nüüd šokeeritud, et tema ihukaitsja ründajaid nii jõhkralt kohtleb.”
Harry valis Rakeli numbri. Peale Søsi oma oli Rakeli telefoninumber ainus, mida Harry peast teadis. Kui ta veel noor ja roheline oli, arvas ta, et uurija puhul on halb mälu tõsine puudujääk. Nüüd oli ta juba targem.
„Ja ihukaitsja on niisiis Bush ja Ameerika?” küsis saatejuht.
„Jah. Lyndon B. Johnson ütles kord, et Ameerika ei valinud seda rolli ise, vaid mõistis, et kedagi teist pole võtta, ja tal oli õigus. Meie ihukaitsja on uuskristlasest vennike, kel on isakompleks, viinaviga ja piiratud mõistus ja pole niigi palju selgroogu, et aumehe kombel aega teenida. Lühidalt on see niisugune vennike, kelle tagasivalimine Ameerika presidendiks peaks meid tõsiselt rõõmustama.”
„Ma oletan, et see oli mõeldud irooniliselt?”
„Üldse mitte. Nii nõrk president kuulab oma nõuandjaid, ja uskuge mind, Valgel Majal on need parimad. Kuigi selle naeruväärse teleseriaali põhjal ovaalsaalist võib jääda mulje, et demokraatidele kuulub intelligentsuse monopol, leidub kõige helgemaid päid üllataval kombel vabariiklaste paremal tiival. Norra julgeolek on kindlates kätes.”
„Ühe mu sõbranna sõbranna on sinuga seksinud.”
„Tõsi või?”
„Mitte sinuga,” ütles Rakel. „Ma räägin selle teisega. Støpiga.”
„Sorry,” ütles Harry ja keeras raadio vaiksemaks.
„Pärast üht loengut Trondheimis. Ta kutsus naise oma tuppa. Naine oli huvitatud, kuid avaldas mehele, et tal on üks rind opereeritud. Støp ütles, et mõtleb järele, ja läks baari. Siis tuli tagasi ja võttis naise kaasa.”
„Hm. Ma loodan, et see õigustas ootusi.”
„Miski ei õigusta ootusi.”
„Ega jah,” vastas Harry ja murdis pead, millest nad nüüd räägivad.
„Mis tänase õhtuga saab?” küsis Rakel.
„Kell kaheksa Palace Grillis sobib hästi. Aga mis jama see on, et lauda ei saa tellida?”
„See annab asjale eksklusiivsema maigu, ma arvan.”
Nad leppisid kokku, et kohtuvad kõrvalbaaris. Pärast kõne lõppu jäi Harry istuma ja mõtlema. Rakel oli paistnud rõõmus. Või helge. Helgemeelne. Ta püüdis järele katsuda, kas suudab Rakeli pärast rõõmus olla – olla rõõmus, et naine, keda ta nii kangesti oli armastanud, on õnnelik teise mehega. Rakelil ja temal oli olnud oma aeg ja Harry oli saanud oma võimalused. Ning kasutanud need ära. Niisiis miks mitte rõõmustada, et naisel läheb hästi, miks mitte heita kõrvale mõte, et kõik oleks võinud minna teisiti, ja rühkida oma eluga edasi? Ta lubas endale, et pingutab veelgi kõvemini.
Hommikune nõupidamine sai kiiresti läbi. Gunnar Hagen – politseipeainspektor ja mõrvarühma ülem – tegi ülevaate käsilolevatest juhtumitest. Mida oli kasinalt, sest parajasti ei olnud uurimise all ühtki värsket mõrva, ja mõrv oli ainus, mis sundis üksuses pulsi kiiremale löögile. Thomas Helle kriminaalvalve kadunud isikute töörühmast oli kohal ja kandis ette naisest, kes kadus oma kodust aasta tagasi. Ei mingeid jälgi vägivallast, kurjategijast ega naisest endast. Ta oli kodune ja viimati nähti teda lasteaias, kuhu ta hommikul viis oma poja ja tütre. Abikaasal ja kõigi lähematel tuttavatel oli alibi ning nad olid asja uurimisest kõrvale jäetud. Lepiti kokku, et mõrvarühm tutvub juhtumiga.
Magnus Skarre andis edasi tervituse Ståle Aunelt – mõrvarühma põhikohaga psühholoogilt –, keda ta oli Ullevåli haiglas vaatamas käinud. Harryt hakkas südametunnistus vaevama. Ståle Aune ei olnud üksnes tema nõuandja kriminaalasjades, vaid ta isiklik tugi võitluses alkoholiga ja otsekui usaldusväärne sõber. Aune oli juba rohkem kui nädal aega tagasi mingi segase diagnoosiga haiglasse võetud, aga Harry ei olnud veel suutnud oma vastumeelsusest haiglate suhtes võitu saada. Kolmapäeval, mõtles Harry. Või neljapäeval.
„Meil on uus töötaja,” lausus Gunnar Hagen. „Katrine Bratt.”
Esimeses reas tõusis keegi noor naine palumata püsti, kuid ei kinkinud neile naeratust. Ta oli väga ilus. Selleks vaeva nägemata, mõtles Harry. Õhukesed salkus juuksed rippusid elutult kahel pool nägu, mis oli peente joontega ja kahvatu ning tõsise, otsekui tüdinud ilmega, mida Harry oli näinud teistegi piltilusate naiste puhul, kes olid piidlemisega nii harjunud, et see ei tundunud neile enam ei meeldiv ega ebameeldiv. Katrine Bratt kandis sinist kostüümi, mis rõhutas tema naiselikkust, aga allpool seelikuäärt paistvad paksud mustad sukad ning mugavad talvesaapad hajutasid võimaliku kahtluse, et ta oma naiselikkusele mängib. Ta jäi seisma ning libistas pilgu üle kohalolijate, nagu oleks sellepärast püsti tõusnud, et näha neid, mitte vastupidi. Harry oletas, et naine oli ette valmistanud nii oma riietuse kui ka väikese väljaaste esimesel tööpäeval politseiprefektuuris.
„Katrine töötas neli aastat Bergeni politseis, kus ta tegeles põhiliselt komblusküsimustega, aga oli mõnda aega ka mõrva- ja isikuvastaste kuritegude üksuses,” jätkas Hagen, pilk paberil, mida Harry pidas naise CV-ks. „Bergeni ülikooli õigusteaduskond 1999, Kõrgem Politseikool, ja nüüd siin konstaabel. Lapsi tal veel ei ole, aga ta on abielus.”
Katrine Bratti kitsas kulm kerkis peaaegu märkamatult, ja kas siis Hagen märkas seda või arvas ise, et viimatiöeldu oli pisut liigne, nii et ta lisas:
„Kui kedagi peaks huvitama…”
Rõhuva ja tähendusrikka pausi ajal, mis järgnes, mõistis Hagen ilmselt ise ka, et oli asja veel hullemaks teinud, köhatas järsult kaks korda ja ütles, et need, kes pole ennast veel jõululõunale kirja pannud, teeksid seda kindlasti enne kolmapäeva.
Toolid kraapisid vastu põrandat ja Harry oli juba koridori jõudnud, kui kuulis enda taga samme:
„Mina vist kuulun teile.”
Harry keeras ringi ja vaatas näkku Katrine Brattile. Ja mõtles, kui ilus naine veel siis oleks, kui ta selle nimel pingutaks.
„Või teie minule,” ütles naine ja näitas ühtlast hambarida, ilma et naeratus oleks silmadeni tõusnud. „See on nii, kuidas võtta.” Ta kõneles bergeni hääldusega kirjakeelt, mille r-id põrisesid üsna mõõdukalt, nii et Harry vedas endaga kihla, et ta on pärit kas Fanast või Kalfaret’st või mõnest muust soliidsest ja väikekodanlikust linnaosast.
Harry läks edasi ja naine lisas sammu ning jõudis tema kõrvale: „Paistab, nagu oleks peainspektor unustanud teid informeerida.”
Seda lausudes rõhutas ta Gunnar Hageni teenistusastme iga silpi.
„Aga teie peate mulle siis lähemate päevade jooksul kõike tutvustama ja minu eest hoolitsema. Kuni ma ise hakkama saan. Kas arvate, et tulete toime?”
Harry vedas näo naerule. Seni oli naine talle üpris meeltmööda, aga loomulikult võis ta arvamust muuta. Harry oli alati valmis inimestele uut võimalust andma, et nad musta nimekirja satuksid.
„Ma ei tea,” ütles ta ja peatus kohviautomaadi ees. „Alustame sellest.”
„Ma ei joo kohvi.”
„Mis siis. See on väga lihtne. Nagu enamik muid asju siin majas. Mis sa sellest kadumisloost arvad?”
Harry vajutas nupule americano, mis oli käesoleval juhul niisama
