on>FRIEDRICH ROBERT FAEHLMANN
MUISTENDID
MAAILMA LOOMINE
Vanaisa (Vanataat, erilise nimega Taara) elas oma kõrges taevas; ta kojas säras ülev päike. Kangelased oli ta loonud, et kasutada nende nõu, nende oskust ja nende jõudu. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Ta oli tema vanaks loonud, hallide juuste ja habemega, ja andnud talle vanaduse tarkuse; aga süda oli tal noor ning tal oli luule- ja lauluanne. Vanaisa kasutas tema tarka nõu, ja kui mured ta laupa tumestasid, mängis Vanemuine ta ees oma imelist kannelt ja laulis talle oma armsamaid laule. Teine oli Ilmarine, parimas meheeas ja mehejõus, tarkus laubal ja mõtlikkus silmis. Temale oli antud kunstianne. Kolmas oli Lämmeküne (kuumsõrm, kuumküüs), reibas noormees, heatujuline, alati rõõmus ja igaks vallatuseks valmis. Teised, nagu Vibuane, vägev vibukütt, ei ole nii tähelepanuväärsed. Kõik aga pidasid üksteist vendadeks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende eluasemeks oli Kaleve ehk Kaljuve ehk Kaljuvald.
Seal astus siis Vanaisa kangelaste juurde ja ütles: „Olen oma tarkuses otsustanud maailma luua.” Imestades vaatasid kangelased seepeale talle otsa ja vastasid: „Mis sina oma tarkuses oled otsustanud, ei saa halb olla.” Ja sel ajal kui nad magasid, lõi ta maailma, ja kui nad ärkasid, hõõrusid nad silmi ja uudistasid tema loomingut. Vanaisa oli aga maailma loomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki oma kõige paremat terast ja tagus sellest võlvi, laotas selle telgina üle maa ja kinnitas selle külge hõbedased tähekesed ja kuu; Vanaisa eeskojast võttis ta valguseandja ja pani selle imepärase seadme abil telgi külge, nii et see iseenesest üles tõuseb ja looja läheb. Täis rõõmu, haaras Vanemuine oma kandle ja hüppas juubeldades maa peale, ja laululinnud järgnesid talle, ja kus tema tantsiv jalg maapinda puudutas, tärkasid lilled, ja kus ta kivil istudes laulis, kasvasid puud, ja laululinnud istusid nende okstele ja laulsid koos temaga. Lämmeküne pillerkaaritas mööda metsi ja mägesid ja Vibuane katsetas oma vibu. Vanaisa ärkas selle kära peale ja pani imeks, et maailm oli muutunud teisemaks, kui tema selle oli loonud. Ja ta ütles kangelastele: „Õige, lapsed! Mina lõin maailma tooreks tombuks; teie asi on seda kaunistada. Ja varsti asustan ma maailma igasuguste loomadega ja loon siis inimesed, kes peavad maailma valitsema. Inimese aga tahan ma nõrga luua, et ta oma kangusega ei saaks kiidelda, ja teie peate inimestega sõbrunema ja nendega segunema, et kasvaks sugu, kes kurjale nii kergesti alla ei jääks. Kurjust ei taha ega või ma hävitada, sest see on headuse mõõtja ja kihutaja.”
See sündis maailma ürgalguses.
Ja Vanaisa juhtis seda arengut enam-vähem ise, kuni maailm oli täies hoos. Iga inimene on ratastiku lüli, ajaja ja aetav, ja igaüks on oma olemise tegija. Vanaisa ei tule enam ise maa peale ja ei sega enam oma kätt selle käiku; ent keegi ei või kaevata, nagu oleks ta maha jäetud, on ju Vanaisa puhunud oma hingeõhku iga inimese laubale, nii et igaüks võib kurjuse eest hoiduda. Kes aga saatusele alla jääb, sellele ei panda seda süüks; tänapäeval käib saatus raudset sammu ja ei rõõmusta keegi, keda tema jalaaste tabab, ja mõnigi ei tõuse enam üles.
EMAJÕE SÜND. PARADIIS.
LOOMADE TÖÖ, TASU JA KARISTUS
Vanaisa oli loonud maaketta ja tõmmanud selle üle pingule sinise taeva vilkuvate tähtede ja särava päikesega. Maa peal kasvasid ja kosusid taimed,ja loomad tundsid oma elust rõõmu. Kuid loomad ei kuulanud Vanaisa käske, vaid hakkasid üksteist kiusama ja vaenama. Siis kogus ta nad ükskord kõik kokku ja ütles neile nõnda: „Ma olen teid loonud, et igaüks oma elust rõõmu tunneks, teie aga hakkate üksteist vaenama ja koguni sööma. Ma näen, et on tarvis anda teile kuningas, kes teid valitseks ja ohjes hoiaks. Tema vastuvõtuks peate talle jõe kaevama, et ta selle kallastel võiks kõndida; jõgi aga kaevake kaunis sügav ja lai, et kõik väikesed seal ruumi leiaksid, ja Emajõgi peab ta nimi olema. Aga mulda ärge pilduge siia-sinna laiali, vaid kuhjake mäeks, ja selle peale lasen ma ilusa metsa kasvada ning siin peab teie kuningas elama. Ka nõgusid ja orge jätke nende vahele, et ta seal varju leiaks tuule ja halva ilma ja päikese eest. Ma näen teid siin arvukalt koos; igaüks tunneb oma jõudu, julgelt tööle!”
Siis jättis ta seltskonna maha ja kõik asusid kohe tööle. Jänes ja rebane mõõtsid vooluteed: jänes hüppas ees, rebane jooksis ta järel ja tema lohisev saba märkis tulevase Emajõe suuna. Mutt kündis esimese vao, mäger töötas sügavuses, hunt kaapis, karu kandis ning pääsuke ja kõik teised linnud olid tegevuses.
Kui jõesäng oli valmis, tuli Vanaisa ehitust üle vaatama. Ta oli kõigega rahul. Ta kiidab iga töölist: „Mutt ja karu, teie olete vist kõige usinamini töötanud, nii et olete üleni porised … Hästi, jäägu see porine kuub teile aurüüna mälestuseks! Sina, hunt, oled koonu ja jalgadega vahvalt töötanud, sinule peavad ka must koon ja mustad jalad jääma. Aga kus on vähk? Ta on ju muidu küll agar sell ja tal on palju käsi; kas tema magas?” Vähk oli parajasti mudast välja roninud ja vihastas, et Vanaisa polnud teda märganud; ta hüüdis oma meelepahas: „Vanamees, kus su silmad on, et sa mind ei näinud? Need on sul vist küll selja taga.” – „Sina ninatark,” oli vastus, „nüüdsest peavad su silmad selja taga olema.” Kui Vanaisa on selle karistuse hoiatavaks eeskujuks täide saatnud, näeb ta üht kehkenpüksi, kes lendab oksalt oksale, laseb oma ilusat ülikonda päikesepaistes läikida ja vilistab muretut laulukest. „Kehkenpüks vihmakass,” hüüab ta temale, „kas sul pole midagi muud teha kui eputada?” – „Vanamees,” ütles see, „töö on must, ja mina ei või oma kuldkollast kuube rikkuda ega oma hõbekarva pükse mustaks teha – mis sa ise selle peale kostaksid?” – „Sina keigar!” hüüab Vanaisa pahuralt, „nüüdsest olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei tohi sa oma janu kunagi jõest kustutada, vaid pead lehtedelt veepiisku jooma ning oma lustilist laulu ainult siis vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees värisevad.”
Jõesäng oli nüüd valmis saanud. Vanaisa valas sinna oma kuldsest kausist vee sisse, elustas selle oma hingeõhuga ja määras tema voolusuuna.
See oli Emajõe sünd ja nii juhtus tema kaevamisel.
KEELTE KEETMINE
Inimesi oli palju saanud ja nende algne eluase oli neile kitsaks jäänud, nii et nad olid hakanud omavahel riidu kiskuma. Vanaisa soovis nüüd, et nad leviksid üle kogu maa, ja näitas igale rahvaparvele tema elukoha kätte. Et neid üksteisest rohkem võõrutada, otsustas ta anda igale rahvale omad kalduvused ja kombed ning nime ja keele. Kindlaksmääratud päeval pidid kõik rahvad üksteise järel veel kord tema ette Sini- ehk Katlamäele ilmuma, et oma eripära, nimi ja keel vastu võtta.
Vesi ja tuli on vaenulikud elemendid, üks püüab teist hävitada. Kui aga inimene ühe neist võidule aitab, siis alistatu kaitseb end ja ilma võitluseta alla ei anna. Küllap olete kuulnud ja näinud, kuidas katlasse suletud, tulest piinatud vesi algul kiunub ja kaebleb, siis möiratab ja kogu jõu kokku võtab, et oma vaenlast üle anuma servade kätte saada. Selle eksperimendi korraldas Vanaisa selleks, et võtta tulest vaevatud vee häälitsemisest ja liikumisest igale saabuvale rahvale keel, nimi ja eripära.
Vanaisa alustas juba varahommikul ettevalmistustega, sest palju rahvaid soovis oma osa. Ta lasi süttida reipal lõkkel, nihutas kolmjala tulele ja asetas sellele katla saladusliku veega. Veel polnud ta ettevalmistustega valmis, kui juba lähenes üks rahvas, reibas ja sale ja väle. „Kas sa näe, olete vara tõusnud, see mulle meeldib! Katel aga ei kee veel, kuidas küll pean teie soovi täitma? Ometi ei taha ma lasta teid oodata. Te peate end minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu enda keel olgu ka teie keel.” – Nii on eesti rahval au olla Vanaisa esimene rahvas, rääkida tema keelt ja olla vaba kõigist veidrustest, mis on õudsed Jumalale ja koormaks kaasinimestele. Selle otsusega läksid nad kõigi poolt austatuina koju.
Katel täitis oma kohust ja iga rahva soov täideti. Kes tunneb kõiki neid rahvaid, kes siia kokku tulid, kes teab nende
