rääkinud või nagu oleksid mingid ebamaised olendid seal õudseid tõdesid sosistanud. Nüüd Alfie juba teadis – nagu kogu Weston St Ambrose –, et varemetest leiti laip. Teda valdas ürgne hirm kodukäijate ja kollide ees, mida küttis tagant tema teine lemmikharrastus, nimelt filmide vahtimine igasugu kummitusmajadest ja hauast tõusvatest sidemeisse mässitud muumiatest. Alfie silkas üle põllu jänesekoloonia poole, avaruse kätte, kus ei ole erilist ohtu, et sulle tuleb vastu mõni viirastus või et su õlale langeb luukere kondine kämmal.
Sitket talvist rohtu ja metsataimi näkitsevaid jäneseid olid kõik kohad täis. Enamik pages Alfie’ lähenedes laiali, kuid mõned ignoreerisid teda, teades, et nii kaugel pole ta veel ohtlik. Alfie’l ei vedanud. Saak oli käest lipsanud. Vähe sellest, ka üks püünis oli kadunud. Seda juhtus ikka aeg-ajalt. Keegi, võib-olla rebane, oli möödudes selle kaasa vedanud. Püünis ei saa olla kaugel. Alfie ronis üle tara võserikku – see polnud raske, sest tara oli pooleldi puru – ja asus seda läbi kammima.
Püünist ta ei leidnud, kuid leidis midagi muud. Kõigepealt arvas ta, et leid tähendab, et ta pole võserikus üksi. Alfie vaatas ümberringi, ei näinud midagi, jäi seisma ja kuulatas. Tal oli vaiksete loodushäälte kuulmiseks terav kõrv, need hääled võisid palju öelda, kui sa mõistsid nende tähendust. Puuoksad kriiksusid tasa tuules, kuid ei kostnud ühtki vitsarao praksatust ega järsku rabinat alustaimestikus. „Halloo?” hõikas Alfie, et olla kindel. Vaikus. Alfie naeratas põgusalt. Ta läks ettevaatust säilitades oma ootamatule leiule päris ligidale ja tegi sellele uurivalt mõne ringi peale.
„Nii,” pomises ta lõpuks omaette. „Seda ma juba siia ei jäta.”
Jess oli just oma laua taha jõudnud. Ta oli saanud seersant Phil Mortonile öelda „See on mõrv,” ja Morton oli jõudnud vastata „Ja kõik tõendid on muidugi tules hävinud, eks ole,” kui telefon helises. Jess võttis toru.
„Proua, teile on kõne. Keegi härra Foscott, kes ütleb ennast olevat advokaat. Seoses selle tulekahjuga, kust leiti surnu. Kas ühendan?”
„Jaa, laske käia,” vastas Jess, mõeldes: „Ai-ai-ai, Reggie Foscott, kes oleks võinud küll arvata?”
Tema silme ette kerkis vibaliku, kahvatu, ametliku ja riukaliku meesterahva kuju. Mida põrgut on temal asja Key House’iga? Kuid Roger Trenton oli rääkinud, et kirjutas Crowni advokaatidele. Morton oli eilse õhtu hakul ehk siis laiba leidmisele järgnenud päeval vestelnud nii Roger Trentoni kui ka Muriel Pickeringiga. Kuskil tema märkmetes peaks leiduma ka Foscotti nimi.
„Uurija Campbell? Andestage tülitamast…” kõlas ta kõrvas Foscotti hääl.
„Mis te nüüd, härra Foscott. Ma saan aru, et te helistate seoses selle tulekahjuga Key House’is?”
„Seda et…” Foscott ei öelnud kunagi midagi selget ega teinud seda ka nüüd, ehkki ta ise oli helistaja. „Jah, tõepoolest, äärmiselt õnnetu lugu. Hoone on vist tugevasti kahjustatud?”
„Jah,” vastas Jess napilt. Asja juurde, Reggie!
„Ma saan veel aru, ehkki see võib olla kuulujutt, et… ee… varemetest leiti surnukeha?”
„Tõepoolest.”
„Ega te…” Reggie muutus veelgi ettevaatlikumaks. „Ega te ei ole suutnud kindlaks teha õnnetu ohvri isikut?” Ja ta lisas kiirelt: „Kui olete, siis muidugi ma mõistan, et kõigepealt peate te informeerima sugulasi, enne kui mõne nime teatavaks teete.”
„Härra Foscott, me ei ole ohvri isikut veel tuvastanud.”
„Oh issand,” ohkas Foscott kurblikult. „Aga ega teil pole mingit põhjust arvata, et… ee… lahkunu näol võiks tegemist olla Key House’i omaniku, härra Gervase Crowniga? Minu büroo esindab tema huve siin riigis, sellest minu järelpärimine.”
„Mitte veel. Kuid niipalju, kui me teame,” vastas Jess, „elab härra Crown välismaal.”
„Elab tõesti. Härra Crowni kodu on Portugalis Cascaisis, mere ääres, umbes tunniajase sõidu kaugusel Lissabonist. Ta on suur surfaja, kui tingimused on sobivad. Ma rõhutan, mulle ei ole teada, et härra Crown viibiks praegu Inglismaal. Tavaliselt, kui ta siia saabub, siis ta helistab mu büroosse, et nii-öelda häält teha, nagu öeldakse. Kui me kuulsime tulekahjust, siis me loomulikult leidsime, et peame sellest omanikule teatama. Tema kinnisvara kahjustused, kindlustus ja nii edasi.”
Seekord Jess vaikis, lausumata sõnagi. Foscottil tuli jätkata.
„Saatsime talle e-kirja, kuid ei ole siiani vastust saanud. Jällegi, ma pean rõhutama, et härra Crown sageli ei vasta oma e-kirjadele kohe. Kuid üldiselt ta lõpuks siiski vastab. Me… ee… püüdsime talle ka koju helistada, kuid telefon on lülitatud automaatvastajale. Ja ka tema mobiiltelefon on välja lülitatud. Jätsin talle mobiilile sõnumi.”
„Kas seda juhtub sageli, et härra Crowniga ei saa ühendust?” küsis Jess, tehes vaba käega märkmikku ülestähendusi. Foscott oli mures ja ilmselt oli tal selleks põhjust. Morton astus lähemale ja heitis pilgu Jessi märkmetele. Ta krimpsutas nägu.
„Noh, mitte just sageli, aga mõnikord ta nii-öelda isoleerib ennast mistahes kontaktidest,” kuulis Jess advokaadi häält. „Lisaks surfamisele ja muudele spordialadele mängib ta ka palju golfi. Pole midagi hullemat telefonihelinast golfirajal, kui sa parajasti lööma hakkad…”
„Kuidas siis on? Kas see on Gervase Crown?” küsis seersant Phil Morton mõni aeg hiljem. Küsimus oli retooriline. Sama mõte kummitas kõiki.
Jess oli koos seersandiga Carteri kabinetis. Küttesüsteem oli suure kärina ja mürinaga tööle hakanud, kuid esialgu paistis sealt tulevat palju aastavanust tolmu ja väga vähe sooja. Akna all istuv Morton paistis pahur olevat. See ei tähendanud, et tal puudub usk juhtumi lahendamisse. Ta lihtsalt lähenes igale uurimisele eeldusega, et see on täis ootamatuid komistuskive. Selline lähenemine põhines kogemusel. Praegu juurdles ta küsimuse kallal, millised kaikad neile seekord kodaraisse võivad lennata. Nagu ta Jessile öelda jõudis, on salapärane laip ja tules hävinud kuriteopaik juba isegi heaks hakatuseks.
Mis puutub meeskonna neljandasse liikmesse, kelleks oli seersant Dave Nugent, siis tema istus oma lemmikkohal, arvuti taga, ja kammis kadunud isikute registrit, lootuses leida juhtlõnga nende tundmatu surnukeha juurde. Detektiivid Bennison ja Stubbs olid kaheksakilomeetrise raadiusega ala Key House’i ümber pooleks jaganud ning sõitsid praegu ringi, astudes sisse kõikidesse majadesse, kaasa arvatud talud, ja otsisid inimesi, kes oleks tulekahjupäeval või sellele eelnenud päevadel midagi kahtlast märganud. Eriti huvitasid neid võõrad. Üks inimene oli surnud, kuid tule süütas keegi teine.
„See isik…” alustas Carter Jessi märkmikule pilku heites. Kui Jess oleks taibanud, et Foscottiga peetud vestluse märkmete lugemiseks tekib järjekord, siis oleks ta need parema käekirjaga teinud. „Hoolimata sellest, et ta elab alaliselt välismaal, peame me alustama temast. Ta võis siia sõita. Gervase Crown. Paistab, et sa oled tema perekonna kohta juba päris palju teada saanud, Jess. Lisaks on mehe advokaat piisavalt ähmis, et meile helistada, kui ta temaga ei telefoni ega e-kirja teel Portugalis ühendust ei saa.”
„Crown ei pea e-kirjade lugemiseks ega neile vastamiseks Portugalis olema,” märkis Morton. „Samuti mitte mobiiltelefonile vastamiseks.”
„Näib, et Crown väljub levist, kui ta ei taha, et teda segatakse,” meenutas Jess. „Ta käib palju surfamas, kui ilm sobib, ja mängib golfi või tegeleb muu spordiga ülejäänud ajal. See on märkmetes kirjas, söör.”
Carter
