ei leidnud sealt muud kui Linnutee. See polnud küll see, mida ta vajas, kuid oli siiski kaunis ning Maddie ei mäletanudki, millal ta viimati valgusreostusest nii vaba taevast oli näinud. Üle musta võlvi sööstis langev täht ja Maddie mõtles, kas ta julgeb midagi soovida. Mis soov see praegu võiks üldse olla? Kas seesama, mida ta alati oli soovinud – unistus õnnelikust perest ja kodust – või olid viimase aasta sündmused purustanud Maddie võime uskuda unistustesse või üldse millessegi?
Hannah vehkis käega. „Halloo?”
„Jah.”
„Mida sa siis nüüd teha mõtled?” Hannah näperdas jakilukku.
„Kõnnin edasi ja otsin abi.” Maddie vaatas inimtühja külateed ja neelatas.
„No õnn kaasa. Siin pole elumärkigi. Oled sõitnud maailma otsa.”
Otsustanud mitte õnge minna, sirutas Maddie käe välja. „Taskulamp, palun. See on kindalaekas.”
Hannah heitis lambi kõrvalistmele.
Maddie ootas vaikides, aga küsis viimaks: „Kas tuled ka?”
„Ei.” Hannah pistis taskulambi aknast välja.
„Hea küll.” Võtnud lambi, sammus Maddie üksi auto juurest eemale. Ta ei saanud sundida Hannah’t kaasa tulema. John oli surnud ja Maddie läbisaamine tema tütrega muutus iga päevaga halvemaks.
Sammu aeglustades kissitas Maddie silmi, nähes ainult enda ees pimedusse kaduvat teed. Ta tõstis taas tempot ja nägi viimaks valgust. Maddie pistis jooksu, kuni silm hakkas seletama majadekobarat, kuid ainult ühes oli näha elumärke. Kus kõik ometi on?
Kui Maddie uksekella helistas, kajasid ta kõrvus Hannah’ sõnad „maailma otsa”. Keegi ei tulnud avama. Maddie vajutas taas nuppu ja kuulatas, kuid ei kuulnud muud kui oma hingamist. Ta prõmmis uksele.
„Kes kurat seal…” torises sügav hääl.
Maddie vaatas üles pruunidesse silmadesse.
„Vabandust, et tülitan, aga mu auto läks rikki ja telefon on levist väljas.” Ta kontrollis uuesti mobiili. „Kas ma tohiksin ehk teie telefoni kasutada?” Vastuseks oli vaikus ja siis kuulis Maddie majast kähedat naisehäält, mis uuris, kes ukse taga on. Maddie silmad läksid pärani. Mehe juuksed olid sassis, tal polnud särki seljas ja püksid polnud päris õigesti jalas. Maddie lõi pilgu maha.
„Loomulikult.” Mees astus ukse eest kõrvale.
Kuigi oli kahekümne viies august, andis lehesahin Maddiele märku saabuvast sügisest. See üleminekuaeg oli talle alati väga meeldinud, päikesekiirte kaldenurga muutus tegi looduse värvid intensiivsemaks. Parasjagu ei näinud Maddie muidugi suurt midagi. Taskulambi valguskiir suutis vaevu läbi pimeduse tungida.
Eemal sööstis mäger hämarale valgusele julgelt vastu astudes üle külatee heki sisse. Tee oli nii kitsas, et Maddie ja mees mahtusid täpselt kõrvuti kõndima. Mees oli autoabimeeskonnale tee kätte juhatanud ja pakkunud, et saadab Maddie auto juurde tagasi. Naine oli majja veini rüüpama jäänud. Maddie lootis, et nood kaks saavad jätkata sealt, kus pooleli jäid, kuid siiski kahtles selles.
„Pagan võtku, Maddie, läks sul alles aega.” Hannah astus pimedusest välja.
Maddiel pidi süda seisma jääma.
„Kas see on autoabimees?”
Maddie tõmbus turri. „Kas keegi käis siin?”
„Nalja teed või? Justkui keegi üldse liiguks mööda sellist haledat tee aseainet! Siin pole kedagi peale nahkhiirte.”
„Suurepärane. Nahkhiired on looduskaitse all. Sul veab, kui neid näha saad, nende arvukus väheneb.” Mees rääkis kiiresti.
„Tänan, et valgustasite mind ohustatud liigi asjus, aga see koht ajab mulle judinad peale. Ja kes teie selline üldse olete?” küsis Hannah.
„Hannah…” alustas Maddie, aga ei lõpetanud lauset.
Mees sirutas tüdrukule käe. „Mina olen Mark Triggs.”
Hannah ignoreeris teda ja pöördus uuesti Maddie poole. „Kas sa midagi kasulikku ka tegid – näiteks uurisid välja, kus see Trevenen on?”
„Trevenen?” kordas mees. „Te olete siis Daphne Penventoni sugulased.”
„Jah.” Maddie kirtsutas nina, sest hoolimata kõigest, mida advokaat oli rääkinud, polnud ta päris kindel, kes Daphne Penventon tema pärisemale oli olnud.
„Kas te olete kunagi Trevenenis käinud?” küsis mees.
„Üks kord, mitu kuud tagasi.” See tundus nüüd väga hägune nagu kõik viimasel ajal. Hämaras taskulambivalguses püüdis Maddie aru saada, kas see teade kohutab meest, kuid ei näinud tema näol muud kui varjude mängu.
„Kas kavatsete täna seal ööbida?”
„Issand, see on siis hullem kui mu kõige jubedamates õudusunenägudes. Trevenen on katuseta majavare, kus pole sooja ega külma vett ega midagi,” pomises Hannah. „Ma nägin dokumente ja seal seisis ,,eluase”. Eluase, aga mitte maja.”
Mark naeris selle peale.
Miski Hannah’ toonis tegi Maddie närviliseks. Trevenenis oli võimalik elada. Kuigi Maddie oli olnud justkui udus, oli ta maja ju oma silmaga näinud. „Eluase on juriidiline termin.”
Hannah kehitas õlgu. „Kuule, millal see automees ükskord tuleb?”
Maddie vaatas kella. „Lähema kahe tunni jooksul.”
„Kiiresti küll, mis? Kaks üksildast naist võõra meesterahvaga pimedal külateel ja nemad veel viivitavad. No tore lugu! Ma juba kujutan ette pealkirju tuleva nädala ajalehtedes, et surnukehad leidis mööduv talumees.”
„Nüüd aitab, Hannah!”
„Millest aitab?” küsis Hannah.
„Melodraamast.”
„Ah et see on melodraama. Tore. Aitäh sõnavara rikastamise eest.”
Maddie käed tõmbusid rusikasse. „Hannah.” Ta hingas sügavalt sisse. Loomulikult oli Hannah üksi oodates kartma hakanud. Ehk ta pole siis järgmine kord enam nii põikpäine ja tuleb kaasa.
„Hoia eemale, Maddie.” Hannah vaikis korraks ning pööras Maddiele ja Markile selja. „Sa pole mulle midagi muud kui isa lesk. Mitte midagi muud.”
„Ma olen su seaduslik hooldaja,” ütles Maddie, aga olnuks parem, kui ta poleks midagi vastanud. Ta sai aru, et Hannah vajab enamat kui üksi külateele jätmist, enne kui temaga korralikult suhelda saab. Ehk koguni midagi vapustavat, aga imesid ju ei juhtu.
„Neetud kohtud.” Hannah ronis autosse ja virutas ukse kinni. Mürtsatus kajas Maddie kõrvus ja peaaegu varjas öökulli huike.
Koiduvalguses hakkas silm seletama hooletusse jäetud graniitehitiste kobarat. Maja oli suur, palju suurem, kui Maddie mäletas. Katus tohutu pinna kohal oli üsna läbi ja muret tekitavalt lohkus. Kas kevadel oli ka nii olnud? Maddie pani silmad kinni
