, MacTavish, ma ei pane soola, oled nüüd rahul?”
„Kas keegi pani selle maja meelega põlema? Kas sa leiad ta üles?”
„Ma loodan, et leiame,” ütles Carter valjult.
„Kuidas?”
„Ma veel ei tea.”
Teda saatis MacTavishi pilkav irve. „Vaata ette, MacTavish, või ma pillan putru selle ruudulise pannkoogi peale sinu peas… ja siis sa pead jälle pesumasinasse minema!”
„Võib-olla nad mängisid seal tikkudega,” otsustas Millie pahakspanevalt. „Seda poleks tohtinud teha. Tulega ei mängita.”
„Sul on täiesti õigus,” vastas isa.
Pärast hommikusööki sõidutas ta Millie’ ja MacTavishi Weston St Ambrose’i, kus elas tema eksnaise tädi Monica. Viimane oli pensionile läinud algkoolidirektriss, kellel oli lapse lähedusest hea meel, olgu või mõneks tunniks päevas.
„Ära meie pärast muretse, Ian,” kinnitas ta. „Mul on siin igasugu asju plaanitud, mis me tegema hakkame. Pakun talle lõunasööki ja pärast joome teed ning sa tuled talle õhtul järele, siis kui sulle sobib.”
Carter heitis pilgu Millie’le, kes parajasti tutvustas MacTavishit kahele umbusklikule kassile. Millie kandis kunstkarusnahast vesti. Carterile torkas pähe, et kassid umbusaldavad ka seda vesti.
„Monica, ma olen tõega väga tänulik. Ma oleks mõne vaba päeva võtnud, kui ma oleks teadnud.”
„Kõik on korras, Ian. Mine nüüd.”
Carter andis Millie’le musi ja lahkus. MacTavish lehvitas talle omaniku kaasabil järele.
„Ma ei oska oma lapsega suhelda,” mõtles ta kurvalt.” Ja arvatavasti tunneb jälle tema, et minuga on raske suhelda. Sellepärast MacTavish kaasa võetigi. Ta on meie vahemees.”
Põhjus, miks ta täna tingimata tööle pidi minema, seisnes selles, et patoloog Tom Palmer oli Key House’ist leitud surnukeha läbi uurinud ja valmis oma järeldused teatavaks tegema. Õnnetu seersant Phil Morton oli protseduuri juures manuliseks, kuid nüüd oli Carteri ja Jess Campbelli kord siseneda Tomi väiksesse kabinetti surnukuuris.
Patoloog tuhlas mõnda aega paberites, kuni otsimisest loobus, sobras oma musta juuksepahmakat ja teatas: „See oli paras pähkel.”
„Liiga tugevasti kahjustatud?” päris Carter.
„Tugevasti kahjustatud, seda kindlasti. Aga mulle rasked ülesanded meeldivad. Niisiis… Lahkunu on meessoost, umbes kolmekümneaastane. Mul on see kõik helilindil, aga mitte veel arvutis. Pärast saate sellest korraliku väljatrüki, aga meie töötingimused on allpool arvestust.” Ja Tom viskas neile pahase pilgu, nagu olnuks nemad selles kuidagi süüdi.
„Meie kõigi töötingimused on allpool arvestust!” ärritus Carter.
„Ütle meile lihtsalt,” tõttas Jess vahele segama, „mis oli surma põhjus ja kas siin on midagi kahtlast.”
„Nojah,” kostis Tom, „surma põhjuseks oli lämbumine suitsu sissehingamise tõttu. See on piisavalt ühene. Kopsud ummistusid tahmast.”
„Kas ta oli sel ajal teadvuseta? Magas? Oli narkouimas?” tahtis Carter teada.
Tomi olek muutus korraga ettevaatlikuks.
