teine aga joodikust hasartmängija, kes oleks võinud olla pokkeri maailmameister, kui ta oleks suutnud oma pokkerinägu niisama hästi vaos hoida, nagu ta teiste omi luges. Harry oli isegi hakanud Rakelile jutustama Tresko saatuslikust kaotusest Las Vegase MM-il, kui talle meenus, et ta oli sellest juba rääkinud. Ja polnud tõsi, et ta nendega kohtunud oli. Ta ei kohtunud mitte kellegagi.
Ta nägi, kuidas kelner valas kõrvallauas napsi ja ühe pöörase hetke jooksul oleks ta mehel äärepealt pudeli käest ära kiskunud ja sealt kulistama hakanud. Selle asemel leppis ta kokku, et viib Olegi kontserdile, kuhu poiss tahtis hirmsasti minna. Slipknot. Harry jättis Rakelile mainimata, mis bänd see on, mille ta oma poja peale lahti laseb, sest Harry tahtis ise ka Slipknoti kuulata. Kuigi bändid, mille atribuutikasse kuulusid kohustuslikud surnupealuud, saatanamärgid ja kiire bass ajasid ta harilikult naerma, oli Slipknot tegelikult päris põnev.
Harry viskas teki pealt ja läks kööki, laskis kraaniveel külmaks voolata, tegi pihu kausiks ning rüüpas. Talle oli alati paistnud, et vesi maitseb niiviisi – oma pihust, oma nahalt – paremini. Siis laskis ta vee solksti kraanikaussi ning jäi jõllitama musta seina. Kas miski oli talle silma hakanud? Mingi liikumine? Ei, midagi ei paistnud, üksnes liikumine ise, otsekui nähtamatu veealune laine, mis hellitab meriheina. Üle surnud kiudude nii peenikeste haarmetega, mis üldse ei paista; eosed, mis kanduvad edasi vähimagi puhanguga, kinnituvad uude kohta, hakkavad õgima ja imema. Harry pani elutoas raadio käima. Nüüd oli asi selge. George W. Bush oli saanud Valges Majas veel ühe ametiaja.
Harry läks voodisse tagasi ja tõmbas teki üle pea.
Jonas ärkas mingi heli peale ja lükkas teki näolt. Vähemalt talle tundus, et oli kostnud mingi heli. Otsekui sulalume krudin saapataldade all pühapäevahommikuses eramaju ümbritsevas vaikuses. Küllap ta nägi und. Aga uni ei tulnud tagasi, kuigi ta silmad sulges. Selle asemel tulid meelde nähtud unenäo katked. Isa oli seisnud vaikides ja liikumatult tema ees, prilliklaasidel selline peegeldus, nagu oleks nende pind läbipaistmatu ja jääs.
Nähtavasti oli see hirmuunenägu, sest Jonas tundis, et kardab. Ta lõi silmad lahti ja nägi, kuidas metalltorud räästa all pendeldasid. Siis vupsas ta voodist välja, avas ukse ja pistis mööda koridori punuma. Esimesele korrusele viiva trepi juures suutis ta vältida pimedusse vaatamist, ja ta ei peatunud enne kui vanemate magamistoa ukse taga, mille lingi ta lõpmatult aeglaselt alla vajutas. Siis tuli talle meelde, et isa on ära sõitnud, ja ema pidi ta ju niikuinii üles äratama. Ta lipsas tuppa. Põrandal oli valge väljaveninud kuupaisteruut, mis ulatus ülestehtud abieluvoodini. Talle särasid vastu äratuskella numbrid. 01.11. Jonas tardus hetkeks jahmunult paigale.
Siis pöördus ta koridori tagasi. Läks trepi poole. Pimeduse poole, mis lösutas trepiastmetel ja varitses teda, suured lõuad irevil. Allkorruselt ei kostnud kippu ega kõppu.
„Emme!”
Ta kahetses kohe, kui kuulis, et ta oma hirm talle järsu kaleda kajana vastas. Sest nüüd oli pimedusel ka see teada.
Vastust ei tulnud.
Jonas neelatas. Siis hakkas ta trepist alla minema.
Kolmandal astmel tundis ta jala all midagi märga. Ja ka kuuendal. Ja kaheksandal. Justkui oleks siin käidud märgade kingadega. Või märgade jalgadega.
All toas põles tuli, aga ema ei olnud. Jonas astus akna alla, et vaadata Bendiksenide maja poole, sest vahel läks ema Ebbale külla. Aga seal olid kõik aknad pimedad.
Poiss läks kööki telefoni juurde ning suutis mitte mõelda, mitte pimedust ligi lasta. Ta valis ema mobiilinumbri. Ja ta hing hõiskas, kui ta kuulis ema mahedat häält. Aga see oli vaid sõnum, et jäetaks telefoninumber, ja lahke soov: meeldivat päeva.
Aga ei olnud ju päev, oli öö.
Tuulekojas astus ta isa suurtesse kingadesse, tõmbas jopi pidžaama peale ja läks välja. Emme oli öelnud, et lumi on homseks läinud, aga ilm oli endiselt külm ja kerge tuul sosiskles ja pobises värava kõrval tammepuus. Bendiksenide majani ei olnud rohkem kui sada meetrit ja õnneks oli tee peal kaks tänavalaternat. Ema on kindlasti seal. Jonas piilus paremale ja vasakule, et olla kindel, et keegi teda kinni ei pea. Siis märkas ta lumememme. See seisis nagu enne – liikumatult, näoga maja poole – ning kümbles külmas kuuvalguses. Siiski oli selle juures midagi teisiti, midagi inimlikku ja tuttavat. Jonas vaatas Bendiksenide maja poole. Ta otsustas joosta. Kuid ei jooksnud. Selle asemel jäi ta paigale ja tundis, kuidas kõhelev jääkülm tuul temast läbi tungis. Ta keeras end jälle aegamisi lumememme poole. Sest nüüd oli ta taibanud, mis lumememme nii tuttavaks tegi. Sel oli nüüd sall kaelas. Roosa sall. Seesama sall, mille Jonas oli emale jõuluks kinkinud.
4. PEATÜKK
2. päev. Kadumine
Keskpäevaks oli Oslo südalinnas lumi sulanud. Aga Hoffi linnaosas, kuhu Harry Hole ja Katrine Bratt parajasti sõitsid, leidus mõlemale poole teed jäävates aedades ikka veel laiguti lund. Raadios laulis Michael Stipe sellest, mis tunne on juhtuvat ette teada, et midagi on kohutavalt halvasti, ja poisist kaevus. Vaikse eramurajooni keskel ühel veelgi vaiksemal tänaval näitas Harry hõbedaselt läikiva Toyota Corolla poole, mis oli pargitud aia äärde.
„Skarre auto. Pargi taha.”
Maja oli suur ja kollane. Kolmeliikmelise pere jaoks liiga suur, mõtles Harry, kui nad kruusateed pidi liginesid. Kõik nende ümber tilkus ja ohkas. Aias seisis kergelt kreenis lumememm, mille tulevik paistis tume.
Avama tuli Skarre. Harry kummardus ja silmitses lukku.
„Kuskil pole mingit märki sissemurdmisest,” ütles Skarre.
Ta juhatas nad elutuppa, kus üks poiss istus põrandal seljaga nende poole ja vaatas telekast multikaid. Üks naine tõusis diivanilt, tervitas Harryt kättpidi ja ütles, et ta on naaber Ebba Bendiksen.
„Birte ei ole kunagi niisugust asja teinud,” ütles ta. „Vähemalt niikaua kui mina teda tunnen.”
„Ja kui kaua seda on?” küsis Harry ja vaatas ringi. Teleka ees oli suur ja raske nahkmööbel ning kaheksanurkne tahmaklaasiga diivanilaud. Torujalgadega toolid heleda söögilaua ümber olid kerged ja elegantsed ning seda tüüpi, mis tema teada Rakelile meeldisid. Seintel oli kaks maali, mis kujutasid pangadirektori moodi mehi, kes vahtisid tema peale alla sünktõsiselt ja võimukalt. Nende kõrval aga seda tüüpi modernistlik, abstraktne kunst, mis oli jõudnud moest ning seejärel taas moodi minna.
„Kümme aastat,” ütles Ebba Bendiksen. „Me kolisime vastasmajja täpselt siis, kui Jonas sündis.” Ta osutas peaga poisi poole, kes istus ikka veel liikumatult ning vahtis plagavaid jooksurkägusid ja plahvatavaid koiotte.
„Ja teie helistasitegi täna öösel politseisse?”
„Jah.”
„Poiss laskis uksekella umbes veerand kaks,” lausus Skarre ja heitis pilgu märkmetele. „Politseisse tuli kõne üks kolmkümmend.”
„Läksime minu mehe ja Jonasega tagasi ja otsisime kõigepealt majast,” selgitas Ebba Bendiksen.
„Kust te otsisite?” küsis Harry.
„Keldrist. Vannitubadest. Garaažist. Igalt poolt. Ikka väga veider, kui keegi niiviisi lihtsalt jalga laseb.”
„Jalga laseb?”
„Ära kaob. Õhku haihtub. Politseinik, kellega ma telefonis rääkisin, küsis, kas saaksime Jonase enda hoolde võtta ja ütles,
